seda, et kui mind võõras kohas külma tundmatusse vette visata, mõtlen või ahastan end olukorra üle surnuks enne, kui pasliku lahenduse leida jõuan. või teine variant - tulen olukorraga toime nii, et ise ei märkagi seda. aga noh see toimetulek on ka nii, et parem las kana pissib... no sorri.
siia sobib tõesti ka see jürmsi öeldud asi, et vahel on tal tunne, nagu kõigil oleks nagu olemas mingi elu käsiraamat või õpik, millest tema on ilma jäetud. sest ta ei tea mida teha mõnikord ja enamus inimesi tunduvad oma tegemistes nii kinldad(tegelikult ta ise ka). mul on sama lugu. palun seda õpikut!!!
ja siis sellele lisaks hakkab kummitama radioheadi "just". you do it to yourself you do thats what really hurts. ja valutabki. aga noh, teadagi olen enese haletsemises kõva käpp, niiet mnjah. a haletsege kaasa ja nunnutage mind siis ikka, eks? sest kõiges on ka süüdi looduse loos ja mind pole just õnnistatud igasuguste osavuste ja erilise kaunidusega...
eile avastasin marju kuudi.
täna avastasin omal mingi lööbe, mis ilmselt tuleb siinse vee omapärast, minu liigsest kohvijoomisest ja kosmeetikakemikaalidest. aga ilu ja aktiivsus nõuab ju ohvreid. aga kurat, miks just minult???
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Tänulikkusest + kompromiteerivat juttu
Eile rüüpasin A enda korjatud põrdakanepi teed. Soe ja helge tunne tabas mind. S Tuneesiast toodud lõhnav seep teeb tuju heaks. Sidrunheina ...
No comments:
Post a Comment