Aasta asjad

R2 hommikusaates küsiti ükspäev, et mis on teie aasta asi?! Mul turgatas kohe peaaegu sama kiirelt vastata kui Tursal. Tema asjadeks dressipüksid ja vannitoavaip... Minul igaljuhul 

1) kummelitee 

2) korea bb-kreemid. Khm, tegelikult üleüldse make up vist. 

Kummelitee tuli minu ellu 2015 veebruaris, kui mul olid hirmsad köhuvalud, palavik, ja ühesönaga mingi veider viirus. Sel ajal muutus ka mu maailmavaade palju-palju alternatiivsemaks. Kuulasin Hallokosmost, avastasin yournewswire ja humansarefree netilehed, vahtisin youtube`st, mis marsil toimub, sattusin isegi Aigar Säde kodukale. 

Igaljuhul ei tahtnud ma tookord üldse midagi süüa kuigi köht oli tühi. Ainuke asi, mida mu sisikond aksepteeris, oli kummelitee. Jôin seda tonnideviisi. Avastasin, et sel on oma eritimönus klaaristav maitse, mis mu kôhu, ütleme, et lausa naeratama pani. 

Siiani joon kummeliteed hommikuti peaaegu igapäev. 

BB-kreemid jöudsid minuni tänu Aasia televisioonile. Üks nunnumatest sarjadest sel aastal näiteks Oh my ghost, mille viitsisin lôpuni vaadata. Igasugu sarjades ja saadetes loomulikult demonstreeritakse muuhulgas ja allakriipsutatult seda, mis parasjagu moes on.

Meik on Koreas lihtne (ja see erineb jaapani omast ikkagi natuke ka, jaapanis on rohkem nö friike, möjutusi animest/mangast rohkem) ja minimalistlik - nägu olgu valge, kahvatus on igati tore, kulmud vöivad olla metsakasvanud nagu euroopas vist ka. Näojooned on neil seal enamusel enamasti nii kaunid, et kahvatus kantakse kenasti välja, silmalainerid ruulivad ja väike pösepuna ei tee ka paha.

Töusumärkidest rääkis coworker mulle ja teatas pärast väikest kalkuleerimist, et olen neitsi. Väljapaistvateks joonteks: detailitäpsus, närvilisus, hügieenifriiksus. Vastasin siis, et jajah närviline olen küll sageli, aga detailide suhtes udu ning et puhtusepidamise peale mul tendentsid nagu viimasel ajal on. 

Ta arvas, et puhtusefriiksus kui tendents on mul hoopis tulnud ei kusagilt mujalt kui temalt endalt. Tôesti, hügieen on lausa tema kompulsiivne häire. Aga ma arvan hoopis, et mul on see meigiteema eskaleerinud tänu temale. Ja Aasia meediale.

(Kahekesi liftis - tema näojooned selged ja klaarid ja mina olen nagu hiiglaslik pöhuhunnik tema kôrval. Kuidas nii saab?! Samas, kui te koliksite näiteks Koreasse vöi Jaapanisse, oleks ilmselt sama tunne - sotsiaalne surve!Ja kui te satuksite talvel Otepääle, siis arvaksite, et suusakostüüm ja paksud talveröivad on seksikaim riietus maamunal. Ma vôib-olla isegi et arvaks ka)

Anyway vötan seda siiski komplimendina kui keegi parasjagu ütleb, et ma pole ju üldse meigitud, kuigi tegelikult olen hommikul ca 15 min süvenenult peegli ees tegutsenud. Olulisim siiski see, kuidas ise end oma kestas tunned. 

Eem, mida siia nüüd kirjutada siis ? Üle hulga aja...

Olnud on kiire ja sellist asja nagu jöuluaeg oma rahus ja lumisuses ei kujutagi hästi ette. Muud tegemist on ja muid huvitavaid kultuure ja ilmasündmusi ja ilm on "ilane". Poed on muidugi jôulukraami täis, kuid mulle ei lähe see kuidagi korda. Kuigi ma harjumusest vôi mingil aladteadvuslikul pöhjusel ikka üritan. Tänagi käisin ühes kenas poekeses, aga jôuluasjad tundusid eriti nirud. Asjad on kuidagi elutud. Eriti jôuluasjad.

Sinna poodi minnes nägin Karlovas ühel puumaja aknal paberist isemeisterdatud eeeee tähetaolisi moodustisi, mis olid imearmsad. Kui oleksin mega nobenäpp, valmistaksin isegi selliseid ja paneks aknale ilutsema. Mu loogika ütleb, et enamasti teevad selliseid asjandusi väikesed lapsed (sh koos emaga) - Eks ma siis jään oma aega ootama ning hakkan voltimis-paber-liim-käärkäeks, kui sellest enam pääsu pole: järeltulija tatsab nt lasteaiast/koolist/omast intelligentsist nôudlikult vastavate manuaalidega minu manu ning me peame vähemalt ühe sellise paberist junni valmis tegema! 

Seni naudin vôôraid ilusaid aknaid.

Teemaväliselt: Üritan ühe vôistluse raames kirja panna, mida tervislikku kokkan. Sellest juttu täpsemalt siin. Rohkem punkte muidugi saab kehalise aktiivsuse eest ja see ei ole mul ülekeskmise hea, ütleks et keskmine. Viimasel vôistlusenädalal katsun aktiivsem olla ka köndimise valdkonnas. Tegin algust pinksiga ja rattasöit on niikuinii igapäevane. Hommikujooga on vahepeal kiduraks möneminutiliseks päikesetervituseks kahanenud. Seda peaks kah arendama - ma veel mäletan, kui hea on pärast harjutusi. 

Saabuva keskea valud vôi pigem vôlud

Manifesteeri seda, manifesteeri toda, soovitavad tungivalt igasugused "newage" kanalid. Siis on karma. Ja siis on veel igasugu asju. Jalutan kodupoole ja mötlen, mida omale manifesteerida, kui erilist fantaasiat nagu pole. 

Vali armastus, on mingisugune loosung kusagil. I`ll go with that. For now  (Mötlen seda üldisemat, ei kedagi-midagi konkreetset)

Aga oot päriselt! Ma pean veel mötlema, andke aega atra seada. Hetkes olla on mônus. Eriti uues asukohas kontoris... saab jalad vajadusel radikale sooja visata ning aknast töömehi v pimedal ajal enese peegelpilti vahtida. Aga ikkagi. Niipalju murepunkte, sölmpunkte, krossrôude jms. 

Areng igaljuhul peatuma ei jää. See on kindel.Luban et järgmisel aastal tegelen rohkem ka oma teise ajupoolkeraga. Sudoku ja mateöpukud jms kraam. 

Kusagil sodihunnikus peaks olema ka list asjadega, mida järgmisel aastal kindlasti tahan saavutada, saada vöi teha. Tuleb see ainult üles otsida v meelde tuletada. Aga see pole ikkagi päris see. Oeh. 

Sellised twistid siis, mind see punane kuu möjutas küll, uhh

jalutuskäik inimfarmis

Vahel kônnid ringi ja tunned ühtekuuluvustunnet kôigiga, vaatad kaastundlikult enda ümber ja môtled, kuidas küll nii läks... KÔIK kannavad seda koormat. Ja kôik kannavad olemise lihtsust, kôik kannavad geneetilist koodi, mida on vôimalik ümber mängida. Me oleme nii mängitavad. Meil on nii palju vôimu kui me ise tahaks ja ise viitsiks seda kehtestada. Meil on samad eeldused. Me oleme juba manipuleeritud. 

Septembri tüütukesemad-kurblikumad-maggusakesed laulukesed on:

Nonii, viimast kuulsin isegi saates Puust Punaseks genoomireastamise jms jutu vahele...

Jott tähega naised on enamasti toredad

Ei teagi, millest nüüd alustada. Teen siis pikalt ja lohisevalt:

Kusagilt on periooditi tulnud ja nüüd siis kah juba mônda aega kummitamas mind "elava muusika" janu. See elav muusika on nagu lätlastel elav ôlu. Ega täpselt pole aru saanudki, mida see elav ôlu tähendama peaks, aga ju tal siis elu sees on. Muusikal on elu sees siis kui ta on tehtud nö pärispillidega. Kui seal on tunda veel midagi.... elu.. vôi kuidagi nii. 

Janus siis juhtus nii, et käisin Epliku kontserdil. Oli väga meeleolukas, isegi anekdoodi rääkis Eplik, kes oma olekult katsus kuidagi estraadikoomiku (kuidas see ôige nimi oligi) muljet jätta. Eriti vahva oli tunda, et iga mees laval on oma looga, oma karakteri, oma tugev auraga (Sheripov, Kostja, Kallervo ja peategelane ise). Tulid mu lemmiklood ikka kah ja rokiti täiega, ühel hetkel sattus kitarr isegi ühe esireas oleva neiu selga, minu ees tugevalt moshiv ja metronoomi pendlit meenutav Edmund Hôbe tuulutas oma peaga olukorda kah meeldivalt, kuid olin löpuks ikka üks higirull. Lavale pidi hiljem astuma ka Muska, kuid kuna soojendusbänd ise jäi juba peaaegu tunni hiljaks ja küttis piisavalt, siis seda muidu austraalias resideeruvat härrat ei önnestunudki tabada.

Nojah, istusime siis natuke all baaris ja arutasime, kuidas ja millal autorännakuid lähedalasuvatesse paikadesse ette vôtta. Silmasin seal tolle USA koomiku Andy Sambergi ca 30 a vanemat kaksikvenda. vöi mingit tüüpi, milline Samberg aastaid hiljem välja näha vôiks. Igaljuhul kui ma Sandbergi näen, siis ma kohe automaatselt môtlen tema pruudi Joanna Newsomi peale (neis môlemas on mingisugune teatraalsusekild, mis neid ühendab minumeelest. Energia ütleks môni).

Ja kui mul on janu selle elava muusika järele, siis vôib kuulata näiteks Pärti, aga vôib kuulata ka Joanna Newsomit. Tema uusim singel siin, oktoobris ilmub album Drag City alt... ootan jubaaaa :-) 

Meik meiks senss

Kontoris hakkavad inimesed riburadapidi tôbiseks jääma. Ma olen kah tôbine juba mônda aega - pinterestitôbine. Praegu näiteks olen kimbatuses, et seda amazing Hiina Elle meigi pilti ei saa pinida. Gggrhh (ja see väärib lausa oma blogipostitust?). Üleüldse olen avastanud viimasel ajal, et meik on täiesti omaette teadus ja huviala. 

Igaljuhul, "metallised" silmad on minujaoks selle sügise/talve trend. Ja nö pronksised silmad. Iseasi, kas mulle säherdused sobivad. Cateye ja must silmalainer/pliiats mind eriti ei kaunista. Järeleproovitud.

Seda ka ei saanud pinida, grhh:

Lehed on kahkjad mälestused

Kuhu on kadunud vahtrad? Miks ei lendle ükski värvikas vahtraleht mu teel...?  Siin on ikka ainult kollakad kaselehed. Kummitab juba pikemat aega üks enda hästi ammune luuletus, mis sai ka sügisel kirjutatud.

Tuulepööris moodustas mingi suunatuse,
Keskööl trummeldas vastu akent kaseoksi
Ja mida ma iga päev üldsegi ei mäleta,
On selle loomislugu...

Teadmata põhjustel
Paiskus laiali juhuslik elu.
Vigade kuhjumise teel sai kondikava
Koguneda kreeka juurtega bioloogiks.

Kuhu seda alguspunkti ikkagi panna?
Ehk on see kõrvaline küsimus,
Et me ei oskagi õigesti küsida?

aasta oli siis 2007. Inspireeris üks ööülikooli saade, millest enam mittemidagi ei mäleta, aga silme ees on sügisene Söbra tänav. Paneme siis ühe hästiammuse vahtralehte sisaldava luuletuse kah siia, mis pigem sisaldab mingit teatavat kuutôbist vaibi, kuna täna on eriti poeetiline olemine. Kuulasin terve päeva uuemat klassikat, erased tapes recordsi asju (Nils Frahm peamiselt hehe), ja avastasin sellise vahva ksülofonikuti!

öövahtraleht ei ole sa ka.

sinust möödunud on täiskuu,
kiirkõnnil ta kannul
ma lähen
ja tunnen su pilku oma seljal.

sa pole jälitaja tüüp.

põhjanabad ja lõunakorealased
on sinust möödunud,
juba mitmes kord lähen, ei enam...

Tummisus

Unustasin mainida, et selle sügise tummisusega tuleb tummisema musa isu peale. Sellepärast too FlorencejaMachine playlistis. Et ma ära ei unustaks - Speedy Ortiz`e isu hakkab ka peale tulema vist. Igaljuhul sattusin alloleva vidjo peale. Nad olid mu eem eelmise v üleeelmise suve bänd. Alert - Nirvana ja Liz Phairi hübriidbänd on see. Liz meeldib hulga rohkem kui Nirvana, kuid klassika on klassika... SO on nende haledake varjuke :) 

Elukaaslane käis vahepeal matkamas (tegi palju ilusaid pilte ja instagrami pani köige möttetuma, hellyeah) ja tal ônnestus augusti viimasel päeval meres ära käia. Esimest ja viimast korda sel suvel. Minul sel suvel jäidki väliveekogude mönud tundmata. Uskumatu! Aga muidu on suvi olnud vist päris tegus. Pole kurta midagi. 

Watch this video on The Scene.

suvi saab läbi

Hakkab jälle pihta. September. Homme. Kollakas kaselehepudi variseb puudelt, rullub asfaltil. Tammelehti jääb rödule kôlkuma ja potitaimed on pruuniks läinud. Udu varitseb siin minu maja juures ja raekojaplatsil, kui ilm.ee videopilt lahti teha... uudne hingamine, värske hingamine, mönna. 

Repeadi peal on olnud Florence and the Machine`i veebrukuine album "How Big, how blue, how beautiful" ja peaasjalikult see lugu. See lugu vöiks olla veel teps aeglasem ja törts madalamas helistikus.