lendav tank

veidike vaimustus hetkel. ma ei tea, kas on mõtet veel öelda, kes tegijad on? vist mitte. minuruumis kah pesitsevad.

sõin eile tatraputru ja olin päris rahul, et ta sellistest õiekestest pärineb :)

osavõtutasud

küünalt ei süüdanud, karistasin end päeva sisetingimustes veetmisega.
tegelikult viibisin mõne tunni maa ja taeva, toa ja õue vahelisel alal - mu lemmikkohas - jajah, pinge, kruvi nüüd ennast; rõdul:
1) võtsin päikest ja kommentaare ajalehest kuulda, hommikukohvi kõrvale (~12-12.30 - kellaajad lisan selle tarbeks, et saadaks aru, miks ma oma koolitöödega jännis olen, ajahäda noh)
2) otsustasime õppimissessiooni teha vendade tihedatega. (mitte nii tihedatega) kõigepealt toolid 4. korruse rõdule, sidruniteetassidega, seejärel, süda oli ikkagi 5. korrusel ja sellele pidi järele minema. toolide, teetasside ja läpaka pluss levi-straussi ühe raamatukesega kolimine ülemisele rõdule. arvatavasti poole tunni pärast teadvustasin endale, et ma ei suuda keskenduda, ja sellele tuleb kuidagi reageerida. seejärel reageerisid teised suht sarnaselt ja kolisime tuppa tagasi.

siis. kats tartus ellu pool. mind ootas külastuskäik ellu poole. vaarikakook ja juuksevärvimised, mille tulemused polnud esmapilgul nähtavad, aga muudatuste omanikud ise olid rahul, seegi kordaminek. mõlemad piigad on pruunid kah juba. (ma olen vampiirhele ja märkasin, et ka sama vana kui lasteaias, ütleme 6.a siis)

soovitus tänaseks: kohukeste telki minna ja tarandi poolt hääletada, kui piinlik pole selle õuduse läheduses end näidata. ses suhtes, et juba poliitika on minujaoks paras õudukas(või siis musthuumor?), peaosas keskerakond(naljanumber siis?). iga eestlane, kes poliitikast suuremat ei jaga ega peale ajalehepealkirjade teemat ei valda, saab vast mu õudukaefektist aru.

mõtteid eraelust avalikus kohas: käisin ükspäev raamatukogus. tundus nagu õppimine oleks inimeste jaoks pigem võidujooks tähtaegadega kui millegi uurimine huviga(kindlasti pole mul tegelikult õigus, aga nii paistis välja). polegi teekond nagu elu üldiselt. et peamine on osavõtt, mitte võit (ütlen mina, igavene luuser) kuhu nad kõik kihutavad? saavad oma paberid kätte ja siis on õnn ever after.

koloniseerida tulevikku...ja olevikku.

nõndaks. eestlased on ikka eurovisioonirahvas(juhul, kui nende lugu kuhugi edasi jõuab). seda näitas eile väga hästi konsumi lihaleti ümbruses toimuv. äkitselt helises seal piirkonnas alexandri pinev viiuldamine ning veidi hiljem asus üks õllesigareid tellinud neljakümnendates, tavalise välimusega härra oma taskutes telefoni järele kobama.

mõnna: ma ikka olen arvanud, et ma pole mingisugune unekott ja võin õhtul kaua üleval istuda - kuud, raamatulehekülgi ja arvutiekraani vaadelda või vähemalt mõned read maagilisi lauseühendeid üles märkida. nüüd selgus, et see pole siiski mina. kraaksusin pahuralt midagi, et tahaks rahulikult magada, kui mulle pai üritati teha. ja hommikul olin ka veidi liiga kaua poolunises seisundis.

mul on üks häda veel. ajahäda nimelt. aga ma hakkan stressama aja lõpupoole.

apua,

olen seni terve oma elu elanud pimeduses, teadmatuses, lausa vales!!! et siis: postkast on see koht, kuhu pannakse post, kirjakast on see, kuhu tulevad kirjad. (pos't+kas't. ▪ Postkastid kuuluvad postiasutusele, kirjakastid klientidele)
ahmin viimseid fakte keeleteadlaselt, enne kui ta kodumaa pinnalt sääred teeb. loodetavasti saan sügisel jälle (nii muuseas juustusaiakeste raha arveldamise käigus )tema käest niimõndagi elutähtsalt teada.

hakkan sisenema sessiperioodi. palavikku veel pole.

inimesetüdruk

kofeiin hakkas lõpuks pähe: ühtäkki oli mul hulgaliselt energiat. mida mul aga polnud, oli mõistus - rahakott ja rahakotis teadagi tähtsad asjad jäid teiselpoole linna. aga väledad jalad (sest õnneks energiat täna jätkus, nagu mainitud) ja rahustav kats lahendasid kõik.
siinkohal tahan jälle ajada kõik hoopis saatuse kaela. märkasin, et vahet pole, keda või mida süüdistada, asjaolu sellest väga ei muutu. niisiis süüdistagem saatust :)

paistab, et kui sessiajal tuleb veidike ajurakke pingutada, aktiveerub mul see osakond ajus, mis tegeleb loovusega. kas on tegu puudega? kas vaimne puue on sama, mis vaimuhaigus?

aga kui nüüd uskuda austraalia müüte, siis kala oli alguses kalamees.

vanarahvatarkused

vara üles ja hilja voodi, ja palju kohvi ning öised võikusöömised - nõnda saab üleväsimuse ja rasvapolstrid. teab ilmselt iga jüts. aga ikka tehakse.

tantsulkast veidi veel

t:"ei, ma ei vihja sellele, et sa kuulad imelikku muusikat, kuigi sa kuulad imelikku muusikat." ütles t, kui olin kõlarite juhtme enda arvuti taha sättind ja t pidi üle juhtme astuma või limbot ukerdama. imelik muusika on ilmselt see, millega, ma arvan, et miisu või tont teab, kes ja kuidas mind mõjutanud on. ilmselt on tegemist uue eluetapiga, mis valmistab noort isendit ette saabuvaks naturaalmajanduseks, mida paari aasta pärast oodata. äkki. no ma usun sellesse. ja sellesse, et kristalllapsed on allergilised oma vanemate saastatud eluviiside pärast.
kuna miski ei edene, otsustasin/me üle minna plaanielukorraldusele. esimene plaanitud päev läks luhta, otsustasin, et asju on võimalik veel edasi lükata ning primaarne uni ja hetkeheaolu. pärast said päevakorras olevad punktid täidetud kahe ja poole tunnise hilinemisega. asi seegi.
veidi meelsamaid plaane ettevalmistades sattusin pärimusmuusika aida leheküljele ning leidsin tolle tänase imelikumuusika põhjustaja. nimelt 22.mail tuleb viljandisse norrakate rahvuspillibänd. myspace linki klõpsates leidsin ka teisi "sõpru" tollelt lehelt ning õhtupoolik saigi sisustatud folgiga. mahe. eriti mõnna on jonas simonson kah.
tsau.

unista edasi...

näädsasiis. mu empsi tõed on lausa ekraniseeritud. jah, mu emps on üks paras maag. (tänu talle lahenes ka padjamüsteerium!)

algus on jama või liialt pompöösne veits...
konks on selles, et ei tohi pahasti mõelda. muidu hakkabki juhtuma pahasid asju. olen märganud, et inimesed, kellel hästi läheb, ei jõuagi üldse pahasti mõelda, sest nad töötavad oma unistuste kallal mõtlemata selliste totruste peale, mida mina siin demontstreerin. seega, mu jutt on pigem väike silmadeavamine enesehaletsejatele. tsau!

nagu mainisin mingiaeg: see magnetikontseptsioon töötab minupuhul küll - näiteks satun pidevalt kokku esoteerikute, kunstiinimeste ja muude veidrikega, kes oma oleku ja maailmavaadetega mind lummavad ja rikastavad... toda tõde kannab ka triini ja elutsebki sellise karma ja muu taolise järgi. ja ma tunnengi, et tal on kassipoja aura. ma ei näe inimeste nägusid, näen nende olemusi... mõnel on päris hirmutav.

naljakas, aga ma pole kunagi unistanud olla rikas. mitmed mu unistused on miskipärast juba maast-madalast seotud olnud kinnisvaraga, ja nüüd ma leian end varsti jälle kuhugi kolimas.

siis meenus mulle, et käisin ükspäev sõpruses genovat vaatamas . mõnus taalia linnakesemiljöö sealsamas genovas ja tolles ülikoolis ka, millest mingiaeg katsiga mööda vantsisime. nunnu pereidüll, kuigi pere-ema surmajärgses õhkkonnas. kõik oleks nagu väga perfektne, aga see, et ühte inimest pole nendega, muudab asjaloo niisuguseks, et keegi perekonnast seda igapäevailu ei naudi. film oligi nagu selline ilma erilise züseeta foon. funktsioon äkki linateosel taoline, et ongi tegu unistuste eluga(kui kõrvale jätta ema surm, see on seal ilmselt kogu tegevustiku pingestamiseks) - vaatajale söödetakse ette miskit sorti ideaalid, et ta oskaks unistada (siinkohal siis sellisest elust, et saaks reisida itaaliasse ja vahemeres sulistada jne) ja eks ole taolisi filme veel... ja inimesed unistavad, unistused täituvad varem või hiljem või siis äkki mingisugust alternatiivipidi, aga igatahes täituvad.
see on vist lääne-ühiskonna meta miski mediteerimine... unista, nii, et oleks unistatud. siis tulevad ka tagajärjed:)

nojah, ma ei tea, miks ma seda kõike siin kordama pean, sest ilmselt on see kõik ilmselge. aga vahel lööb grafomaaniveri lõkkele ja midagi asjalikumat ega ka humoorikat lihtsalt pakkuda ei ole mul.

ugh!

koduskäija

üle sajandite vanematekoju sattuda on armas. armas on, et mu tuba on korras ja puhas. mitte nii armas on, et minu isiklik padi, millele mu pea toetunud juba pre-tolle-korteri-aegadest, see peaaegu ei olegi nagu padi enam või siis on padja ülim mõiste ja võrre... seda patja ei ole enam ühesõnaga. mingisugune kõrgem peaalune on nüüd, ma vist magasingi padjata siis. parem ilma kui liiga suure padjaga. tahaks ikka horisontaalis uinuda...

eile kella poole kaheksa paiku õhtal tartus oli mu lemmik ilm.

pigem reaalsuses püsida on raske

täna sai veidi vihmas pladistatud, ilma läpakakoti ja not-waterproof ripsmedushita oleks veidi nauditavam olnud. inimene ja tema mugavus... asjade plaanipäraselt mittekulgemine pole ka midagi paha. olenevalt seltskonnast.

kui ma väike olin, murdsin kõvasti pead selle üle, kumb on hullem: kas jääda pimedaks või kurdiks. nii, kõrvade kapriisid on mul vist nüüd krooniline probleem. peale silmade. et siis valmistun jääma pime-kurt-tummaks. vaikselt vaibub ka mu sõnaosavus...

ja siis mu ühest lemmikloost selline uus (teiste jaoks mitte nii uus vist) versioon (originaalis fleetwood mac )

uurin inimloomakesi jälle...

lugesin siin ühte retsensiooni sellele raamatule, millest on film ka ja lõpus seletati seal, kuidas mina-tegelane (filmis mängib teda üks mu lemmik norra näitleja, mis äkki muudab asja veelgi sümpaatsemaks mulle?)lõpuks elu mõtte jälle vaikselt üles leidis. (ematsipeerunud naine oli ta enne oma haarmetesse vallanud ja kui lõpuks toriga jalga laskis, ei osanud natuke möku peategelane midagi peale hakata). kirjutas liste asjadest, mis talle meeldivad ja mis ei meeldi ja ja ja sai lõpuks oma nimekirjadega jalad alla endale. mis meenutab mulle, et orksid ja feissbuukid ja muud säärased (inimkonda liita üritavad) portaalid on ju ääretult toredad ja õnnelikukstegevad asjad (peale kõige paha ja isegi surmava, sellistel asjadel on nagu armastamisel ja vihkamisel imepisike vahe sees). et inimene leiaks elu mõtte, tuleb kõigepealt ennast kuidagi identifitseerida. nii saan mina aru. sa oled see, mida kuulad, loed, vaatad, mis maitseb, mille vastu huvi tunned... ja kui need asjad kõik kusagil mustvalgel kirjas on, siis näed, et oledki selline vot selline. ja see muutub sulle armsaks. ja sa oled siuke edasi ja lähed oma uute jalgadega veidi rõõmsamalt edasi... ja noh, eriti tore on, kui siukseid leidub veel ja inimeseloomale meeldib kuhugi kuulda ka, tundub mulle.

nii. ma ei oska nimetada seda minujaoks suht uut inimesteliiki. nagu ossid, emod, boheemid...UGRIMUGRILASED. ma avastan neid oma teepealt eest koguaeg. neid välimuse järgi ära tunda ei ole raske - kartulikoore(kokkerspanjelikarva) värvi juuksed, tihti ei mingit meiki, maalähedased toonid rõivastuses või siis tagasihoidlik must, isetehtud aksessuaarid... noh, tihti on nad huvitavad inimesed. igatahes. kevadega lööb välja igasugu huvitavaid inimtüüpe linnapildil...
ja siis aatriumi galeriis tallinnas tehakse veidike mustametali ja põhjala müütide seose kallal nalja kah...

talg

kui tahad muutusi, siis ei peaks alustama ansipi valitsuse vahetusest, toas mööbeldamisest aitab. kuigi kõigepealt tuleks muuta üldse ise-enda suhtumisi ja nii (moraal-moraal). aga nojah, juba vanad õpetused näevad ette ja inimloomuse kummalised arvamised üldse, et võiks ju ümberpaigutada kõigepealt oma ümbrus, mitte alustada endast. et äkki ümbrus muudab siis ennast ka kuidagi? nojah, vast muudab midagi. kui satlid on korras ning nurgas ei mölla tolmurullid, on kuidagi teistsugusem, selgem tunne veidi küll - leiad oma vajalikud asjad ehk vaevata üles ning ei pea toda nurka enam vältima.

aga ikkagi, mu põhipoint oli selles, et õppimistalgud muutusid disainitalguteks. peaasi oleks, et asi saaks teistmoodi. ja kas uus kord on parem, pole oluline. hetkeseisuga tundub parem, aga eks hommikul, kui ma kätt tahan aknalauale pista, et oma prillid üles leida, jääb ette sein.

unenäopüüdja

täna unes:
käis miksit sorti sõda. ma ei tea, miks neid tsiviilisikuid, nagu mina ja muud tegelased taga aeti. kõigepealt oli pinev olukord üle põllu ühe hrustsovka varemetesse saamisega, siis seal pidi ennast mõndade sõjameeste eest hoidma. otsisin igasuguseid käike. lõpuks jõudsin mingisugusesse imelikku korterisse, kus magamistuba asetses muust elamupinnast veidi allpool ning sealt läks üks käik maa alla. ma nii lootsin, et see on mingi pääsetee kuhugi..vabadusse, aga ei. hoopis peldikusse ja garderoobi viis. tulin tagasi ja ütlesin teistele, et ei saa sealt välja. üliinimlikud jõud olid mul, ronisin igale poole. siis üks sein pisut liikus, papist nagu. tahtsin seda veidike paotada, aga ta kukkus hoopis ära ning mina kukkusin teise tuppa. seal asus (vist) vene mingine kindral ja laua ääres jõid teed tema valges pitskleidis naine ning tütrekesed reas. mingi võimuga olin ma toa nurka aetud, kägaras istusin seal ja ootasin, mis minust edasi saab. kindral vaatas mulle otsa, jahimehe kaheraudne käes, ja küsis: "kas ma lasen su maha või mitte?" ning ma ei teadnudki, mida tahta, sest taolistes olukordades võib olla surm parim lahendus. nii ma siis andsin vastusega: "ma kardan" otsustamise tema kätte. ja ta kõmmutas kaks kuuli mulle keresse. midagi ei juhtunud. kas ma ei saanud pihta või olin surematu? ärkasin üles selle mõtiskluse peale.