untergang

mjah, kui ma saaks untergangi paroodiale subtiitreid panna, võtaksin need muumitrolli koomiksist.

aga üpris apokalüptiline tunne tõesti. jälle pommid. seekord venemaal.

ps. muidu mul läheb hästi, mitte kuigi jätkusuutlikult ;)
psps. enda arust nägin esimesi muruliblesid seal, kus maapinna all soojaveetorud jooksevad...
pspsps. m süntari kohvikutuur noaris. must on soe värv.
pspspsps. improteater imponeeris seekord rohkem kui eelmisel korral. m-l arvates oli vastupidi. milles asi?

kevadajale üleminek - äike ja plahvatus

äää, tahtsin öelda, et vahetasin kohvi välja rohelise teega. värskem, puhtam, vahelduseks hea tunne. nõu moor värisevaid käsi :p. peale tundidepikkust filmidevaatamist on vahelduseks hea aknast välja kaugusse vaadata. vaate kohta tahaks öelda "nagu gröönimaa", lumelaigud siin-seal, kui mõni kaljurahn ka horisondile jääks.
(selle prisoners of the ground kohta ütleks, et soomlased ja japsid oleks tõesti nagu taevas kokkulauluatatud paar. (paljud jaapanlased on soome fännid, nagu ma kuulnud olen) 1) sommid kõik ühtenägu 2) neil on natuke naljakad hobid (karaoke, tango...) 3) looduse ja tehnika kummaline(suht imetlusväärne siiski) suhe 4)kindlasti midagi veel, mis praegu pähe ei tule.
ermist minge ja laenutage dvd'sid! konstantin ja jelena ka vaatamist väärt. kõik heldisid.)

plahvatusterohke aasta eestis on alanud, peaks mainima ka (juba teine tallinnas). ja müristab keset varakevadet. ja luiged on uued linnalinnud. ärge siis neid saiaga toitke!

köök/ ettevaatust isiklik

tuian rahulolematult uues helerohelises ave nahkuri motodega palistatud köögis ringi, stepsleid vähe, pole kuhugi kõlareid panna. t stiilipeoks ostetud pidžaamapluus mugavalt seljas, kohvitass laual ja piimašokolaaditükk põses.
varsti ärkab t ja hakkab kodukinovõimalusi nautima.

koolitööd on seekord jälle teisejärguliseks jäänud. ja siis sõidame r'ga mööda kreutzwaldi tänavat ning ta siunab laisku tudengeid, kes veel pealekauba hilinevad ka. minust on tal vist esialgu korralik mulje jäänud.

õppisin veel seda vahepeal, et kedagi peale enda ikka usaldada ei saa. eriti siis kui sul on kaks suht loodrist kursusevenda ja sa loodad nende peale. nii ei jõudnudki minu kodune töö (mis pole ilmselt nii oluline, aga ma tegin selle valmis ja miks ta mul kodus vedelema peaks) õppejõuni ning see on kusagil a) sakalas b) i seljakotipõhjas c) i kodus kusagil.
mulle tundub, et kursaõdesid usaldada saab küll :)

ps. tore on elada inimesega, kellel on mingi sisemine kord sees. nii võib endalegi koristamise harjumus sisse jääda. kuigi olengi vist siiamaani sellistega elanud. ekstreemne näide: kui kz'ga oma vana ühikat külastama läksime, ja köögis pesitses suur mustade nõude hunnik, võttis kz kätte ja lihtsalt pesi need ära. ta ei kannata korratust. ja ta naeratas edasi. ja õnneks ei lase ka t korralagedusel kaugele areneda. elemnentaarne kuidagi, et ta hakkab köögis toimetama :)

ootus

ärevus on. nagu jõuluootus, kui oled pisike. ootus, millal saab(kella 12 paiku) võtmed ning kolima hakata. täpsetest kellaaegadest rääkides, kolima saab hakata alles kell 7.
veidike sentimentaalne tunne on oma kätega ülesehitatud kohast niimoodi jalga lasta. r.i.p. vana kodu! (selline ta oli täna hommikul)

popopopopopopopopopopopopopop

ühel hetkel, peale seda kui juutuubitasin yann tierseni, amelie'likke lugusid, hakkas related videotesse igasugu klaverivigureid ilmuma. nii leidsin end ühel hetkel keset hiinlaste piano battle'it. üks nendest, vähemalt nii oli video peal kirjas, oli taivaanlane jay chou, kes paistab olevat üpris mitmekülgne tegelinski:musician, singer, producer, actor and director. klaveril oli jay kõva käpp, aga paistab, et on nüüd popmuusikas oma primitiivsuse ja nunnu joonega läbi löönud. siin natuke tema hiinat. kõlab veidike nagu koit toome, pilt on ilus. (sellega seotud räpivideos mama de hua räägib ta väidetavalt, kuidas peaks kuulama oma ema. pisikese sõnakuulava poisi tuba on igasugust euroopa ja ameerika kräppi täis ning jay laseb kätel räpilikult vehelda, yo!)

reede ja mikromaailmad

on reede. koridoris üürgab reedesele õhtupoolikule harjumuspärane vene popmuusika ning selle popmuusika austajad kärsatavad ahjus pitsat. õhus on viiruki ja kanepihõngu, kingaklõbinat ja õhinat õhtu jätku suhtes.

päeval hõljus tartu vaim oma nostalgilisuses me ümber, kui vaikses kohakeses keskpäevaseid sasse lahkasime. meelest läks seekord kella tiksumine, akadeemilised toimetamised.

mitte ainult meie t'ga pole omas mullis. mitte ka e, kes mainis mikroelu oma blogis. igal ühel on oma mikrokosmos, mõnus soe pesa, kuhu mahuvad nende jaoks parimad. täna sain aimu vana tuttava s mikrokosmosest, mis asub elva-peedu-nõo ja ka muidugi tartu raadiuses. et linnamelust eemal on ka elu ja mitte üldse igav elu.

samamoodi mäletas ka o. vesaas, et kuigi ta teismelisena kavatses isa veneetsiapreemia rahade eest külla ainsa auto soetada(mis siiski nii ei läinud, heategevus!), oli neil terve maailm peopeal. kui nad ise tahtsid. inimesed käisid nende murul istumas ja lugesid luuletusi ja tegid muud kultuuriinimesele kohast.

aga reede. mulle siiski meeldib olla selles aktsioonikoldes üks väike passiivne osake. mingi tähtsusetu element siinsete inimeste igapäevaelust. sama on nemad mulle. voolav inimjõgi...

meine uhr ist kaputt!

ma ei saa ikka veel üle saksa keele numbritest. (ise õpin germaani keeli, aga ikkagiiii. teistsugusem ja minujaoks isiklikult halvakõlalisem keelemaailm. kuna olen rootsi ja norra keelt õppinud, siis tundub saksa selline arhailine, nagu eestlastele soome keel. kellele neid kahtlasi susisevaid ja kahisevaid kaashäälikuühendeid vaja on? palun mu saksakeele gurudest tuttavad, ärge võtke seda isiklikult... )

nt:
üketsiest - elf,
kaksteist - zwölf
esimesena pähetulevad assotsasioonid siis piltidel...

truffe

istusime seal, samal ajal tiksus kell ja raamat tahtis lugemist.
aga.

psühhedeelsus tuli. mgmt't on aprillis uut albumit oodata. flash delirium juba saadaval. kuulasin seda siis ja mind haaras vana hea mgmt joovastus. see on nii eepiline ja külluslik igasugustest muusikalistest trikkidest(mis ei väsita.) see viib su mingisugusesse sellisesse olekusse, et tahaks miskit teha. joonistasin siin natuke ning pesin nõusid kõrvuni suuga. pildile on jäänud ka mu viimaste päevade lemmikud - kohvi ja küpsised.

kunstens fortrolling.

pläku pläku pläku.

täitsa bäckis

ninii.
peale tänast saksakeeletundi on selge, et a-l on tendents lihtmineviku tegusõnades ä-ks muutuda, mida häädatakse e-na. (üldsegi hääldatakse ä-d e-na,ka nt rootsi keeles.) seetõttu oli mul täna twitterist eriti imelik lugeda osoka säutsu: Piilusin Solarises Eesti Laulu homse kontserdi proove. Lava on uhke. Kaamerad jahtisid Marten Kuningat ja tema superminides bäckitüdrukuid.

klõpsklõpsklõps. asjad käisid kähku ning nüüd mul jääb üle uusi sisustusplaane väljamõtlema hakata. ja pappkaste otsima. rattaotsimiskuulutuse panin ka suhtlusportaalidesse üles(ma nii suhtlev ju)ja vastati kohe. aprillis selgub, kas uus/teise vana jalgratas leiab ulualust minu juures.

siis. vist kuna tunnen end veidike puudutatuna sellest, siis peaksin siia kuulutuse üles panema, et tulge vahtige maailmafilme. infot selle kohta veel siit.

asjad

tänase päeva taustamuss. mõnna arvutimängulik saund.
täna siis: päike paistis, koperdasin oma traktoristikummikutega keset lompe rahuliku südamega. samal ajal möödus minust parv kingamoodi saabastes kuiva jalaga pääseda üritavaid neide. noh, see oli naljakas vaatepilt. sama naljakas, nagu saab olema maailmafilmifestivali viimase päeva filmis "nikolai ja jelena" üks insident, kus memmedel ja taatidel läheb kirikus püha laul sassi ning suvaline noormees ruttab appi oma nutitelefonile salvestatud vanaeidekese õige lauluversiooniga. ja kui laul lauldud, otsib jelena laua alt oma kõndimiskepi üles ning konstantin tokerdab seal ka veidike ning minnakse tagasi oma agulimajakesse. (see telefonivärk on umbes sama nagu meil siin eestis minnakse wifiga metsa, if you know what i mean, sest bakatunnis ma küll enndast väljendada ei suutnud. aga asi areneb.)

paistab, et inimesed hakkavad kolima(eesrindlikult m). paistab, et minuga hakkab juhtuma see sama asi. umbes kümne päeva pärast. väga utoopiline on sellele mõelda praegu. nagu eksamite ajal mõelda oma sünnipäeva pidamisele. mnjah.

kodanikud, tuletan teile meelde, et nädalavahetusel(laupäeval nimelt) on müürilille täika! lähen puhtast uudishimust, et milliseid ehteid tuttav matemaatik(ei mitte see, kelle nimi mul meelde kunagi ei tule. selle nimi on krista ja ta pole üldse krista näoga, sest kristad on keskealised brünetid) meisterdanud on.

husk at husfa er skummel.

noh, ikka veel ei karda urri?

päikeseloojang ja tema halo

on praegu taevas ja selle taustaks sobib ilmekalt see norra aasta uue tuljia lugu. ksülofoooon! :)

jamps

mm, tahaks ka juba aknalauale aiamaad rajama hakata. aga seda kohta võib pigem külmkapina kasutada. noh, kuna ma kuuma ei kannata, jahutan seal oma kohve ja teesid. sama maja elanikul suri aknalaual lill ära. minu sulgvõhk on ka otsad andnud. toa keskel asukoha leidunud potinartsissid vaatavad väga kiindunud pilguga akna poole. kui nad vaid teaks...

emotsemine võiks ka üle minna. jajah, ainult mingid keemilised reaktsioonid ajus ja nõnda, aga millised mõjud kogu kehale.

kaugete mägede hääl

vaiko nõudliku maitse muusika saatest jäi kõrva üks kõva korea psühhrockbänd. Myspace'is on paremaid näiteid kui sinatorus. Kõige parem oleks muidugi soetada plaat või vinüül... ja kui mõnel peol seda bändi kuuleksin, mmmmmm....

see siin natuke rahulik ja mitte ehk nii psühhedeelne, ent armsalt vulisev lookene:

prantssai

lubati nädalavahetuseks kevadelootust. kevadelootus on olemas. ees ootab jalutuskäik lõunakeskusesse. poolteist tundi kõndimist :)

tegelt tahtsin öelda/reklaamida, et tuttav kuulab valdavalt prantsuse keelset muusikat. lahe!
näiteks: Serge Gainsbourg was a drunkard who smoked three packs a day. He yelled obscenities at world-famous stars and let under aged girls sing about lollipops with anise filling. He wrote a novel about a man who broke toxic winds and recorded the most scandalous number of all times which was banned by the Vatican. Someone like that surely deserves a tribute!

ja lõpetuseks üks küsimus: mis ei saa mitte kunagi otsa?
tele kahe internet!

sotsiaalne loom

vahepeal nägin segaseid unenägusid:
1) soome asetses hispaania kohapeal ja sealt viis tamm (nagu muhult saaremaale) marokosse. käisin siis marokol ära, kuna see ju nii lähedal. väga värviline ja suvine oli :)
2) elasin mingisuguses külakeses(mis oma suletuselt ja inimestelt meenutas veidige dogwille'i). käisid filmivõtted. külarahvale visati vimpkasid ja kõik olid teadlikud kaarema olemisest külas, aga stsenaariumit nagu polnud. küla ääres oli üks kunstjõgi, mis lõppes ilmsely kusagil nurgataga. või oli see päris jõe luht vett täis? igaljuhul, üks vimpkadest oli see, et külla toodi skorpion. viimane võib-olla on mõjutus eilsest indiafilmist, kus üpris suvakalt need skorpionid ringi vudivad, sinu voodiaseme ääres, kui sa nt koopas ööbid. sest loodus ei tee sulle halba kui sa sellele ise haiget ei tee...
3) üürisin hrusofkas korterit. kõik oli väga retro. siis avastasin, et sellel on veel üks tuba ja üks teine uks, kust ma arvasin vetsu saavat, viis kellegi teise korterisse.

nii. unenägudeseletaja, asu tööle...

aga horoskoopi usun küll vahel.(pealegi ütles lotman, et horoskoop on inimese mentaalne kaitsemehhanism! ja vb sellepärast ma horoskoope loengi) lubati sotsiaalset aega. sotsiaalne aeg on käes. täna saab kodukootud kokteile proovida ja tantsulkale.
siiski pole minust erilist suhtlemisasjameest, nagu ka eilne näitas. vist. või siis mingitel teatud teemadel. muudkui surun ennast mingitesse filosoofilistesse vestlusringidesse peanoogutajaks...veidike ebaviisakas. aga samas, kui ei näidata välja, kas see jutt, mida mina ajan, on mõttetu ja nõmps, ei tea ma ju ka, kas jätkata. igaks juhuks mitte jätkata. niiet. targutajad, targutage rahulikult edasi, ma kuulan. minu paha, et teil varsti igav hakkab, kui ma vastu ei vaidle vaid küsin mingeid suunavaid küsimusi.

täna oli jälle saksa keel. oskan nüüd kaubelda. ei ole häbi öelda, et miski on mulle zu teuer ja et miski on bestemmt kaputt jne... hmm, kui ma nüüd läheks mingisse tavalisse eesti poodi või turule ja hakkaks seal kauplema: ei, need tomatid on liiga kallid!!! hehh...

ilm jälle hambus

vaesed meesterahvad!
tänavatel liiguvad neiud, daamid, ühesõnaga naisinimesed igat värvi kõikvõimalikes variantides kummikutes. juba. käisin ka mina omale uusi välja vaatamas. kahjuks valitseb tartu kesklinnaärides defitsiit minu jalanumbrile sobivas kummikuvalikus ja väga pikka ostutiiru ei taha ju teha, kui jalad kannatavad samal ajal liigniiskuse all... lootus ei kao ja ükskord saan ma korralikud potikud niikuinii. aga vaesed mehed! ma pole veel ühtegi meest kummikutega näinud. kas kingad ja saapad on piisavalt veekindlad? võib-olla...

pidin mingi kihlveo taolise asja pärast 100 kükki tegema. tegin esialgu 20. päev hiljem reied valutavad, lihased annavad endast märku. mis tegelikult meenutab vanu häid aegu, kui sai imbi trennis käidud ja muidu tragi oldud.. bittersweet... las valutab :)

paha ilm mine äraaaaa!

vahemärkus

kuna ma ise olen nii igav, siis tuleb teha ilus ja ilmekas powerpoint-esitlus või info -ja pildiküllased käsilehed. karismaatilist säramist ma ei oska...

disain vol3/mull-mull-mull-mull, väiksed kalad

mind on alati vaimustanud ilusasti sisustatud vannitoad ja vetsud, sest tavaliselt jäätakse need jumal teab mille hooleks. toaletis peab leiduma pilte. jaa, pilte. ning muud atribuutikat/butafooriat, mitte liiga palju ja mitte liiga vähe ,ja nii, et see teeks vannitoas käimise omaette elamuseks.
praegu on ka minul siin vannitoas käimine elamus. vahepeal näiteks uputas. just järgmisel päeval, kui olin juurelnud veesäästmise üle ja et küll ma kulutan kuupmeetreid (ei taha ju külmetada jne, seetõttu tuleb kuum vesi koguaeg lahti hoida). minu šampooni saavad maitsta igasugu veeloomad ja nii edasi. ja siis krõpsti, sai selles vees ise jalgupidi sulistada. kuigi siin kehtib reegel minu mustus, ise sulistan selle sees. aga mulle ei kõlba.


loen siin lasteraamatut (maria parr, vaffelhjarte) ja arvan, et igavesti vahva(kõlab nagu vahvel. või vuhvel, kui soovite)oleks lastekirjanduse tõlkijaks hakata. lihtsalt hüppas pähe. äkki annab korraldada. see raamat siin on hiilgav põnnidele ettelugemiseks, nagu ka barnebokkritikk.no-s öeldi. lõbus oleks seda ka tõlkida. mis toimub eesti lasteraamaturindel, ma ei teagi eriti.. hiljuti nägin ühte toredat lasteraamatut oskarist ja ta vanaisast, mis tõmbas mind ligi oma suure laevapildiga esikaanega. sisu oli ka tore. aga see oli samuti tõlgitud mingist teisest keelest. vist taani omast. miskipärast on paljud eestimaised lasteraamatud kuidagi tumeda värvigammaga(mis mulle silma hakanud), kuigi leidub ka toredaid. heiki vilep ja kivirähk jejejjejeje. üldmulje siiski kesine võhiku vaatevinklist.

disain vol2

disain vol1 oli vaikimisi minu eelmine postitus. siin aga veel midagi montmante'rist (allikas). ilma naljata, mõnna atmosfäär valitseb selles elupaigas.

koolihuumor

* Vaata siia, üks telekas, videokaamera ja siin üks mobiiltelefon!
* See ei ole mingi mobiil! See on raseerimisaparaat.