ülevaade vahepealsest

päev pärast jõululaupäeva toimus väljasõit viljandisse. jalutasime lumetuisus, istusime mitmes söögikohas ning tutvusime raamatupoe allahindlustega. ning vilandi külastamise tegelik tagamaa - m sünna - jäi pisut lühikeseks ürituseks.

seejärel käisime p ja kz'ga ehh checkil ja korraks ka maailmas. nostalgia või melanhoolia, ei tea, mis see oli. koht ei muutnud midagi, inimesed olid need, kes lugesid.

hommikul magas kz bussi maha ning tekkis võimalus tartus veidi ringi vaadata. ega siin suurt midagi, mis siin lörtsiloigulises tartus ikka väga üleliigseid samme teha... sai itaalia söögikohas hommikuks kõht täis vitsutatud ning cinamonis dr. parnassuse imaginaariumit vaadatud. selline faustilik ja poirot stiilis kurat figureeris seal. tjah, taolise mõõdupuu järgi on ka pangad ja majandus üldse üks pahapaha nähtus siin ühiskonnas, igasuguste käkkide, fataalsete hädade või pidevalt kuklas tiksuvate hirmude põhjustaja. muidu oli film hästi värviline ja efektne, film, mis ongi mõeldud pigem kinolonadele kui koduarvutist/telekast vaatamiseks. pärast ledgeri surma ma pakun, seal lõpusirgel, mis läks kuidagi eriti kurnavalt keeruliseks, võttis rolli üle c farrell, kes peale ühte ajaloolist filmikest kangastub mulle pidevalt blondeerituna... ühesõnaga, ta pole mu lemmik.

eile mõtlesime teha asjaliku päeva. see läks peaaegu korda. printisin ühe kooliasja välja ja lõpuks lugesin isegi ühe lehekülje ära. aga muidugi tulid sajad tuhanded ebavajalikumad asjad vahele... raamatukogusse ka ei viitsinud soojast pesast läbi niiske õuekliima jalutada. hmm. mul läheb rasv vist esimesena põskedesse, nagu ma ühe hiljuti klõpsutatud foto pealt nägin. aga sport jääb ilusate ilmade varna siiski. kuulasin hudson mohawket, kes mulle kunagi ammu eriti ei sümpatiseerinud,kuid nüüd sobis õhtusse hästi. jälle melanhool...

täna läheb jälle sugulaste külastamiseks. ehk õnnestub mul ühe tartus elava sugulase elukoht tuvastada. annelinn on suur ja lai. mäletan tema kastanitänava korterit küll. üks minu esimesi mälestusi elus vist üldse. olin suht tujukas laps.
ja õhtuks elvasse, jee!

nähtus nimega lotte

hehh...
kaeblesin just, et ei saa lotte fenomenist aru. pole multikaid näinud ega midagi. kuigi ise kinkisin tollele 6 kuusele tüübile koeratüdruku pildiga helkuri.
ja nüüd äkitselt on see multikas mul cd peal! kiire värk! (s sai lotte oma onupoegadelt maha viksitud tegelikult juba jõuluõhtul...) nonii. millal ma neid vaatama hakkan? ja kellega? :)

ülal on kujutatud üks lotteteemaline punane vihmavari, nagu vaataja ilmselt juba aru sai.

money money money

siin räägitakse, et selle kümnendi sümboliks on krediitkaart. kui hr. taagepera oma kolmeaastasele liisale liivast kohvi eest puulehega maksis ja see talle hoops tagasi anti(pärast üle leti tõmbamist), sai ta aru, et uus sajand on kohal.

mis meenutab mulle, et vanasti, kui ise liisa vanune olin, või teps vanem, tahtis keel vääratada päris tihti ning sendi asemel kopikas öelda ja krooni asemel rubla. vist... sellel sõnal rubla oli juba kuidagi selline semantiline väli minu jaoks välja kujunenud, rubla sobis rahale hästi nimeks - kuidagi selline trööstitud (käest kätte käib ja on igivana) alakõla. r muutis selle lähedaseks sõnaga raha ja paber ning b jällegi pehmendas seda r'i ning sisaldub pmts ka sõnas paber. rubla on paberraha. kroonil seevastu oli selline roostes kõla... mispärast selline nimevahetus? nojah, rubla on vene raha ja kroon on eesti raha. ei mingit küsimust, miks või mismõttes. nii oli.

okei. ja siis sai mängitud muinasjutte, kus kopikakott oli kuldmünte täis nahktasku., sest kopikad olid palju raskemad kui nood sendinärud. viinapuu lehed olid ka rahatähed. keegi ei osanud midagi krediitkaarditaolist oodata. aga kui see "plastikraha" ilmus, ei tundunud see eriti üllatav miskipärast.

jaa. see oli imelik aeg. see üheksakümnendad.

üks teine sümbol, kui kaks kümnendit (90-nendad ja 00-ndad kokku võtta) võib olla mobiiltelefon. toosama kevadel 3-seks saav m mängib aplalt r vana mobiiltelefoniga. juba teab, et see pole päris, ei tööta, kuna ekraanil pole pilti ees, see on mängimiseks...

ja nüüd mõnusaid rütme tuntud loo põhjal:

spetsiaalne laupäev

emps pani t'le purgi sisse ingverit, pähkelid ja mett ning sidus ilusa paela ka peale - sellised pisikesed kingitused valmistavad mulle kõige rohkem rõõmu. vähemalt ma olin vist rõõmsam kui t.

eile õhtul sai kogetud viie väikelapse selstkonda (rääkimata täiskasvanutest ja noortest). kõige lahedam on muidugi l-l, kes tatsab neljakäpukil iseteadlikult ringi nagu oleks tal mõni tähtis missioon käsil. siis võtab ta kellegi seljakotist sokid ja näitab neid võidurõõmsa näoga näiteks mulle. samalaadne jant põrandale jäänud õlukotiga. eriti pehmed ja kerged punakad juuksed lendlevad elektri mõjul, ruuduline kleidike on mähkmete peal puhvis nagu printsessil... justnagu reklaamis. aktiivne beebi.

huvitav on võrrelda neid pisikesi ja enda lapsepõlve. kunagi saan mina neile öelda et jaa 2009 aastal olid selline rüblik, jooksid lillades sukapükstes ringi ja simuleerisid kukkumisi koguaeg. jaa ja sina tahtsid saada pakugane(?) jne. ja ühtegi last ei huvitanud k slaidshõu lõuna-ameerikast.

aga muidu, saage küünilisusest lahti ja olge mõnusad! jõuluaeg ju...

toredat pühapäeva lõppu!

hetkelisel hingetõmbeajal tundub tõesti, et iga päev oleks nagu pühapäev/päikesepäev :p
kõige suurem staar siiski on vist selle laulukese laulja. mulle meeldib, kuidas ta oma keelt nii saates kui ka muusikas väänab.

ps. olen paar luuletust kirjutanud ka.

päkats

ninii. vahepeal sain teada, et mu blogi loevad inimesed, keda ma eriti hästi ei teagi. no tsau teile! :) see ei peaks mind muidugi üllatama, aga nojah, kui keegi elab kaasa sinu korteris toimuvale, ei teagi kohe kuidas reageerida - kas olla meelitatud või muuta blogi privatseks.
olen edev. kuigi see eriti välja ei paista. halli hiire edevus tuleb ikka virtuaalses maailmas kõige erksamalt esile.
kolmanda korruse soolaleival sain ühe sellise lugejaga tuttavaks. ta on tore. aga kahjuks ma ei mäleta ta nime...

aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida.
tahtsin lihtsalt mainida, et mul käis ka päkapikk. tõi külmavaresele lisateki ning 2 paari villaseid sokke pluss pidžaama, jõulukohvi ning muud taolist väga sobilikku ja vajalikku kraami... seekord üritan ka mina praktilisi kingitusi teha.

mu põhikooli eesti keele õpetaja sõnavarra kuulusid sõnad nagu päkats (päkapikk) ja kekkama (uhkustama, kekutama). tuli praegu selle päkapikujutuga meelde...

situatsioon

T meie köögipoolt kraamides:" tead sa seda the suni lugu tüdrukune?"
(ma ei tea, aga see pole ilmselt oluline)
T: laud on pudrune.
(olime hiljuti mitte just kõige korrektsemalt putru keetnud)

viimnepäev

raporteerin: täna oli viimane nn koolipäev.
kui eksamile tuli kohale meist kolm, siis lõpuks kodueksamiülesannet vastuvõtmas ja jõulumeenet üleandmas oli inimesi(mina sissearvestatud) kaks pluss üks mitte-skandinavist. kähku ja leigelt kõigile head jõulu soovitud...

kuigi selle leige kähkuka kompensatsiooniks tundus mulle meie jõulukingiostmise akt midagi kursuse julhygge taolist - kõigepealt pierris ühed õdusad hõõgveinid ja siis kingijaht kaubamaja muusikaosakonnas.

pakitsused

miks on ita ever ja mu vana mataõps imbi sellised (vähemalt näiliselt) tervisest pakatavad kanged mutid?
a) nad on vallalised.
b) üks soovis alguses tohtriks saada, teine oli hoopis tubli spordinaine.
c) (õige vastus!) nad käivad külmas vannivees suplemas või müttavad paljajalu lumes ringi.

karastamine on märksõna!
sellega alustada on nii raske :( dushi all keerad ikka kõige kuumema vee käima, et lõdisema ei peaks ja et oleks tahtmist üldse päevaga alustada. ilma sokkideta magada on riskantne, hommikul ärkad kurguvaluga. sallita ringikäimine on ka ebameeldiv.
miskit efektiivsemat peaks ette võtma nina ja näonahaga. ninaalune kipitab. ja need ei ole vuntsid, mis seal kasvama hakkavad. see on nuuskamisest.
mis saab siis kui miinuskraade juurde tuleb?
karastamine, karastamine.

imelik. igatsen vanpsi juurde. rahu, vaikus, vähemrasvased toidud kui ta ise endale teeks, mu laenutatud raamatud, milled ta jõuab enne läbi lugeda kui mina nendega alustada, vanad ajakirjad ja targu talita, (minu jaoks), tasuta pesu pesemine, jutuajamised. aga jah see eriline rahu ja vaikus. nagu eksiilis. mõnikord oleks vaja kusagile põgeneda. selleks pole kahjuks enamasti aega, aga kui põgeneda, siis elvasse!

tuled

motivatsioon, tule!
töötahe, tule!
tule nüüüüd!

uni, ära sina tule. mkmmm. ei!

e nagu entsüklopeedia

käisin t vanaema sünnipäeval. see nägi välja nagu kirjandustund. hiljem selgus, et neil on oma kultuuriklubi. selliseks tahan ka mina vananeda :) hiljem kui mammu(saab aprillis 3a) välja ilmus, sai veidike tema muusikainstrumente näpitud. nendeks olid pisike tjembe, mille kõlakojas ta oma pehmeid mängulilli hoiab ning värviline süntekas, mille funkstioonidest mammu kasutab enamasti rütmimasina demo, samal ajal kui ta oma puslesid kokku paneb. jõulukingiidee talle on igatahes olemas. kuigi, kui oleksin seal tihedam külaline, võiks omakasu eesmärgil kinkida ksülofoni või vaalapilli...

silm ja pilk

viimaste päevade mugav monotoonsus...

kakapikud,

ütles üks tüüp täna kui elu24s oli uudis, mida härra priimägi päkapikkudest ja šokolaadist arvas. ropp, ropp.

homme saame teada, kuidas tõlkekappides/ga käituda ja toimub lucia tähistamine ehk siis n arv(38?) rootsikaid valgetes ürpides jõululaule jõmiseb. lõpuks saan publiku rollis olla ja nad üle vaadata. elu on ilus eksju?
see on vaikus enne järgmise nädala õppetormi.

ja inimestel on juba jõulupeod...

it might get not very loud...

käisin kontserdil. minujaoks täielik elektroonika/popi (ei oskagi lahterdada kohe täpselt) legend air oli rock cafes. isegi seda lugu, mida ma neilt kõigekõige esimesena kuulsin (millega on teatavad mälestused ja mis kõlab ka üsna nostalgiliselt minumeelest) tuli esitlusele, küll veidike teistmoodi ja improviseerides, aga polnud hullu:

halb üllatus oli selle loo esitus:

saan aru, et ei raatsitud oma häälega laulda seda, aga sündiplõnin oli kuidagi eriti...kehv väljapääs olukorrast.

kõik lemmikud tulid siiski ära ja viisakas kontsert kokkuvõttes.
meeldiv üllatus oli ka soojendusbänd, mille nimi eestikeeli me kukkusime maale.

jõulusõim

ei tea. tallinnas olevat miskid sõulusõimu/e sildid üleval. homme ehk näen, kui sinnakanti juhtun. sest kahjuks hamsunipäevale (vaata genklubi.ee) ei juhtu. sellest on tõesti kahju. need filmid on arvatavasti head. vähemalt mõndade klippide järgi tundus nälg küll huvitav. aga esmaspäeval on air!

aaaga kas jõulumeeleolu on juba olemas? ei ole? peab ta siis olema? no vist ei pea.
mina paadunud romantikuna(õäh) hoolitsesin jõuluõdususe eest - jõulutulede ülessättimine, aknapoolsemale laelambile uue töötava pirni mitteostmine. tuba on mõnusalt hämar. mandariinid ja piparkogid - lõhnab nagu jõul.
siin ka üks video vanameistrilt, mis võiks ehk üht-teist jõululist inimestes äratada (verivorsti-isu?). njah, kes alustab kes lõpetab oma karjääri jõulualbumiga...


haige oli/on(vist ikke veel) igati põnev olla (vahepeal ka ebameeldiv). tõdeda, kuidas ravumite peale kulub terve varandus, kuidas üks sümptom ei saa välja ravitud vaid moondub teiseks sümptomiks. võib tekkida tüsistusi. hetkel on mul siis selline tore mõmmi hääl.

taustal karjub fosse oma näidendist kirjutamist ja kirjandusmaterjalid lugemist. et tsau.
mu soov oli teha üks mõnna jõululine postitus, loodan et läks korda.