mad world

olin just j'ga kusagil patkuli treppide juures, kui härra silmad lõid särama ja ta ise vist liikumisvõimetuks muutus. mul läks veidi aega, et aru saada, mille peale selline insident. "the expendables". see plakat oli mu jaoks nagu nähtamatu, hallil paepinnal pärdi pidunädalate ja muu kõrval. muidugi ei läinud palju aega mööda, kui kuulsin teisigi meesisendeid sellest filmist rääkivat või vähemalt mainivat. ja kui ma bussis omaette mõtteid mõlgutasin: "kõik mehed räägivad the expendables'ist" alustas mu seljataga juttu keegi tütarlaps (mingi tüübiga):"käisin eile kinos..."

.. aga kelle nime suhu võtta on riskantne, kelle lugu hommikul äratusprgrammist kuulda on tragöödia päevaks, kelle pilt on küll muhe ja "stiilne" kuid samuti viirust käivitav. see on meie armas ..wait for it (pean ju välja ütlema ja riskima) üllar. ka repliik "kutse tantsule" või "nüüd ma kõiki kutsun" käivitab tõelise epideemia, mis siin nädal tagasi oli. see on nagu muhkkatk, mis ikka veel kusagil perifeersetes paikades esile tõuseb, kuid kohe maha surutakse. igihaljas ja vihmase ilmaga tunda andev aisting, nagu reuma. kuid see võib olla ka nagu emanuelli film, mis mulle ja sulle ei ütle enam midagi peale selle, et see ütles midagi minu ja sinu vanematele. üllar läheb koos meie põlvkonnaga hauda. jäävad neigausid ja säherdused, ma ei oska ennustada ka, kes kauemaks jääb.