inimesed ja pusled

on õhtu. on peaaegu et vaikus. voolav-vibreeriv Glass kõlarites, aknaklaasitaga soe sügistuul. hiiglasuur hämar elutuba elab. Põrandal valgussõõris on pusle ja selle kallal pusiv poiss.

mõnikord päeval tuleb külla tüdrukuid ja teisi poisse, nad kõik pusivad selle pusle kallal. kollektiivne  ajaviide. olin ka mina seal, ja nii muuseas asusin otsima õigeid juppe, kuni märkasin, et hehee, ma ju teen sedasama, mida teisedki, kui nad külas on, ja mida tehes nad nii süvenenud ja kenad välja näevad. selle mõtte peale jätsin pusle sinnapaika ja ajasin juttu edasi. või siis tegin teed.

eile oli vist ilusaim sügispäev. sõin nii hommikust kui lõunat vabas õhus päikesekäes. õhtul väisasin kodulinna, mis oli imelikus uduvines. järelemõeldes, imelik päev oli. palju juhtus, ja samas nagu eimidagi olulist. vot.

ps. puslepilt selline, ma ei tea, kas see nüüd tuleb pusleomaniku seotusest rootsiga või jaa:

lehti muudkui langeb...

palun seda plakatit mulle seina peale, aitähh! kaunivärviline.

või peaks plaadi ostma? pea igasugune indie-shieet, kus fuksi käpp mängus, läheb hästi peale. schnauss ka. reede! võõi laupäev ja tartu?

M toredate funkstioonidega fotokaga tehtud pilt temast ja mu imelisest seinakattest (mis on natuke paljas ja vist mitte puhtaim ka)

a la tabula rasa

jah, neli aastat vist möödunud ja nüüd saavad kohvikannu omanikud seda võrdselt kasutada. nüüd! parim kohv maailmas. kohvikoor aga seisab kuldseks aerosoolitatud rõduukse taga ning tema kestvusaeg on päevi kaks-kolm. wifinimi "urgas" on oma hubast ja kindlustundelist nime igati väärt.

autumn in...

niisama

ei saa ikka veel üle sellest. võib-olla ka sellepärast, et see meenutab veidike the knife'i heartbeats'i lives. midagi seal on...

mhh, dylan maalib juba ammu, sandrist rääkimata. peaks ka hakkama. mõtteid on. pintsleid leidsin ka. täna, kui oma vihmavarju tuules trotsisin (ta andis lõpuks otsad), nukrutses tartu maanteel noor puu all üksik vihmavari.

mad world

olin just j'ga kusagil patkuli treppide juures, kui härra silmad lõid särama ja ta ise vist liikumisvõimetuks muutus. mul läks veidi aega, et aru saada, mille peale selline insident. "the expendables". see plakat oli mu jaoks nagu nähtamatu, hallil paepinnal pärdi pidunädalate ja muu kõrval. muidugi ei läinud palju aega mööda, kui kuulsin teisigi meesisendeid sellest filmist rääkivat või vähemalt mainivat. ja kui ma bussis omaette mõtteid mõlgutasin: "kõik mehed räägivad the expendables'ist" alustas mu seljataga juttu keegi tütarlaps (mingi tüübiga):"käisin eile kinos..."

.. aga kelle nime suhu võtta on riskantne, kelle lugu hommikul äratusprgrammist kuulda on tragöödia päevaks, kelle pilt on küll muhe ja "stiilne" kuid samuti viirust käivitav. see on meie armas ..wait for it (pean ju välja ütlema ja riskima) üllar. ka repliik "kutse tantsule" või "nüüd ma kõiki kutsun" käivitab tõelise epideemia, mis siin nädal tagasi oli. see on nagu muhkkatk, mis ikka veel kusagil perifeersetes paikades esile tõuseb, kuid kohe maha surutakse. igihaljas ja vihmase ilmaga tunda andev aisting, nagu reuma. kuid see võib olla ka nagu emanuelli film, mis mulle ja sulle ei ütle enam midagi peale selle, et see ütles midagi minu ja sinu vanematele. üllar läheb koos meie põlvkonnaga hauda. jäävad neigausid ja säherdused, ma ei oska ennustada ka, kes kauemaks jääb.

buddah is carried off by ants. buddah is returned by ants...

"Minu isand ja sõber Rabindranath Tagore palus mul teile üle anda oma aulikud tervitused. Teie pilt on ta kollektsiooni pärl."

Munch palus mind teda tänada ja küsida, mida ta arvab elust pärast surma. Hindu arvas, et me kõik peaksime elu uuesti alustama. Kuni muutume puhtaks ja heaks.

Munch küsis siis, et kas ta teab mõnda, kes on nii puhas ja hea, et tal ei pruugiks elu uuesti elada. Hindu ütles:

"Vähesed on täiuslikud. Mina tunnen võib-olla ainult ühte - Mathama Gandhit."

Munch küsis, kas Tagore ei ole üks neist, kellel ei pruugiks elu uuesti elada. Tagore'i sõber ütles:

"Minu isand on suur meister. Võib-olla on ta suurim kirjanik, kes praegu Indias elab. Aga temagi peab elu uuesti elama."

"Kas pole siis kõige tähtsam see, mida kunstnik oma kunstis saavutab? Küsi, kas ta  ei arva, et Tagore on saavutanud oma kunsti tipu." Hindu vastas:

"Tagore on suur kunstnik. Võib-olla suurim, kes Indias elab. Aga ma arvan, et ta peab elu uuesti elama."

"Kui kunstnik tahab saavutada oma kunsti tipu, siis ei ole tal aega ei haigeid külastada ega vaeste eest hoolitseda. Ütle talle seda ja küsi, kas Tagore pole oma kunstis kõrgustesse jõudnud ja kas Tagore pole saavutanud kunstnikuna kõrgeimat tippu."

Hindu kordas: "Minu isand Tagore on suur meister. Aga ta peab siiski, nagu mie kõik, oma elu uuesti elama."

Munch jäi talle tummalt otsa vaatama. Tegi siis sammu ettepoole ja kummardas sügavalt. Ta kaotas tasakaalu ja pidi äärepealt kukkuma, aga päästis end paari lühikese kiire sammuga. Ja ütles siis mulle toast väljudes:

"Saada ta minema, kurat!"

(alles 25-6. lk.. situatsioonihuumori konsistents väga tihe)

meenutus / totu kuul

mõnna oli. muna sai kah. (peaaegu samas toonis tuba, mis vahetult enne nähtud enter the voidis pea terve film)

tänase päeva mõru kurk: kas olla poliitiliselt korrektne ja robotitunnustega või apelleerida emotsioonidele? no mina ju ei tea, mida inimesed kuulda tahavad. ja mõnikord oleneb sellest nii palju. ma ei oska olla ühiskonnale meelepärane. kahju...  neid mõrudusi muudkui koguneb, aga mis neist ikka.

Shuffle through the dawn

tere, kallis päevik

ohoo, minu uus aadress ka lehes välja toodud, nagu vastuseks mu tallinna ajaloo ürikute viljatute või liigagi viljavõimalusterikastele otsingutele... ja kui kedagi huvitavad sõbralikud pajatused linnamajadest, siis sattusin sellisele tallinna arhitektuurist rääkivale ajalootunnikesele.

oeh, mida nõukogudeaeg endaga sisekujunduses kaasa toonud...

tülpimuselaadne asi on ka.

lõunasöök

h teatas lõunalauas, et tema saab oma ema usaldada kolmnurga pindala arvutamisel ja pasta valmistamisel (pisikese iroonianoodiga). minu poole lendasid huvitatud pilgud, kas mul on teda millegagi üle trumbata või mis ma üldse ütlen. eelkõige oli see mu enda empsi ootusärev pilk. jäin mõtisklema liiga mitmeteks sekunditeks, awkward...