PV vs riidepoed

püüdsin veel viimase päiksekiire kinni, ja peaaegu ühe jooksja, kes tundus olevat nagu...

Hiirekôrvad. Eredalt sillerdav Emajôgi... Käes on mu lemmikkuu. Miks? Sest ma saan sandaalid jalga lükata. Ja on veel mitmeid pôhjuseid. Ma ei ole väga kindel, kas kirjandusfestivalid on osa neist. 

Muidugi sattusin täna raamatulaadale, raamatuid utlibi tagasi viies. Raamatulaatadel ja sellistel kultuuriüritustel ja eriti Tartus olen ikka veidi pinges. Ehk näeb kedagi tuttavat, kellega peab rääkima hakkama vôi seda ma ei näinud sind sa ei näinud mind mängu mängima, vôi siis näed mônda vana silmarôômu, kes enam ammu mingi rôôm pole... vôi et siis hoopis keegi piidleb mind, mis lektüüri ma seal vahin. Noh, nägin ainult vana kooliôde, kes utlibi fuajees oma naabri raamatuid müütas. Oleksin peaaegu ühe 3 eurose Aadama ja Eeva paradiisiaiast väljapôrutamisest kôneleva koomiksi ostnud, môeldes oma koomiksikogujast sôbrale, aga jäin toppama - äkki tal see olemas? Kooliôde Liisa (peaks ikka hakkama nimesid kasutama, et teinekord aastaid hiljem lugedes ise ka teaks, kellest jutt) kutsus Sadamateatrisse. Ta on seal jätkuvalt tegev. Kunagi peab Undiini ära vaatama jaa. Polnudki nii hullu laadapääl. 

Siiski hingasin rahulikumalt juba Kaubamaja riidepoodides ringi kahlates. Ja miks? Sest ma saan seal olla palju vabam, vabam igasugustest kompleksidest, kuidagi anonüümsemalt, nagu suurlinnas inim- ja ehitiste massi sees, ning riided on samuti ühed suhteliselt pretentsioonidtud asjad, mille vahel ringi kolada. Niisiis tutvusin hindadega ning samal ajal arutlesin, et kas see anonüümsuse-teema on ka üks vabastavaid momente shoppamise juures. Kas siis on? Minu jaoks nagu on. Ja samal ajal saab hoopis teistele asjadele môelda, nt nimele Celeste. Sest see on tore nimi, kôlab nagu lestakala, aga on samas nii.. välismaise sädelusega. See nimi ka E. Uusi Prantsusmaaraamatu pereema nimi ning (olles seda raamatut veidi sirvinud) kangastus silme eespisut väsinud moega, aga sellest hoolimata kaunis igapäeva elu trotsiv daam. Samas kui Jesse ja Celeste Forever filmis oli Celeste äärmiselt niisama nunnu. Ehk siis... mis isikuomadustele selline lestakala-nimi sobib? Madame Celeste, Celestine...

Ja siis kaubamaja kingaosakonnas ütles keegi mu nime ja see oli muidugi oma vaba päeva nautiv Mirjam (aka Catlady). Töllerdasime siis veidi vihmale kiskuva linna peal, manustasime ühed jäätisekokteilid ning kui ma olin mainind, et oih ma nüüd ei jôudnudki Heinsaare loomingut rampsi tuhnima minna, oli Catlady teda just hetk tagasi näinud. Ja mina ei ole teda näinud enam kaks aastat. Kas ta kannab jätkuvalt seda flanellsärki? Ei küsinud ka. Nüüd siis leidsin Vikerraadiost järjejutu "Ülikond" ja selle môrudat algust kuulates soovisin tagasi Normandiasse mitmekäigulise ôhtusöögi juurde (mis ju ka toimus kriisiolukorras, milline kaunis kriisiolukord, kaaviariga)... Heinsaar aga on nii liiga minulik, et mul hakkas seda juttu kuulates kuidagi kurb. Mulle tuli mingiaeg elusuurune masendus peale ning ta vôimendas seda. Pigem murdun kui paindun, kuigi tahaks vastupidist. Aga ma arvan, et Läti hakkas minus elama ja huvipisikuid levitama just tänu talle. Heinsaarele. Pean üle uurima. Meeles on mul vaid mingi värviline pilv, ajust lahkunud, järel kusagil tajus. 

Dokumenteerin

Ilus päev - esimene sel aastal, kui saab käia lühikeste varrukatega! N läks rongile lausa plätudega. Tossud pressis seljakotti. 

Käisin M`l külas, nägin-kuulsin, kuidas on elu kahe paksu kassi (siiski ainult Kitten on paks) ja kohupiimavärvidega Karlova ääres. Möllamist jätkub, sest kui sa teed seinale ühe värvitriibu, siis pole see üldse sama, mis tervesse seina jääb. Roosa sein nägi päikese käes välja nagu valge sein. Ainult varjus oli ta veidi roosakas. Aga M`l on mônus kodukontor muidu. Ja naistöömees käis ka vahepeal ning ruttas edasi - tööd on käed-jalad täis hakkajal töömees-naisel. 

mina:"see pesukuivatusalus on nagu skulptuur."

ms:"sul on see kalduvus jah..." 

Siis helistas ema ja üks tema pointidest seisnes selles, et siin blogis puuduvad filoloogilised, vb akadeemilisust ja vaimu puudutavad postitused, filoloog. Kuigi eks ôlle kohta on ju ka tore lugeda. Aga... Tôesti. Üks pôhjus, miks ma siia midagi säärast postitanud pole, on vist mu enesehinnangu ja motivatsiooni (adekvaatne) langemine, mis teisi akadeemilisi tekste lugedes ette kerkib. Need on kuivad ja keerulised. Ja lähevad nii meta`ks kätte ära, et mul tekib lootusetuse tunne. Ja küsimus: milleks see kôik? Ma lihtsalt ei ole piisavalt tark ega raamatukoi teadust piisava kriitilisusega lugema, et sellest midagi ise edasi nokitseda saaks. Vôi vääraks tunnistada. Aga. Eks ma katsu edaspidi. Te mu paar lugejakest, hoidke eest, tôsised postitused on tulemasl! Homme lippan alustuseks raamatukogust läbi. (Nojah, kurb endalgi tôdeda, et ma ei ole intelligent, olen see, mida môtlen, aga ma eriti ei môtle nii palju kui tarvis oleks, ehk siis ma olen siin blogis kôigest oma igapäevaste ja kentsakate (sest need ma siin ära mainin) tegutsemiste peegeldus. 

Peaks ortograafiaraamatu OSTMA! Seda läheb ikka koguaeg tarvis. Toimetaja teeks selles tekstis mitu parandust, indeed.

xoxo

m

ps. Kelmid ja varganäod hoidke eest, Mao aastal tuleb kôik välja. Kui te vähegi ebausklikud olete ja seda blogi lugema juhtute. Oa tn. juhtum näitas seda nüüd hiljuti. Aga poliitikas on see juba "tavaliseks" saanud. Vahel asjad lihtsalt juhtuvad. Vahel tulevad vanad asjad jälle nähtavale. Kellegi abiga muidugi, aga nad peavad juhtuma olema nii, et asjad päevavalgele tuleks.

Eluôlu

äge Taani leibelidisain 

Kevade (tuulise) tulemisega on mul tekkinud taas huvi suvehooaja pôskepistmise ja rüüpe vastu, mis vastavalt aastaajale vajab ju väljavahetamist. Niisiis, suvehooaja (ütlen nii, sest eestlase jaoks on juba üle kümne kraadi sooja paras suvi: grillid susisevad ja piknikud tuulevaiksetel kohakestel üles säetud) rüüpeks on ôlu. Ja mitte tavalist ôlut ei taha ma, vaid eksperimenteerida nüüd uudsemate maitsetega. Ôlu olgu maitseelamus! Isiklikus kontekstis vôin öelda, et oma osa mängib siin linnastelembus ka - leiva-saiatooted, kali  ja pudrud on mulle alati mokkamööda olnud. Niisiis, käisin esteks lollilt Tartu spets nr1. ôllepoes ringi ja vaatasin, mida Kera ostab - üks puuviljabukett... sinise sildiga valge pudel, ôlleblogi kiidab. Ise ostsin IPA, millel oli soodukas, nagu tudengile kohane ja tudengite jook see IPA vist enam-vähem ongi. Maitse kolmandas astmes tunda mingit sünteetikat, mida N nimetas fairy`ks ja mina aknapesuvahendiks. Blogist pole veel üles leidnud selle joogi kirjeldust. Sinise sildiga IPA. 

Ühesônaga, see on mu hetke lemmikblogi. Kui ilusasti saab ôlledest kirjutada...  Nagu näha, siis tolle blogi blogrollis on esindatud veel teised vajalikud lingid, mida ühel ôllelembil külastada tasub. 

Ja heaks uudiseks vist on ka see, et samasugune kraanidega "Elava Ôlu" pood, kuhu Janis mind kilomeetreid kônnitas, on nüüd ka Tartus olemas. Isiklikult tahaks seda läti meeôlu proovida. 

sônumeid tolmutormide maalt

Eriti tuuline ilm siin täna, tuleb märkida. Laenasin seda suurt halli teipi ja arvasin, et olen oma terve talve kinnipüsinud ja nüüd kevadel tuule poolt lahti puhutud akna, mis enam kinni ei läinud, igaveseks sulgenud. Kuid paari päeva pärast ehk täna, kui olin teibi tagasi andnud, osutus teipimine nôrgaks. Bumlife rules! 

Pikkade lohisevate lausete päev ka täna, yo. 

Teine mainimisväärt asi on see, et telepaatiad toimivad. Lôpuks sai vanpsiga telefoniteel suheldud. Hakkasin siia pikka teksti kirjutama ja kustutasin ära, see väärib eraldi blogipostitust. Huvitav on seda "dünastiate" kulgu oma ilus ja valus kôrvalt vaadata ning sellest osa olla. Kui vanps vaid teaks - ta pilt on mul nüüd rahakoti vahel, minuga heas môttes pahandamas. Tal on selline asjalikkuse aura, millest mul vajaka jääb. Telepaatia nr 2: M`ga olen tahtnud ka kokku saada, aga pole mahti saanud, eile see ônnestus. Me ei suhtle maid ja ilmu kokku, aga eile tundus mulle, et ta on mulle nagu vana sugulane... somehow. Temas on seda sisemist tarkust, taipu öelda ôigeid asju ôigel ajal ning muidugi mind rôômustas, et ka tema ôhtu dresscode oli converse, heast materjalist pluuse (nagu mul aga lilleline) ja teksad. Ja see semiootik oli ka tore, ônnelik oma tavaliste moekate kingade üle, mis hôôruma hakkasid ning tutvustamas Shootersit, ehk siis sain oma hip elemendist välja natuke. Kahjuks ei jäänud meelde ta nimi, muidu stalgiks ta artiklid välja... 

Brrr, tahtsin veel Danny Brown`i kohta paar sôna lisada, aga N ärkas ja pean asjatama hakkama. Ja Minerva artikli, ning rôômustada, et ta ka üks tumbrl tsikkidest nüüd. Ei tasu hoida môistlikke môtteid vaka all :) Aga paari sônaga vist siis seda, et meedia annab ja meedia vôtab. Ja nôrgim lüli on inimene, teadagi. Hea, et DB keissi kohta on analüüsid ja kajastused olemas, mis annavad laiemaks diskussiooniks kôlapinda, aga kehv on see, et need abuserid ilmselgelt ei loe neid, vaatavad pigem Redditit. Nagu Kitty ütles. Link Minerva blogisse, kus on veel vajalikke linke, et aru saada, millest ma praegu räägin. Ja meedia kohta seda veel, et mulle tundub paratamatusena - (performance)kunstnikud mängivadki ôhukesel jääl, jättes üldsusele mulje endast kui veidrast vanast heast sôbrast. Kunstnikud on mingis môttes märtrid. (Ja jalgpallurid ebajumalad/jumalad - Spordiuudiseid lugedes tekib vahel tunne, nagu loeks mingeid Vana-Kreeka Jumaluste vallatuid tempusid. Kes tappis oma naise ära jne - tugevate ja ilusate kurbnaljakas elu.) Kunagi ei saa ju kindel olla, kuidas sind tôlgendatakse ning millele sa kellegi arust viitad, pealegi on lihtsam asju vôtta otseselt. Sellega tuleb leppida vist? Ja pööblit harida. 

Vähe pilte ja videoid siin, sry. Okei, Grimesil uus lummav video vana loo Venus in Fleurs peale. 

Kikilips teeb

mehega nii môndagi. N läks kikilipsuga töövestlusele ja nägi tôesti shikk välja. Täna juba rassib seal, kikilipsuta, Ajukaja t-särgiga. Ajujahis praegu on lausa kaks kikilipsukandjat nähtaval. Mis minu lemmik "ajukas" on, ei teagi, vist Pesa. Kids OS tundub igaljuhul kahtlane. Veel môningaid pedofiiliuudiseid ja kôik, kes laste vastu mingit huvi välja näitavad, hakkavad mulle juba kahtlasena tunduma. Umbes nii.   (Kahe otsaga asi see meedia) Ja seksuaalsus on üldse selline väga ôrn asjandus - kui sellega (noores eas) trikitada, siis vôib see kergesti inimese psüuhikale ja/vöi seksuaalkäitumisele pôntsu panna. Kusjuures viimasel ajal on mu "japsilembus" vähenenud selletôttu, et need ekstreemsused, mida nad teatud  filmizanris harrastavad, on mulle vastuvôetamatu vôinoh paneb môtlema, et mis küll viib inimese selliste asjade tegemise ja nautimiseni. Ilmselt  on siin pikad traditsioonilised juured. Saan aru, et ühest küljest on aasia naise jaoks kaitserelfeksid olulised ja nö heaks kombeks. Neitsilikkus ja kuuletumine on au sees. Aga meesterahvastele siis on sellevôrra ägedam ja "mehem" käituda nagu poisike ja piinata vastassooesindajat nagu pätipoisid kodutut kassi? Sadomasost saan veel aru, sest selles on môlemad pooled kokku leppinud üksteise nüpeldamise. Oeh, rôvedused ikka ei ole minu jaoks nii lahedad kui nt träshi jaoks. Ja mul pole sellest kahju ka...

Nonii. koristasin täna kappe ja kogemata paugutasin riiuliga vastu seina, ehk siis vist mürtsatus vôis naabreid häirida. Nüüd tuli vastulöök. Ehmatus missugune, siin poolhämaras toas..

Psühho

Nonii. Et siis vahepeal ilmus Rôhus mu loomingut, mille kohta ma eriti kelleltki tagasisidet saanud ei ole. Ema pidas seda pikemat novelli arusaamatuks ja keeruliseks. Süüdistas veel ennast, et ta sellest aru ei saan. Aga mul on temast kahju, sest antud novellike ei olegi mingi hiiglasliku tagamôttega üllitis - igaüks vôib sealt leida oma, kui aga soovib, ja kui ei meeldi, siis ei meeldi. Arusaamatus on viimane asi, mis selle kirjatüki puhul ette tulla vôib, arvan mina.  

Muidugi oli ka mu "enesetutvustus" paras keeleline ja môisteline pähklimäng, millest ehk kôrvataha tuleks eeskätt jätta, et ma olen äraspidine. Mille pôhijärelduseks oleks siis see, et mitte tavalisemad ja kasti sees môtlevamad lahendused pole minu rida. Nojah. 

Sain pisut turgutust täna sellisest postitusest. Üle pika aja sai seda dakiblogi loetud ja tema naabrinaise hingeilma piilutud. See, mida ta räägib, on mulle meeltmööda, eriti see, mis puudutab isiklikku - mingu metsa standardlahendused. Ehk siis, püüan minagi olla parim ning väärin parimat. Oma tôdede ja lahenduste järgi.
See aga vôib paljuski tekitada vastuolusid teiste ehk ülejäänud ümbruskonnaga. (Ilmselt olen lihtsalt sattunud sellisesse ümbruskonda?) Näiteks ei salli mu "kôigi poolt armastatud" kursaôde mind silmaotsaski, sest ma olen tema arvates saamatu, laisk jne. Eks ma annan endast ju parima. Aga mitte tema môistes. Halb on siinkohal see, et ma lasen tema kritiseeringud omale südamesse ja hakkangi end tundma nagu idioot ning viimane môte, mida end môtlemas tabasin oli jälle ühe "näkkusaamise" järel môte, et ma pole olnud parim inimene, ma olen selle saasta ära teeninud. Ma ei tohigi saada paremat. Aga kursaôe heaolu nimel üritan vôimalikult tagasihoidlikuks jääda ja seltskonnas, kus tema on, vôimalikult vähe viibida, sest ajalugu on näidanud, et meie iseloomud lihtsalt ei sobi, ükskôik, kuidas ka ei püüa. Nojah. Minu tugevad küljed on jällegi tema nôrgad küljed, aga temal pole nende külgedega midagi peale hakata. Minul tema tugevate külgedega muidugi oleks - kellel poleks vaja kiiremat matemaatilist ja analüüsivat taipu? Selles osas olen siiski ka kindel, et môned on siia ilma sündinud märksa tugevamate ja ühiskonna jaoks "paremate" omadustega kui teised. Ja ilmselt on nii daki naaber kui mu kursaôde môlemad sinna "paremate" ringi kuuluvad. Ja mina olen selline, nagu mina olen - pean vôitlema omaenda väärtushinnangute eest ning end meeleheitlikumalt üldmôistetavaks tegema. Väsida sellest ei tohi, sest siis poleks ju minust midagi tolku. Seepärast andiski see blogipostitus mulle tsipake jôudu juurde. 

More than thousand years old springtime

Arvake ära (mu paar blogilugejat, kes mul on, haha), kus ma praegu olen?
Kodus, jaa!
Superlux-hommikusöögiga köögis luuletuste kallal nokitsemas - ehk siis juust ja kohv. Ja viilakad imehead kohaliku pagari Usin päritolu pähklileiba ka.

Yr. no andmetel pidavat täna vihm väljas olema. Ja on ka. Mônus soe hallus-igavus valmistab maikuuks ette klorofüllneoone muruliblesid ja lehti. Pure X sobib praegu hästi taustale. Aga miks mitte ka Four Teti Pyramids. Ta on twitteris endaga väga rahul.

Lôpparved talvega

Agnesiga pani oma tuppa üles Londonis elava noore Läti kunstniku Liga Kitcheni töö. Tegin seda minagi. Aurevoir, hiver!!!

Muideks, mul paistab seal pildil üks koeraga kôrvarôngas, need kôrvakad on müüa, 1 euro. Ma pole neid ammu kandnud ning kodu vajab kevadist suurpuhastust. Alaku see siis kôrvarôngastest.

Protection

massive attackil on ikka see miski, isegi aastaid hiljem...

Inimesed, külastage petitsioon.ee !

Miljöö

Käisime Raadil jalutamas. Leidsime Miljöö - seest täiesti tühi ja mahajäetud hoone.

Polachek Tellier

nice video!