kodus

niiii hea on jälle kodus olla!
kui oma tuppa läksin, nägin esimese asjana, et seal on jälle uued kardinad.
meie naisliinides peetakse parimaks kokaks mu vanaema. minu arvates on aga emme toidud kõige paremad. kuigi mul on lihast täiega kopp ees (vanps manustab seda mulle liiga tihti ja mitte just MINUARVATES parimas serveeringus..kui ma omapead elasin, ei tarvitanud lihatooteid üldse), sõin ema tehtud liha ja kartulit suurima heameelega. peale selle hävitasin peaaegu kogu paviast saadud veini üksinda ära ja keegi ei tõstnud kära :) . ema on mul samasugune veinifriik. aga ta piirdus kahe pokaaliga. isa ja vend 0. viimane andis end näole, kui meil söömasaaga lõpetatud.
vennaga saab nalja. nimelt ma pean teda ossiks. ta ise ei taha sellest midagi kuulda ja käseb defineerida sõna oss, millega ma jänni jään ja laseb siis mingeid 90nendate mitte just kõige kuulsamaid hitte (mis on tal kusagil tränalugude vahel peidus), tema tutvusringkonna lemmiklugusid, ja pahandab, et ma peaks sallivam olema."no see lugu sulle ikka meeldib. oot nüüd lasen lugu, mis sulle lihtsalt peab meeldima!" siis küsib ta mu käest, kas ma ikka attis olen käind ja räägib enda reividest. haha. tegelikult on ta tore vend. ainult et ma ei kujuta ette, kuidas me nii erinevate mõttemaailmadega oleme...