lõuna-eestis on asju

kulinaariavallast natuke.
leidsin veel ühe turn-offi oma menüüs: sea keel!
tegu on siiski ainult psühholoogilise blokiga. sümtomid: pisarate valgumine silma ja pulsi kiirenemine.
põhimõtteliselt võin seda süüa, (sest halvati ta just ei maitse) kui ma ei teaks, millega tegu. lihtsalt: kuidas ma söön teise keelt?(pähe tekib mõte kui palju närvirakke ja asju seal olla võib) kuidas ma üldse suudan kedagi teist süüa? (saan aru et vanalajal kui midagi paremat saada polnud. aga nüüd on ju ka jahust ja tuhande ühest muust lisaainest vorstid ja maiustused) ühesõnaga esteetiline või visuaalne nauding on väga suur osa toitumisprotsessist.

juba mitmes hommikusöök(keskpäeval) lõpeb mingi vanpsi sõbranna külaskäiguga. too juhib külalise otsejoones elutuppa nagu paadunud psühholoog ning laseb sõbrannal lahkelt kõik oma hädad ära rääkida. sessioon kestab umbes 1,5h ja on täitsa tasuta ning vanaema on peaaegu alati saadaval.

siis ma ei saa veel aru inimseste uhkusest. uhkusest öeldakse et ei loeta raamatuid, uhkusest öeldakse et muretsetakse piraatmussi, uhkusest öeldakse seda, teist ja kolmandat nagu kolmanda klassi õpilased. ma ei taha uskuda et see on nende käitumise ainus põhjus. lihtsalt ei taha. tihti arvatakse nii. ja miks peaks keegi ka mõnes ankeedis valetama? et uurijale endast mingit muljet jätta? teretere. (mõnelpool on vastupidi ka. näiteks suitsetamise kohta oli keskkoolis üks küsitlus, kus vastati uhkuse pärast hoopis et jah suitsetame nii ja naa tihti ja seda ja toda. eks ta anonüümne ja mittekaristatav ja uurijate jaoks natuke shokeeriv oli...)