keskkoolis koolivennale zeppelini 4. vinüüli kinkides (rockroadi onu maitset usaldades) ei saand ma üldse aru, miks ta nii üliõnneseeneks muutus äkitselt. aastad on möödunud ja antropoloogiahuvilisena kinnitan, et tegu on tõesti maitsva päevakõrvasena. kuigi see on vist kõige kuulsam asi talt ja ma olen jälle ainus, kes selle võlust viimasena aru saab. (kats võib mind nüüd mõttes ENEga äiata selle uudise peale...)
No comments:
Post a Comment