"Minu isand ja sõber Rabindranath Tagore palus mul teile üle anda oma aulikud tervitused. Teie pilt on ta kollektsiooni pärl."
Munch palus mind teda tänada ja küsida, mida ta arvab elust pärast surma. Hindu arvas, et me kõik peaksime elu uuesti alustama. Kuni muutume puhtaks ja heaks.
Munch küsis siis, et kas ta teab mõnda, kes on nii puhas ja hea, et tal ei pruugiks elu uuesti elada. Hindu ütles:
"Vähesed on täiuslikud. Mina tunnen võib-olla ainult ühte - Mathama Gandhit."
Munch küsis, kas Tagore ei ole üks neist, kellel ei pruugiks elu uuesti elada. Tagore'i sõber ütles:
"Minu isand on suur meister. Võib-olla on ta suurim kirjanik, kes praegu Indias elab. Aga temagi peab elu uuesti elama."
"Kas pole siis kõige tähtsam see, mida kunstnik oma kunstis saavutab? Küsi, kas ta ei arva, et Tagore on saavutanud oma kunsti tipu." Hindu vastas:
"Tagore on suur kunstnik. Võib-olla suurim, kes Indias elab. Aga ma arvan, et ta peab elu uuesti elama."
"Kui kunstnik tahab saavutada oma kunsti tipu, siis ei ole tal aega ei haigeid külastada ega vaeste eest hoolitseda. Ütle talle seda ja küsi, kas Tagore pole oma kunstis kõrgustesse jõudnud ja kas Tagore pole saavutanud kunstnikuna kõrgeimat tippu."
Hindu kordas: "Minu isand Tagore on suur meister. Aga ta peab siiski, nagu mie kõik, oma elu uuesti elama."
Munch jäi talle tummalt otsa vaatama. Tegi siis sammu ettepoole ja kummardas sügavalt. Ta kaotas tasakaalu ja pidi äärepealt kukkuma, aga päästis end paari lühikese kiire sammuga. Ja ütles siis mulle toast väljudes:
"Saada ta minema, kurat!"
(alles 25-6. lk.. situatsioonihuumori konsistents väga tihe)
No comments:
Post a Comment