kummaline-kummaline

võib öelda, et juba üle nädala olen kuulanud tunde järjest brad mehldau klaverivarianti radiohead'i paranoid androidist. ma lihtsalt ei saa üle.
ja killersi glamorous indie rock n rolli uuestitegemine (tollel viimasel albumil) on ikkagi pask(natuke hilja räägin sellest, aga parem hilja kui mittekunagi, eks?) kuidas saab üks lugu kahes mitte väga erinevas variandis nii teistsugune olla, selle vahega, et ühte ma armastan, teist vihkan lausa. armastusest vihkamiseni ongi üks imepisike samm. jeah. sellele konkreetsele sammule siin aitab kaasa brandoni võbelev halehääl nagu oleks katk tast üle käinud(mine sa tea, pole bändi eraelu uurind väga tegelikult). kunagi ammu-ammu tuli ta toore ja kuulamapaneva jõuga peale, mis mõjus kuidagi energetiseerivalt(oeh, imelik sõna).