mu töö on nagu klaveritunnid. kui see läbi on, hingad kergendatult ja mõtled, et ei olnud ju hull. polegi hull. tohutult tüütu ainult.
ma ei kuulu siia. kuhu ma üldse kuulun?
on aeg rahakotinukast välja otsida ufo-onu antud leheküljed, millest kõik üleloomulike nähtuste ja vaimsete toimingute fännid osa võivad saada:
siuke sinine ulme
kunagine ajakiri avanemine
teavet eesti vaimsete gruppide ja koolide osas
veel vaimset inffi, inimestele, kes ennast otsivad...
kahtlane värk, palju meditatsiooni
reiki ja vaimse ravi tehnikad, mul siin laevas ei leia seda lehte, a vahet pole...
vaimseid pildikesi
vestlused süvamaagia ja müstika koha pealt
nagu aru saada, on siin läbiv sõna "vaimne".
eiei. minuga on kõik korras! ausõna! :)
oma jaanipäevast polegi ma rääkinud veel. paar sõna siis sellest ka: TORE OLI!
restorani-karin: "see laudlina on nagu kukenikk!" (mulle paistis, et ta on äsja selle sõna õppinud, seega kordas ta seda veel mõnikümmend korda, et kellegil itsitus tulemata ei jääks. samuti tundis anneli, et peab lausuma"ma poon ennast üles!" (sügise töögraafiku suhtes siis) päris nii palju, et ka see enamusele kõrvalseisjaile ikka ilmselge oleks. kahjuks ei tõtatud teda lohutama või teravat kommentaari vastu panema...)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Tänulikkusest + kompromiteerivat juttu
Eile rüüpasin A enda korjatud põrdakanepi teed. Soe ja helge tunne tabas mind. S Tuneesiast toodud lõhnav seep teeb tuju heaks. Sidrunheina ...
No comments:
Post a Comment