karin luuletas täna ka:
vahetevahel
olen vaher
vist mitte
sellal, kui homseks on vaja ühiskondlikke ja kommunikatiivseid ja mis pagana vajalikke tekste veel lugeda, mõtlen hoopis teistest asjadest miskipärast, kui üldse. eile õhtal sai veits filosofeeritud seakõrvade ja meeste-naiste vaheliste suhete üle.
lühidalt seakõrvadest: pühapäevaõhtul liisidele torti valides leidsin end äkitselt lihavitriini juurest, kus muude lihaduste vahel laiutasid hunnikus SEAKÕRVAD. te ei kujuta ette, kui suured need olid! ja mind tabas üldfilosoofiline küsimus: miks ei võiks nende kõrvade asemel olla karu, lehma, jänese, hiire või inimese kõrvad? okei, inimese kõrvad oleksid liiga absurdsed - mürgitet ja maitsetu liha, pealekauba ju oma liigikaaslane (a hamstrid söövad ju ka oma lapsi?) karukõrvad oleks ka natuke utoopia - haruldane ja püha loom. ja siis kerkis silme ette kujutluspilt karufarmist, kui karust saaks meie tavaline toit. tegelikult. üldse. miks peab kellegi kõrvu (või keelt)sööma? asjale on väga lihtne lahendus (mis õiguse-liis väljapakkus) :seakõrvad on maitsvad.
suhete kohapealt seda, et pff, mai viitsi enam kirjutada... ja keda huvitaks ka.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Tänulikkusest + kompromiteerivat juttu
Eile rüüpasin A enda korjatud põrdakanepi teed. Soe ja helge tunne tabas mind. S Tuneesiast toodud lõhnav seep teeb tuju heaks. Sidrunheina ...
2 comments:
illegaardis varem müüdi seakõrvu; praegu enam vist mitte. nad olid siuksed karvased seest veits ja igast lõngadele ei läind peale ma kardan :D
kusjuures kõige hullem toit, mida mu üks sõber saand on, on ka seakõrvad. olevat vist veel pooltoored olnud janii
Post a Comment