Imelikud juhtumised

Lennukite allakukkumised ja kadumised, mittemidagiütlevad, väheütlevad ja kadunud mustad kastid. See, kuidas meedia asju kajastab...

Näiteks.

söiduvahend

Mul on nüüd möned nädalad asendamatu kaaslane jalgratas.  Eriti röömus olen selle üle, et

1. Ma ei pea bussiga söitma.

1.1 riskides sellega, et bussist maha jään

1.2 vahel ei jaksa sörkida bussile

1.3 vahel jöuan liiga vara ja minu jaoks kehtib reegel - parem väike sörk kui peatuses närviliselt passimine - sageli jääb buss üldse hiljaks

1.4 vahel bussis pingelised olukorrad. minu jaoks on nad ikka väga pingelised

2. jöuan tööle sama ajaga, mis buss

2.1 liigun kiiremini kui jala ja ei pea olema nii loid kui bussiga söites

2.3 väike spordimoment

2.4 saab tunda end osana liiklusest 

4. jöuab ümbrust nautida

4.1 vahel vöib pikema ringi teha, ei pea rutiinis püsima

5. ta on mul selline väga märkamatu välimusega - hästi tumelilla, mitte mingi retro moeröögatus ega ülihipster vaid just selline tore kaaslane nagu mul vaja on. 

5.1 tal on korv ees ja pakiraam taga

5.2. käikusid saab vahetada, ma eriti seda ei tee...

pilt hetkel puudub

pufffff...

Puhun tolmu sellelt blogilt...

Juhtunud on nönda palju, et blogipidamine tuleb jälle päevakorrale vôtta.

Mötlemine on vahepeal veidikene muutunud ka, seepärast, et.. olgem ausad, pole ammu juhtunud nii veidraid asju terves maailmas kui viimastel aastatel. Eriti sel 2015 aastal. 

Hetk tagasi liikus pörandal ämblik. Vaatasin temaga tött ja ütlesin, et ta ära läheks. Enam-vähem köik siin ilmas on valgusimpuslid vöi kuidas seda öelda, imepeenete osakeste liikumine vastavalt sellele, kuidas see vônkuma panna, igal ühel oma vônkumine. See on universaalne keel. No ma nüüd ei tea, kas ämblik minust aru sai, sest mu sönum talle oli ka suht segane. ütlen talle, et ta ära läheks, aga samas mötisklesin, et kuhu tal minna. Kust tolmuhunnikust kuhu ta parasjagu jalutada soovis? Well, igaljuhul jalutab ta nüüd ringiratast muudkui riiuli poole, vahepeal seisma jäädes. Äkki on tal mulle mingi sônum?

Mis ma veel rääkida tahtsin?  Ahjaa. üritan oma unenägusid lahti môtestada. Löin ükshommik - hommikud on mu lemmikajad - notepadi lahti ja otsustasin olla otsustavam. Et keegi teine mind paika ei paneks, tuleb ise eesmärgid paika panna. Ega mul eesmärke palju pole. Step by step. Top soovid on 1) terveneda (mul ikka tohutu hulk pisiprobleeme)
2) vabaneda hirmudest! (vahepeal kasvab see pimedusehirm ülepea ja mis köige hullem, hirm hirmu enda ees paneb tarretuma)
3) saada aru, milleks ma siia tulin ja mida tegema pean (no töesti, ma ei viitsi enam nii kaua kaaluda ja valida...parem öelda mönele asjale kohe ei ja mönele kohe ja)

Mitmest kohast olen kuulnud ja näinud, et tuleb saavutada kontakt oma kôrgema minaga. See siis olevat mitmete juttude järgi vöti. 

Ja üks kôrgemalt poolt antavate märkide analüüsimise mooduseid on unenägudest kirjutamine. Alati ma neid ei mäleta. Aga üleeile nähtud uni oli vôimas. See läheb minu "suure laine" unenägude kategooriasse ja on seal vist kui ma ei eksi kolmas. Selleteemaline unenägu nr 1 oli väga ammu ja seal tundus et terve inimkond on vastu astumas mingile suurele veele vöi lainele. Hoidsime kätest kinni jne, aga mattusime vee alla. Unes vee all öhupuuduses siputada on päris öudne. Unenägu nr 2: Tartu moodi linnakeses käid ringi ja otsid korterit kus elada. Hhrutsovkade tagant avaneb avameri. Maja körval on a la Hurtigruteni taoline kobakas laev. Korterist avaneb fantastiline vaade. Ja siis tuleb hiidlaine ja see laev...

Unenägu nr 3 see viimatine: Kallimaga kusagil mereääres. Ta kodukassina jälle ei tule minuga mereäärde jalutama. Tuian üksinda ilusal rannal ringi - päike loojumas ja lähedal on ka liiklus ja puudeallee. Liigun tagasi, sest üksinda ikkagi on niru. Meie majake on mere ääres. Suurest aknast vaatame koos siis laineid. Lained lähevad suuremaks ja suuremaks kuni löövad vastu aknaid. Mulle meeldib! Laevas töötanuna kuidagi see jöud ja vastujöud ja öötsumine on mönus ja vöimas. Lained mingil hetkel löövad üle maja. Maja hakkab vaikselt logisema, kuid hirmu ei ole. Suure lainega kaasneb mingi soojus... ookean, suvine aeg, sametine öhtu-öhk. Suur hallollus ookean, mis endasse mähib, on soe.

Aga okei. Panen nüüd oma kastid kokku. ämblik on mine tea kuhu ringiratast jalutanud ka mul kael valutab istumisest. 

Tööjuures taustaks terve album, aga see lugu - täielik Tätte iga vesi jôuab ükskord vette laul ju.
N kuulas seda kah kui ta veel koolis käis ja kirjutas arvustust, mis lehte ei läind, aga r2`s loeti ette.
Kiviaeg... 

Pics

Koerad on teemas. Tahtsin täna teha pilti enda ees kôndivast naisest, kellel oli koer seljas. -Spetsiaalselt lemmikloomale väljatöötatud läbipaistvas seljakotis. Aga mu mobiili pildimälu oli täis ja akut môni üksik protsent. 

See-eest tegi endast kohe selfi üks juuksur, kes rattaga linnas autoalla jäi, punase tulega teed ületada üritades. Ta kaotas ühe esihamba ja palub hoo andmist hambaarstile minekuks. 

Spoiler alert / Matt Damon

Käisime peikaga Interstellarit vaatamas.
1. Vaatasime teineteisele otsa: "Kolmas kivi päikesest pereisa!"
2. Vaatasime teineteisele otsa: "See That `70s Show kutt!"
3. Vaatasime teineteisele otsa: "Matt Damon!"

Kui ma turule jõudsin...

siis värskete kartulite ja suvikõrvitsaga ma sealt ei lahkunud, sest mammid olid oma kauba kokku pakkinud. 

Õhtul helistas emps ja ütles, et tal ahjuroog (värsked kartulid ja suvikõrvits jms) juba ootamas koos veiniga. Aga ma olen veel siin Tartus, rüüpan M unustatud gildiõlut ja ampsan risotot. Tahaks veini ja ahjurooga loomulikult. 

Igaljuhul on natukene irooniline see, kuidas ma turul lömitavatest torsodest leiam aega pilti teha küll. aga lähedase isiku debüütlaivist mitte - visuaaliks olid massilises koguses ringisibavad berhardiinid, ja nende berhardiinide sees siis N ise. Müürika festival oli iseenesest, vaatamata pooltele nägemata asjadele, nõiduslikult meeldiv. 

Vahepeal Oslos

hakkavad juba põhjamaised vaibid vaikselt nende tuulte ja tormidega peale tulema...

(pilt siit)

palju liiva / e(h)itus vihmale

otsin sente 
lühkarite taskust et maksta jäätise eest
leian liiva
leian liivaterasid linadevahelt
pühin kokku pôrandalt
sunnik tikub küüneallagi

ja düünis oli ka palju liiva kui ma samal ajal ise
luite peal pikutasin ja suure mônuga
vett omale sisse kallasin
peale mind tulgu vôi veeuputus
et las kallab

ja täna ta ongi
kallab ja uputab

ja emps ütles teisel pool toru et neil on nii palju liiva
seal kaugel igal pool sest ahjuehitus käib ja varsti on valmis
varsti on talv

Harvaesinevad suvitushetked

Vahepeal on jälle päris palju vett merre voolanud. 

Olen nüüdseks ka ise mereäärde voolanud. Ühtlasi on päikest vôetud taga-aias ja Emajôe ääres. Ka nostalgia ja päevituse tôttu (sel aastal on mul mingi eriline päevituse fetish) marju korjates, kuid seda saab kokkuvôttes pigem nimetada parmu- ja sääsekuplade kogumiseks. Ponnistustele vaatamata olen suht sama pruun, nagu igal aastal. 

Emajôe äär hakkab juba end ammendama. Pirita on uus kuum paik. Eriti kuumad paigad, kus küünarnukitunnet tunda saab, on ühistransport, seda mainiti täna isegi uudistes. Kroonika môttes tuleks lisada, et esmaspäevast alates kaks nädalat trammideta. Pole hullu, on bussid, on jalad. 

Oo päevik

Vaatan siia jälle uue pilguga. Tänu Patti Smithile.

Kui ta ilmub, on tuba mônusat sooja aurat täis, ta räägib rahulikult, inimlikult ja humoorikalt (minu huumorisoon teda armastab) igasugustest asjadest.

Ühe asjana seal RR intervjuul mainis ta, et mälu on tal hea sellepärast, (lisaks minimaalses koguses narksi tegemisele) et ta pidas päevikut. Mu silmeette kangastus päeviku romantiline igavikuline kasulikkus. Kipub endalgi vahel meelest minema, mida paar päeva tagasi tehtud sai ja mis kell. Päevik aitab. Pärast endal hea lugeda ja leida.

No ja teise asjana, ma peaks selle nynorski tôlgitud päevaraamatu tal lôpuks läbi lugema. Vot ei mäletagi, kas viisin tagasi vôi ei viinud.

No ja kolanda asjana ta rääkis Detroitist. See koht hakkab minu kui veel suhteliselt noore idealisti jaoks romantiliseks saama. Viimane kena Detroitikujutamine leidis aset Jarmuschi Vampiirifilmis. Ma vôrdleks linna metsaga, ta on nagu mets - tema hiilgeaeg saab läbi, temast jääb "lagendik" ja siis hakkab sinna uus elu tekkima, uute eluvormide näol, uuest hmm perspktiivist. Ja vôib juba vaikselt näha, kuidas selle linna laostumisest on saanud uus ilu vorm. Kunstnikke ja poeete on sinna vaja, arvas Patti. Seal ta vahepeal elas ja kirjutas. Seda tahaks lugeda. 

Pääle närvekôditavat tööpäeva kôndisin koju, vaatasin oma küüsi, vaatasin poeletil seisvat allahinnatud küünelakki, vôtsin südame rindu ja läksin edasi - Patti ju ka küüsi ei värvi. Miks peaksin minagi? 

Diplomaatilisus on ka kaasasündinud omadus - märkeid tööjuurest. Aga katsun seda endas arendada. 

Minevik ja olevik ja tulevik

See postitus on pühendatud natuke S`le, kes teleka ikka sinna kanal 12 jutusaate peale klôpsab. See on natuke selle saate teemadega seotud. Mul nimelt kumiseb peas see môttetera, et vabaneda tuleb vanast, ära vaata tagasi jne. Kôik muutuv ja uuenev on hea, noh paratamatu. A la midagi sellist.

Eks budistid seda mingil määral harutavad ka - ei tasu hoida ühest asjast kinni, olla vanas kinni. 

Ja siis ma olen idas ja môtlen - teistmoodi nad ei saagi. Kui vaadata näiteks arhitektuuri. See on pealesunnitud looduse pealt, aastatepikku, saanud osaks loomusest. 

Meie siin Tallinnas kaevame Tornimäelt luid üles ja eksponeerime. Keila-Joa loss taastatakse. Muuseum iga nurga peal. Laulupeotraditsioon. Mida see meile annab? Pakun et eneseteadvuse, eneseusu - sôpradega oled ju ka sôber, sest teil on ühised mälestused, mida teinekord naerdes meenutada.

Pean nüüd netist jalga laskma, aga. Vanast lahtilaskmine - see on ajapoolt pealesunnitud konstruktsioon, millega lihtsalt peab leppima. Vana on päris palju ja erinevat sorti ka. Aga ma ei taha selle peale môelda küll kui mingi kola vôi väärtusetu peale. Vahel on mälestused ainsad, mis kellelgi üldse olemas on. Nii et, way to goooo