reaalsus või misasi

käisin eile teatris ka. võinoh pärmitehas muutus viimast korda üldse "unenäovabrikuks". oli vahva.
kas asi on minu/sõprade etendusevalikus või saatus vingerpussitab, et satun selliste poolmaiteamisabstraktsuste (jessikas, mis sõna!) otsa... mingi hämamine käib. ja mulle meeldib see häma. ma nagu muidu ei oskagi. ning kui nüüd laiemalt vaadata, siis täppisteadused on ka ju lõppudelõpuks ühed hämamised, need komadega tulemused näiteks. ja üldse: mida sügavamale maailma asjadesse süveneme, seda enam relatiivsed need meile tunduvad. või ongi...