tartus on olemas igasugu tänavaid. ka siili tänav, kusagil sõpruse silla ja sõbra selveri vahel emajõe kaldapeal. ja seal on üks maja. number kuus. ja korteris kolgendkuus asub näiteks üks näitus. see on kunst. kuidas inimene oskab midagi nii üksühele järgi joonistada/maalida. ja võtsin oma arvustavad sõnad selle maja osas tagasi, arhitektuuriliselt täitsa vinks-vonks :) ning ka ümbrus ei häiri, kui vaadata ihaste suunas.
ma vist hakkan vanainimesestuma või mingi misantroop tõstab pead...palju inimesi ühes kohas pole minu teema väga....
hommikud ja õhtud on natuke sassis: juba mitmendat korda juhtub tõik, et uinud oma tavalises mitte-öö-vaid-päeva rõivastuses kella 23 paiku ning avastad kell 3 öösel , et pole jõudnud ennast õigeks magamaminekuks prepareeridagi. uus nähtus minu jaoks, mis toimub puhuti ka päevasel ajal. kui ärgata vara. täna näiteks ärkasime vara, et minna lodjaga sõitma - kuulata ornitoloogilist klatši, vaadata kajakaid ning luiki täis jõeluhtasid, esimesi rohelisi muruliblesid kauguses ning kvissentali arhitektuuri. ilm oli kena. linnuhuvilised lasid fotokatel klõpsuda, ma väga ei kahetsenud, et minu omand koju ununes - ainult üks asi oligi, mida pildistada oleks soovinud . see polnud lind.
sada ja enam kordi on mainitud, et see, mis inimest (alateadlikult) huvitab, tuleb varem või hiljem ise inimese juurde (okei, isic kaarti pakkujad siiski pole tulnud ega misjonärid- ahjaa, siiski üks küsis, kas ma tahan teada jumalast ning ma vastasin ülimalt helge naeratusega: ma tean juba. ilmselt ta arvas, et olen padu-usklik ning jättis mu heaga ja ilma religioosse paberipahnata rahule). niisiis, (ma väga ei ole asja süvenenud, ega vist tahagi äärmuslikult süveneda) meie kolmas korterikaalsane on tubli esoteerik, nii pragmaatiliselt kui ka vaimutasandil. temaga kaasneb tihti teine hiidlane ning kui ka m välismaistelt õpiretkedelt saabub, saavad teoks põhjalikud arutelud. mitte ainult tšakra- ja karmateemadel. ja mul on põnev.
andmisrõõm on päris suur rõõm, kahjuks ka vist minu ainuke rõõm, milles tunnen end kuidagi ühiskonnale kasulikuna. kuigi mul pole palju anda ja see, mida anda, toimub ka siiski minu enda valiku alusel. kas pole mitte veidi pealiskaudne suhtumine ses suhtes...? aga andmisest hakkan juba vaikset masohistlikku rõõmu tundma. hõhõ.
vot, see oli jälle äge etendus! juba kolmas üritus, kus neid näen. ja juba tean, kes on säravam ja kes mitte. jajah, lavakujundus annab ka niimõndagi juurde.
vahepeal õpime uusi sõnu ja väljendeid ka muidu. ja üks väljend tähendab nimelt "ämbreid ja mannerguid", (eesti keeles midagi ämbrisseastumise analoogset) siit omakorda algasasid minu peas lõputud-lõputud helid nimega "mäos põleb laev". terve õhtu ning hommikul, kui silmad lahti lõin, turgatasid needsamused sõnad pähe. veidi haiglane.
viimasel ajal võtab pea üldse endakanda/kummitada igasugu imelikke lugusid. nagu miisu täna ümises, kui korraks mainisin artur rinnet. noh teate küll, see laul... mu peakene on vist ikkagi üks prügikast. sest ta võiks ju hoopis meelde jätta näiteks igatsuguset tähtsad ja keerulised skandinaaviamaade välispoliitilised klauslid ja muud olulised nimetused.
viimasel ajal eriti ja tegelikult vist kogu oma ülipika elu jooksul on hommikud olnud mu lemmikajad - kõik jama on ju veel ees :) kuigi õhtul saaks rahulikult hingata, et kogu jama on nüüd seljataga - olnud, minevik. konets. finito. aga mulle siiski meeldiks elada rohkem mingite tulevikuootuste või üldse hetkeemotsioonide pinnal. samas, kui kõik eestlased elaksid pisut samamoodi kui mina, oleks me päris mitmenda maailma riik...
mu käest küsiti, kas ma olen pigem optimist või pessimist. pani mõtlema. oletasin lõpuks, et pigem optimist. tegelikult näen asjadel nii mitmeid tahke, et ühe hetkega ennast liigitada ühe- või teistsuguseks mõtlejaks, on võimatu. ülekõige olen naiivitar - (näiteks)uskuda, et kõik inimesed on head, on väga armas ja üllas iseenesest. ja mind ajab lausa vihale, miks kõik ei võiks sellised armsad ja üllad olla. a siis poleks meil pooli majandusega seotud asju vist?? mis on head mingile kahtlasele skp'le ja tont teab, mis otseselt mitte minuga seotud asjadele. ehk siis kõigele lisaks olen kohutav egoist ja kitsarinnaline isekuseuss kah. (päriselt, ärge arvake, et ma alahindan ennast - ma meeldin endale sellise lojusena vägagi. las jääda inimkonnale ka mõned vastuolulised isikud.)
siis veel selliseid uudiseid, et alanud on üle-minu-tutvusringkonnaline pannkoogihooaeg. on jah. ma ka täna hommikul tegin ja sõin. ja sain korrektse vastuse sellele, mis on moosi ja džemmi vahe. ma ei hakka seda siinkohal ütlema, sest inimesed teavad ise. ma muidugi tean ka, alateadlikult selge ju, aga niimoodi kiiresti vastata konkreetselt...ma vist mõtleks enne veidi kauem või midagi(nagu ma muidu oleks välkkiire taibuga :p), sest kui ma ei formuleeri lauset, siis ma ka vist ei mõtle selle üle, seda on kusagil uuritud isegi(häma!). ühesõnaga, ma mandun. ja et ennast parandada, selleks tuleb kõvasti vinguda enda kallal (loe:analüüsida ennast ikka nii- ja naapidi), teate küll!
eile õhtul koju jõudes (väsinud pikast koolipäevast) oli tuba hiiu neide täis ja arutelu käis paksuse üle. hommikul oli see kahe venna seas kah teemaks. noh, et küll nad on paksud ja nii. kahekuune rasedus ja nõnda edasi. mainisin ka midagi, et peaks trenni tegema ning haukasin kena kahvlitäie makaroniplöga.
kevade ja eesti kahe suurema linna agulipoolustega on ka nüüd tutvust tehtud. vot nii! volta juures keldris tegutseb selline kahtlane asutus! leidsin oma nunnu digiseebikarbi üles ning isegi akulaadijad, seega sai pilte ka tehtud. aga internett on loll ja mina kärsitu - illustreerivat pilti siia ei tule.
miks mõndade inimestega tunnen end hirmus iseka, nõmeda, rumalalana või lihtsalt pahasti, samas kui mõne teisega olen nagu headuse kehastus? see oleneks nagu mitte minust vaid inimesest, kellega parasjagu koos oled...
meil on nüüd kolmas juures. peale selle, et kui miisu lahkub, kaovad ka keldrikakandid ning kui ta tagasi tuleb, saabuvad ka need loomakesed :)
mu elu on kuidagi väga mitmekihiliseks läinud. tuleb ettevaadata, et nad kõik sassi ei hakkaks minema. hoidun. muidu tahaks napoleoni kooki plätserdada ükspäev. selle kreemi tegemise nipid on käes, meeles aga mitte. tuleb üle küsida.
tartus teadupoolest on uus teater. juba mõnda aega. ja ma ei saa sotti selgeks. see, mida nad teevad, on kindlasti mõnes mõttes avangard, mõnes mõttes huvitav, mõnes mõttes häirib mind. päris palju mõtteid, mis ehk selguksid, kui mõnda etendust veel vaatama läheks. muidugi üks asi on teatri nimi, teine lavastajad/autorid. päris palju asju. ühesõnaga, progress ei suundu alati paremuse poole. teisest küljest on see nii suhteline. palju külgi. tahke. kihte. igatahes nendes kahes etenduses, mida nägin, jäi midagi puudu. sõnaline osa, midagi silmale, midagi hingele, see midagi, mis muudaks asja terviklikuks, oli puudu. jah. ja mõndagi minumeelest ebavajalikku jäi üle.
tuleb mainida ka seda, mis meil akna all toimub: naabrimees putitab tsiklit, käib roheline teetass näpus õue peal ringi, teine naaber riibub pori ning mõni majarahvas viskab ikka konisid kuhugi sinna, et teised vaatavad põlgusega meie aknasse. ning ühel kaunil kevadpäeval tõi motikaputitaja (kes on oma naisega ühte nägu nagu 2 tilka vett, tähtis inf) ka grilli lagedale. põnevust jagub ka meie arvetega. aga ma elangi ühes lõpmata põnevas rajoonis. nagu pealtnägijas kaeda sai ja lehest imelisi lugusid lugeda.
(ütlesin, et ta võib tulla igal ajal...) helistab vanaema: "ma tulen siis homme, mis kell sa ärkad? koristan ja teen, mis vaja, ütle, mis poest vaja." helistab ema:" tead, kes sulle väga külla tulla tahtis?! vaata, et ta siis shokki ei saaks!" vastan:"okei, koristan..."
ja siis neil on veel paranoiad, et mul on seal külm ja süüa ei ole.
olen siiamaani üsna edukalt vältinud igasuguseid selliseid kohti, kus on tunda osalust suures suures riigimasinavärgis. nüüd ma enam ei pääsenud. (see riigiasi on imelik asi, mulle pigem meeldib elada taolises muinasjutumaailmas, kus subkultuurid on erinevad hõimud ja see killustatus tagab mingid erinevused, mis on minumeelest huvitav...igalpool omad mitteametlikud liidrid (kuningad, pealikud, kelleks iganes neid nimetada)jne. seotus müütidega, kogu see erinevate filosoofiate kamm, milles selgub, et tegelikku tõde ei ole, see eksisteerib vaid meie enda peas. erinevatel ringkondadel on omaenda tõed ja reeglid. puudub selline bürokraatlik abstraktne keskvõim...müütilisusest rääkides on numps näiteks kasvõi see näide, et hiidlanekristel ütleb eriti entusiastlikult: "salme tänav. ma kohe mõtlesin, et see on midagi erilist." mina: "kes või mis see salme on üldse." k: "salme on see,kes pidi mehele minema tähele, kuule, lõpuks läks ikka poisile... ja teil on siin kalevi ja linda tänav ka samas. väga šeff!")
oh seda paberimajandust, ettekirjutisi ja seda, kuidas tegelikkuses on asjad pisut teistmoodi...
täna sain siis teada veel, et perearstidel ja eriartsidel on erinevad arvutiprogrammid (vähemalt gildis), millega oma tööd teha. eriarstide oma on muidugi keerulisem ja pikendab nende tööprotsessi (milles ma nii kindel pole - selleasemel, et sõbranna-arstiga "kui leif veel noor oli" arutada ning minu kui patsiendi poole pöörduda nördimusavaldustega, kui tobe see virtuaalbürokraatia on (nojah, ma oeln nõus), võiks ju kiiresti asjad ära trükkida ning aega pole oluliselt kadunud. aga okei, saan aru, see programm on uus ja doktoriproua enam mitte esimeses vastuvõtlikumas eas. lihtsalt - see kõik on nii naljakas. elu. on üldse naljakas.
imelik heaolutunne tekib ühest kohustusest hiilimisel, varieerides seda teise kohustusega.
pühapäeval on genklubis selline tore tantsuetendus nagu "second land" tulemas. renate koolitantsud, mida näinud olen, on sellised.... omanäolised. meeldib. (veel renate valmest )
tartus on olemas igasugu tänavaid. ka siili tänav, kusagil sõpruse silla ja sõbra selveri vahel emajõe kaldapeal. ja seal on üks maja. number kuus. ja korteris kolgendkuus asub näiteks üks näitus. see on kunst. kuidas inimene oskab midagi nii üksühele järgi joonistada/maalida. ja võtsin oma arvustavad sõnad selle maja osas tagasi, arhitektuuriliselt täitsa vinks-vonks :) ning ka ümbrus ei häiri, kui vaadata ihaste suunas.
