olu

elan mingis spetsiaalses unes. halvad asjad mingu seenele, head asjad mingu ka metsa ja üldine olek ilma eriliste mõtete või kohustusteta, allumine refleksidele ja instinktidele võidutseb põhiliselt.
jah. minu elumõte ongi niisama olla. :p
uue geneka avamine mõjus miskipärast rohkem kui poleemika tasku ümber. hinge kinni kinni pidades selgus, et ka uues genklubis võngub selline aura, mida kusagil mujal pole ja milles peitub mulle vajalik võlu. atom om'il oli veits suva kes ja millal esines, sest kogu see paradiisiõunakompott maitses umbe hää, kuigi mikk hakkas alguses magama jääma ning pidas targemaks koju tuttu minna ning kuna tooms tantsida ei saanud, lahkus õige pea. jumal tänatud, et mulle hakkas sel aastal sümpatiseerima oranz värv. seda seal klubis leidub.

eile kohtasin kursaõdesid. nad pole üldse muutunud. nagu ka mina, mida ütles mulle mu etniline exkursaõde esimese asjana kui ta mind juulikuus nägi. nojah, ega ka tema polnud muutunud, seelik oli pisut lühem. nagu. midagi ei muutu. ainult sügis hakkab.

ja mida imelikku veel. see suvi pole olnud õige suvi, sest:
1) ma pole pikemat aega suvitanud maal
2)pole sõstraid korjanud
3)pole patseerinud aedlinnades ega üle aedade õunu pätsanud, kirssidest rääkimata.
4)pole tundud mädaneva mulla ja valmis õunade lõhna
5)pole elvas ujumas käinud

ja et te siis teaksite, et tasku äpplipoes saab tasuta kohvi. ja sport on pededele nalju ei tarvitse teha.