katastroofifilmi või vähemalt põneviku ainestik

eesti saab ka nüüd uhkeldada oma looduskatastroofidega. kui nt indias märatsevad tulvaveed, siis siin on tulvalumed. nõrgemad majad vajuvad paksu lumekoorma all sisse ning terassid purunevad. autojuhid sõidavad isegi kõnniteel koperdavatele inimestele otsa ning saavad trahve valesse (loe: lumevabasse) kohta parkimise eest. teeäärsed lumevallid on nagu seinad ning võistlevad kohati oma kõrguses majadega. uus lumerookimisala on ilmunud: katusel lumerookimine. roogitava majakatuse asukohast olenevalt tuleb jalakäijal pareerida kahe halva, kui mitte öelda sandistava või surmava, võimaluse vahel - kas kõndida kõnniteel ning saada lumekamakaga pähe või edasi minekuks kasutada sõiduteeäärt, mis tiheda liikluse korral võib olla eluohtlik, kindlasti aga stressitekitav.
ka praeguse sulaga on kõnniteel käimine kohati paras seiklus. näide tänasest: ühel pool botaanikaaia müür, teisel pool kõrgumas lumemüür (mis on hallikaks värvunud ning meenutab seega oma olekult harilikku müüri või planku), sinu ees laiub lörtsijärv ning katsu sa sealt kuiva jalaga üle/mööda saada. ühe korra pidin meetreid tagasi kõndima ning sõiduteel oma teekonda jätkama. kindlasti nägin seal autole vastu seistes välja nagu aedikust väljapääsenud lehm, kes ei tea kuhu minna (lumemüürid ei jäta sulle palju ruumi liikumiseks).

ilm.ee on saanud üheks oluliseks netileheküljeks mu elus, sest ilmataat on suht-koht ettearvamatu.

kõlks

hmm. mulle meeldivad saagad ja lasteraamatud, oma erapooletu avameelsuse pärast.

heavenly peace

ärkasin täna erilise pühadusega.
arvatavasti püha jüri või mõnest teisest lähedalasuvast kirikust kostuvate kellalöökide peale avasin silmad, tundsin niisket sulailmaõhku, sest aken oli öösel lahti jäänud, ja kui autod mööda ei sõitnud, oli kuulda vaikset muusikat. klassikalist muusikat.
pühadus jätkus. mõtlesin igasugu asju ning lõpuks, et tahaks külastada mõnd kirikut, selle õhkkonna pärast. ma olen siin juba rääkinud, et üks tähtis eesmärk mu elus on jõuda täieliku harmooniani minus endas ja selle säilitamine.
minu kirikuskäimise (mitte et ma kinnisilmi jumalat usuks või midagi) lembus ulatub kaugesse lapsepõlve. üks esimesematest mälestustest on see, kui tegime visiidi mu kodulinnakirikusse. pühakoja siserõdul, kus asub ka orel, võttis issi mu kukile ja vaatas rõdult alla sügavikus asetsevasse pingimerre...
tähtveres elava vanaemaga sai mööda jalutatud veski 1 asuvast katolikukirikust, kust kostus koorimuusikat, mis tundus eriti... eriline. justkui mingi soundtrack. pisikese lapsena tunduvad taolised asjad eriti suured. ja ma ei kahelnud jumala olemasolus, aga mind huvitas, kas ta tõesti on mingi habemega onu taevas ja kus ta taevas elama pidi ja äkki on tegu siiski millegi abstraktsega...
aga. tulles tänapäeva tagasi, tahtsin midagi pühalikku. ja esimene ettejuhtuv intrigeeriv asi mulle laiskurile, kes ei taha õue jalgu märjakstegema minna, tundus pärdi 4. sümfoonia "los angeles" kordus. äkki kedagi huvitab. ja nüüd on taustafooniks ideaalmaailmad grünbergiga. muusika võib olla meelemürk või rohi. minu jaoks on. muusika peab olema ka inimsõbralik, ütles grünberg. igaüks valib/leiab omale sõbrad ise, aga öelda, et pärt on estraad, tundub siiski natuke väiklane.
eile oleksin hirmsasti tahtnud picnicu ja galaktlani kuulama minna. see on narkootiline muusika minujaoks. nagu doos mingit uimastit. pealegi olid mõned picnicu lood ammuammu fuksi mycpace'is üleval. ka minu lemmik "wake me up yesterday". mmm. meeleoluosutid võnguvad hea tuju suunas. mmm. jah, indiklišeed puudutavad mind, olenevalt.
siiski jäin sünnale ja mängisin joomismänge ja panin paika, et naiskorpi astumine minupuhul oleks võimatu. iseloom juba. pole olnud ka sellist traditsiooni meie peres. ma ei taha omale lisasõpru sellepärast, et kunagi tulevikus võib see kasulikuks osutuda. liiga läbinähtav üksteise abistamise pakt. isamaaline saan ka omaette olla. kuigi neil on seal kindlasti tore jne.
reedesel sünnal aga selgus, et mu inglise keel on väga roostes ning pähe kargavad üllatuslikult norra keelsed sõnad. lisaks sellele, filoloogid on lihtsalt lahedad! südant soojendas, et reedene sünnipäevalaps vaatas kõike heldinult ning tal oli hea meel näha vanu sõpse koos.

wie geht's?

ja jälle riputan siia üles ühe video, mis täna võiks oma kontseptsioonilt kentsakuse auhinna saada. nimelt t helisalv on rikas kõiksugu 70-80-nendate muusika poolest. ise ta ka ei tea, mis sealt tuleb. pidin siis nüüd küsima, et mis see nüüd siis on (sõnakordused!!!). kõlas nagu saksa keel. ja oligi.
falco on pärit austriast ning esimene onkel üldiselt, kes oma saksa keelse looga "rock me amadeus" usas läbi lõi. tolle loo põnevaim osa on video siiski, minu arvates. see, mis t kõlareist tuli, oli der komissar, mis sobiks kindlasti kuhugi retropeole kirgi kütma ja sääri väristama. aga järgnev on midagi kolmandat, visuaalselt kõige ilusam, grotesksus ja paroodia(mis falcole väga omane) jääb siin pisut tagaplaanile või on peenekoelisem...

tiigriuni

kui hommikut on alustatud krapsaka aeroobikaga ning juhtumisi üle nelja tassi kohvi kurgust alla kallatud, võib õhtul juhtuda mõningaid komplikatsioone une tulemisega. siin on midagi tõeliselt unist. soomlased ei ole sel korral oma tavalises matemaatilises skeemis kinni, vaid on lihtsalt mõnusalt hüpnootiliselt unised...

küpsisekaru olen täna.

tassis ujuv vesi

jätkuks ja ravivõimaluseks mu lõua- ja käsivarrelotikartustele (kindlasti paljud tunnevad empaatiat) see antonina antonina vidjo. kollased lühkarid muidugi näevad head välja ainult helene jalas. igaljuhul on see hea hommikuaeroobika taustalugu! boonusena garanteerib rõõmsa meeleolu. ei saa küllalt sellest loost... lisaks veel remikse. (helistamise loos on kiire disconnect minu kõrvadele hiire disko nett.)

mul on veinimaraton käsil, tõdesin.

kes kus

sünnipäevaderohke nädal ja vahetus on ees. kodumaa muidugi esiteks. täna siis nn sünnipäeva-laupäev. (tahaks võileivatorti! nii kergesti mõjutatav olengi lehes seisva pildikese suhtes. aga b.a-ga köögimasinareklaam jättis külmaks) ja veel kahe inimese süntarid. ühel neist loodetavasti annab kõhutõbi järele, sest suur piduõhtu ju ees. ja mitte ainult pidu pärast ka muidugi...

suusatamist ma ei vaata. lumi tundub vaat et tülgastav. northug on psühhopaat, nagu pealkirjadest paistab. kiku on sama entusjastlik nagu alati. terevisiooni skeletoni-seletused käivad ka pinda. talv on veel täies hoos, kuigi järgmisel esmaspäeval on märts plirts plärts. siis paks ka sula tulema ja lõpp sellele jandile. uhkustama peab ka: vend sõitis ikkagi oma 5h ära (täpset aega ma muidugi ei tea) ja isa nii, nagu oli enam-vähem plaaninud. das ist super. t aga kavatseb osa võtta tallinna maratonist, ehk siis mitte suusatamine, vaid jooksmine on seal teemaks. ma peaks ka siis ennast sportlikust küljest näitama(praegu võin lõualotti näidata) ja oma 10 km-se jooksupanuse andma. täispikkus on vist 40km.

mingi argimaagia toimub siin ka: eile pesin pesu, täna pesen pesu, kuid pesukorv ei näita tühjenemise märke :S müstika!

valitud hetked

kuna ma nüüd tuhnisin oma moblas ja leidsin sealt veel mõndasid blogiväärtuslikke pilte, siis panen need üles siia ja räägin, mis värk oli. midagi erilist muidugi ei ole olnud. aga edevuse peab ju laadale panema...

niisiis, ükspäev käisin vanpsi juures külas. meenutasime, kuidas kinnast alustada ning jõime 2. veebruari puhul mingit väga magusat veini. pildil siis vasakul pool tema ema kootud kinnas, mis näeb välja nii peene koega, nagu see oleks poetoodang. kindapaar on vanpsi reliikvia mõnes mõttes. parempoolne kinnas on saadud sangarist mingil pidulikul puhul, oli tore ja tubli püksiosakonnajuhataja äkki või midagi sellist.

järgmisel kahel pildil on näha, kuidas ma ükspäev kõrvarõngaid nikerdasin. nendest on hetkel alles ainult üks. ei tea, kuhu teine sai. ja nii suur nikerdaja ma vist ikka pole, et metallitangid vms endale päriseks muretseks.

nii. siis mingil ajal olin kodulinnas ja käisin perega suusatamas. kõigil on uued uhked suusad peale minu, sest ma pole vist hmm 6 aastat kodus elanud ega uute suuskade järele pärinud. sama on jalgrattaga. ema sai minuga kahepeale uue jalgratta ja see on tähtajatult laenatud kellegile kolmandale isikule. pildil emps fisheritega ja mina visu trollidega. temaatiline ;)

soomes kamppis oli mingisugune naljapood, kus jeesuse kosmeetikakaupade ja humooririkaste piltidega vetsupaberirullide vahel seisis selline kit, nagu järgnevalt pildilt näha võib. kusjuures tõesti, helsinki on üks külm linn. igas mõttes. ka pastacas mainis eesti lugudes, et tal ei ole üldse inspiratsiooni selles linnas. ka mina olen iga kord end seal kuidagi ebamugavalt tundnud. biogeoloogia? geobioloogia?

mao loputus

tänane öö oli jällegi huvitav. unenäo poolest muidugi. olid kolm ussikest, kes seiklesid mingil imelikul maal ning said rahu alles siis, kui olid end mullaga ära maskeerinud ja liikusid kõrges rohus. kahjuks läks süžee meelest ära, kuid hommikul jätkusid unenäo mõjutused. krapsasin voodist kähku üles ja joonistasin sellise värviraamatu mammule, mis oma nn jõhkruse tõttu (3. lk ujub kirev vihmametsakonn oma vereloigus, sest ta ei kaitsnud end loodusmimikriga) siiski väikelastele ei sobi. mobiiliga tegin pilte ka, kvaliteet, nagu näha, kehv:

ordnungisse...

hakkasin nullist saksa keelt õppima. täna oli minujaoks esimene tund. klaustrofoobiliselt pisike klassiruum ja kollased seinad pluss igasuguste müllerite ja mayerite elulood paberilehtedel. kääna ja pööra õigesti! ja tea küsisõnu! nimisõna(nagu ma aru sain) suure tähega. "ei vaheta sugu!" kõlas vahepeal õppejõu hoiatav keeld. õppejõud ütles veel, et valitsema hakkab preisi kord ning juba järgmises tunnis toimub kontrolltöö. muidugi on see vahelduseks hea distsiplinaator. oh neid õppematerjale õisis. printerike printerike, prindi!!!

claire's birthday homme!

mata mu süda...

pean siia postitama ühe vahva uusmeremaakandist pärit bändi loo (etnokonservidele tänu), mis passiks kenasti mõne avatari-taolise filmi lõpumuusikaks. muidugi saab te vaka kohta ka wikist lugeda, mis auhinnad võidetud jne. miks ma sellest räägin? keel on ägekas! no kuulake :)

sellega seoses, 3d avatar - check. idee nagu pocahontas ikka - sissetungija armub kohalikusse ning tutvub kohalike kommete ja uskumustega ning siis tuleb dramaatiliselt välja, et ta on vaenlane. miskipärast sellised loodusrahvaste elude nässuminekud lähevad mulle korda, niiet kokkuvõttes jäin asjaga rohkem rahule kui mu kallis kinokaaslane. ja 3d täispikkuses filmi vaatamine on minujaoks siiski veidike liig mis liig. väsimus tekib ja noh, seda kõike saab ju siiski ka 2d'ga rahulikult ära vaadata. ühesõnaga, jäägu see ahhaa 5-minutiliste seansside pärusmaaks. või mingite multikate...

meeleolu

miks miks
miksid siit.
enamus lood pollynilt ongi sellised melahnoolsed.

vastlapäev ju ka! head päeva. kuklite lõhna on koridor täis, kaks noorpaari juba küpsetanud neid ning üleukse tüüp mainis, et kuna ta pole neli aastat vastlakukleid söönud, siis nüüd tuleb need aastad tasa teha. nägin kõigest nelja kuklit tema käes karbis. nojah.

osta süda ära

kohal

õnneliku lõpuga transpordiseiklused seljataga, oleme kohalikku nautlemisühidkonda juba üsna sisse elanud. minu loogika mõne kohapealt on väga erinev t omast, mis ühtib üldiste reeglitega.

vahepeal sattusime mingitele iraagi rahutustele, millest rahulikult läbi kõndisime ning mida õhtul telekast kaeda sai. samuti oli travolta oma uue filmi (from paris with love) asjus champs elysées punastel vaipadel patseerimas kinomaja ees, millest samuti mööda kõmpisime ning mida kohalikes uudistes näidatakse. hetk tagasi käis aga saade nimega sarko info, mis kajastab prantsusmaa presidendi tegemisi humoorikas võtmes. aga muidugi sai terve päev pigem välitingimustest veedetud (va louvre) mitte telekataga, nagu sellest postitusest võib-olla tundub. üks õnnestunud pildistus ülal troonib fotojäädvustusi... sellised sissesulandumised siis.

riisi!

Pariisi!

uned

kui eelnevalt olen näinud unes sõjaseisukordi ja krimkamaigulisi olustikke, siis krimkaasjad jätkuvad ning viimasel ajal olen lihtsalt öid veetnud koleduste keskel. täna oli nii:
jõlkusime oma gümnaasiumiklassiga väljas, mingite kahe maja vahel. olin teistest pisut eemal ja ei tahtnud majja minna. niisiis tulid teised ja läksid vastasmajja. siis mõtlesin mina sisse astuda sinna esimesse majja. tahtsin läheneda asjale õuepoolt ning hakkasin lähenema punastest tellistest ehitatud plangule. vaatasin maha, lumele ja nägin eriti pirakaid lömastatud ja lihtsalt oma elu otsa leidnud mardikad, olid valdavalt kollakat värvi, ning mõned surnud linnud. hmm. ma ei tahtnud sinna majja enam siseneda, sest ma teadsin, et fauna pärineb sellest majast. mingit sorti laboratoorium... niisiis kõmpisin klassikaaslaste sabas ning sisenesin vastasmajja. seltsis segasem. olime maja keskel mingis saalis, mille lagi oli klaasist ning ruumi immitses hallikat talvepäevavalgust. keskmine saal sisaldas endas palju valgetesse linadesse rüütatud laudu. ühel neist mürkroheliselt terendav pisangipudel. istusin ühe laua taha. mu kõrvale istus klassiõde, kellega ma muidu eriti, kui mitte öelda üldse, ei suhtle. "pisangi tahad?" küsis too ja vaatas mulle otsa. ütlesin ei. siis toodi meie lauda keeva veega kastrul. ahnii teete teie pisangi . kummaline. mul hakkas seal lauas kentsakas ning mõtlesin saalist lahkuda, järgnedes ühele kambale inimestele, kes maja ühte tiiba minema hakkas.
kõndisime mööda koridori, märkasin et olen paljajalu. ja minu ees kõndis vaid üks suht väikest kasvu tütarlaps. kõndisime läbi talveaiast või kasvuhoonest, millel oli selline koltunud olek, tomativäädid paistsid üsna kõdunevad olevat.
seejärel olime ühes teises koridoris. märkasin tüdruku käes suurt püstolit. no suurt. ta ütles et tulgu ma kaasa ja et vaatame, kas seal toas, mille ukse taga passisime, on keegi. ettevaatlikult astusime tuppa, mille põrand ujus mingis limas. kuna olin paljajalu, siis hoidusin alguses mingi kivitüüpi asja peale, hiljem tammusin vana diivani peal. väike blond tüdruk vahtis südikalt kõik toa nukatagused ringi ning juhtis mind püssipäraga välja:"siin ei ole kedagi."
kivi langes mu südamelt, et saab nüüd tagasi teiste juurde pöörduda. olin juba ees minemas, kui nägin, et tüdruk pole mul sabas püsinud vaid seisab seal ühe koha peal.
"tule, vaatame selle toa ka üle!" hõikas ta mulle,"seal on pime, ma ei taha üksi minna."
mina aga olin koridori teises otsas ja ütlesin, et olen ikkagi siin. tüdruk ei viitsinud mind enam kutsuda ning avas ukse ning vaatas hiilides sisse. mõne hetke pärast oli kuulda suurt sõjakisa:" joookse, elu eest!"
kehva reaktsiooniga nagu ma olen, jäin töllakile vaatama, miks joosta tuleb. ja siis tüdruk jooksis mitte minu poole, kuig hüüdsin, et ta siia tuleks, vaid pööras teisele poole teise koridori ning tema taga hüppasid kiirelt hiigelsuured verekaanid. panin ukse enda järelt kinni ning olin sattunud väikesesse koridori, millest läks neli ust kuhugi. teadsin, et see ei ole õige tee saali, nende uste taga võib veel leache olla ja ka need, kes tüdrukut taga ajasid, võivad mind leida. ärkasin.
olin seda unenägu näinud umbes 18 minutit.

mulle ei meenu eilne unenägu, küll aga üleeilne, kus ma olin kellegi rattastoolis poisi pool külas, nagu vahetusüliõpilane ning tema ema oli kuri. selles suhtes, et ta hoidis oma keldris mingit naist. ma ei tohtinud sellest teada, aga kuna ma teadsin, ei osanud ma seda varjata vaid hakkasin värisema ja läksin näost punaseks kui halba naist nägin. ta sai aru, et ma tean ja siis algas jälle üks põgenemissaaga.

ahjaa. nüüd meenub ka eilne unenägu. mingi vana tondiloss, kuhu perega tahtsime sisse kolida. kõndisin hirmule vaatamata teisele korrusele. tume ja pime, kuigi ilusasti jõe ääres ja sild lähedal ja nii. tulin tagasi esimesele korrusele, kus äkitselt oli mingi pidu. eemaldusin majast ning kui sinna hilljem naasesin, oli see jälle samasugune tondiloss. siiski vaatasin sisse. mingi koorimuusika. keegi oli seda head akustikat ärakasutades kooriprooviruumiks kasutama. väljusin veidi rahunenumalt majast ning minu ees oli mingi poisikestekamp, kellega koos kuidagi sattusin nende ubrikusse. poiss näitas mulle kõrvarõngaid. "oot, mul on ju samasugused," katsusin oma kõrvu...

raport

käisin linnas. hoidusin hoolsalt jääpurikate eest kalamajapiirkonnas ning olin kohutatud partidearmaadast shnelli pargis. muidu sai väsinud t'ga mõned sõnad vahetatud ja nii. inspiratsiooni sain temalt ka. valmis üks novell-miniatuur. kes tahab lugeda, peab isiklikult kontakteeruma. siiski enamasti on loomekriisid laiemahaardelisemad kui need ajad, mil midagi luua...

saamidel oli tähtpäev täna.
peakangelane, kes täna soome-ugri majas joigu laulis ja õpetas, teeb siin midagi hiphopi- ja tehnolikku (nagu youtube ütleb)
bow-wow

sarnasused

rääkides sarnasustest, siis ei saa mainimata jätta ka mingisugust nüanssi andres mustoneni ja tom waitsi vahel. midagi on neis ühist, mis on omakorda õigepisut ühine ka tove ja jennyga (eelmisest postitusest).
pildid on siin: (vasakul käel hambemesse kasvanud tom waits, all paremal šikk mustonen)





(ettevaatust - heietus!)
ilmselt on need sarnasused ainult mulle märgatavad mingil imejõul. nagu mulle eelkooliealisena tundusid sarnased mu klaveriõps ning kunstiringi juhendaja. küsisin viimase käest, ega tema õde juhuslikult klaveriõpetaja pole. ei olnud. samal päeval astusin keila-joas kõndides varba verieks. paganama paekivi. pettumus. neil oli ju samasugune suu (ja hääl ka) - palju hambaid.

ewro

täna oli üks euroasi telksis. kerli müttas kah seal oma prügikotist modelleeritud kleidis ning paistis olevat heas meeleolus. mina leidsin saatest enda jaoks sellise toreda falsetihäälega ja veidi tove janssoni näoga tädi. naturaalse klaveri ja ksülofoni (midagi selletoonilist igatahes) saundid äärmiselt teretulnud minu jaoks. järgnevas videos on näha ka kaunis rootsi suveõhtumaastik. mmm, tahaks juba suve! kuigi ma pole veel suusatamagi jõudnud. nikerdasin hoopis miskeid lugusid, aga kuna lärmata ei tahtnud, siis on need veidi mustad mateejalid ja ehk homme või ülehomme saavad valmis. märksõnaks oleks minimalism. õhõõõ... (ühe asja panin myspace'i üles ka. hüpnootiline aafrika. heli vaikne ja ilma heade kõlariteta pole asja. aga selline idee siis)

aga nüüd jenny :)

pilt üsna noorest tovest:

oh sa süda

nagu kaubanduskeskused, valmistub ka emps sõbrapäevaks varakult. tegemist siis elutoa kummitiga, millele lisatud nipet-näpet :)

in vino veritas vol2

jõime veini ja rääkisime juttu poole ööni. kaine peaga olen üsna reserveeritud või tekivad vahel lahkhelid ema ja tütre vahel. ka t'ga sai igasugu asju kord selgeks ja lahti harutatud veini juues, film isegi pausi peale lükatud, sellepärast siis vol2.

aga õlus peitub lihtsalt jutukus. olin üleeile kuidagi eriti alt etnoloogilistel teemadel rääkima. ja sinna sisse pikkima mingit räpiteemat lõpuks. oh mind jutupaunikut.

hõumi

olen jõudnud koju.
meesperel on suusahullus. akna all seisab trobikond uusi suusasaapaid. isal silmad särasid, kui ta maratonist rääkis. emal silmad särasid kui ta ütles, et saame vahemere kööki teha nädalavahetusel, samal ajal kui tüübid parajasti käärkikul lumes möllavad. sellist pole tükil ajal olnud.