jõlekiftid kingad!

teadaolev päritolu esikukapp, sünniaeg ammu. parim osa homsest autfitist, enamus on  bäkk in põhikoolilõpetamine. ja ülevalgustatud fotodes on vahel mingi võlu :p 

(sõitsin mingiaeg rongiga, tulemuseks mõned joonistused, kolm luuletust, millest kaks "luules" üleval, ja üks laul. ipo aku sai tühjaks ja päevaleht otsa. mis sa siis ikka teed...)

illusoorne väike-ameerika

vahemaad pealinnas polegi nii hiiglaslikud. ainult tunduvad. ja vaikseid tartulikult mitmekesiseid kõrvaltänavaid päris mitu vahepeal avastatud.

pilditoping

leidsin oma vana digiseebikarbi. lisaks leidus kodus patareisid. ja siis läksime lohusallu. mõningad muljed siis...

koduspass

veel lilli.

ja aknalauad on tomatitaimi täis. ma vist teen pilti ebaolulistest asjadest üldiselt, väikest tomatipoju pole jäädvustanud. kellukesed on kenad.

vaba päev

nohhh, minu sünnipäevatort papsile tuli märksa kohmakam välja ning koosnes minimaalses koguses säilitusainetest ja eeskätt suvistest marjadest, mis on kena tegelikult.

aga veel koogiideid  siit ja siit näiteks. efffeeektseid, ma mõtlen. ja arstidele või muidu lahkamishuvilistele.

unmade beds

kihte erinevatest ajastutest. peaasjalikult samuti lilleline...

vanaema roosiline elu

mhm, mingiaeg külastasin vana head vanpsi. ta ütles, et nii head elu pole tal lapsest saadik olnud. 

(jätkuvalt pildistan mobilnaja telefoonaga. viimasel ajal ka m digikaga, neid pilte sealt nii kiiresti kätte ei saa...)

ops

kui kõik läheb esialgse plaani päraselt, siis juulis saan oma igatsetud laudpõranda ja kz meeliselukeskkonna kadriorus, mida me sõbralikult jagama hakkame, ning teel tartu maanteele jääb ette üks müstiline nurgapoeke nimega: kanapu (siis tuleb mingi munast kooruva linnu pilt ja järgmisel real on) od. ma ei tea, mis sellega öelda on tahetud. ja poe uksele avamisaegade alla on lisatud:" see, mis ostad meie poest, olgu sulle suureks toeks" vms. poes lõhnab vanainimese järgi ja müüja on ehitud massiivsete lillemotiiviliste juukseslehvidega. kuigi võiksin ka kirjutada kõigest muust, siis ikkagi on elukoht ja sellega seonduv minu jaoks eriti erutav ja sellest ma siin ka jahun. mjah. 

jaaniõhtal sai kz veidike šoki kui soviet (ja suur ka!) võib üks pealinn olla (liialdan siinkohal  vist veidike). minu jaoks oli lihtsalt sürr ja sain antropoloogilisi märkmeid teha hrušovkade tagustel muruplatsidel ja garaažikommuunides väikestel lastetoolidel istuvate ja jaani pidavate inimolevuste kohta. teejuhiks oli i ja koordinaatoriks m. istusime stroomirannal ning vaatasime (peale tööjuttude) roosa taeva ja sinise laevastikupiirjoonega ääristatud merele, ja maale, kuidas elu ongi nagu võsareporteris. vot see on see koht, kus ma tahaks silma kinni pigistada ja öelda, et seda kõike pole olemas...kohati lõbus ju, aga mitte see, mille peategelane ise olla tahaks...

igasuguses kunsti-elus märkmed puuduvad. palju meeliülendavat, samas ei midagi erilist. unekott olen oma varajaste ärkamistega. ahaa, mu artise süütus on ka läinud lõpuks. tõeline peidetud intellektuaalide urgas: mine läbi apollo, jää sinna raamatute vahele tokerdama (või ära jää), siis ühest nähtamatust klaastagauksest sisse, trepist üles ning oaas on leitud.

...

mul ka natuke sarnane tunne nagu selles videos.

kolimine ja sada muud asja ning päevas tundub tunde rohkem olevat kui peaks...  kõik on kuidagi ebakindel... ilmselt ma ise põhjustan seda.

kui ema üssa tagasi tahan, pean tartut külastama.

:P

jah, see ajas ka mind tagajalgadele :D. nagu kõigest muust vähe oleks. aga saigi jalgsi käia, hinnalist aega ja ühe kilogrammikesegi kaotatud...

kibestunud üldistused

pean siia lisama mu telefoni ahistava jussi pildi ning imelise tapeedi(koledasti tehtud pilt), mis kirjelduste järgi ei tundu nii kena kui seda oma silmaga nähes (m kodus aardlas). täna peale järjekordset telefoni põrandale prantsatamist mõtlesin et see lg chocolate on päris vastupidav telefon. juba vist kolmas või neljas aasta, igasugu jubedusi läbi elanud.

tegelikult on kiire. on nii kiire. ja ma veidike jobutan siin niisama.

olen nüüd kodus, külmal maal, magan kahe tekiga ning pusa peab seljas olema. see on see troopiliste tingimustega harjumine tartus. samas jälle ilma vajalike raamatuteta, mis viimaseks eksamiks marjaks ära kuluvad ja millest on vaid üks eksemplar ja mis on kellegi poolt kellegi pool mujal kui minu pool. 

ülehomme kaitsen ennast. elu ongi üks suur enese kaitsmine. pean seda külge endas arendama. kõik räägivad ikka, kui hea, et inimene teab, mida endas arendada. aga kuidas jne, see jääb veidike unarusse. üritan arendada enese arendamist.

depressioon on jätkuvalt, nagu näha. mida sa ikka teed, kui muudkui ebameeldivusi hüppab kodaratesse, enne kui vanad jõuavad kaduda, nii võib takerduda.... aega. negatiivne minnalaskja suhtumine ei aita, aga see on paratamatus.

laua all

näituse tänaval. 

siuke suvi

midagi suvist ja rõõmsat, naatuke ebapädeva vokaaliga, mis tegelt teeb asjast toreduse.

tegelikult ei ole mul siin midagi eriti toredat. käisin eile teksapükse ostmas ja tagasi tulin püksata. teksapüksata. peaaegu oleks ostund täpselt need samad, mida kaks aastat järjest kantud...  põhjuseks muidugi need igikestvad vormikuseprobleemid. olin ülevoolavalt pahane enda peale, ilma trennimõteteta (nagu inglise jalkafännid võivad omale mängude ajal taolist arutut ksenofoobialuksust lubada), et miks ma olen selline nagu ma olen, miks pean ma omale riideid selga sobitama, mitte leidma asja, mis mulle meeldib ja lihtsalt selle ära ostma. tigedus. nii läheb ju poes terve igaik! tobedate mõtete kõrvalejuhtimiseks ostsin sirbi, kus sees ka selline tore intervjuu ja veel igasugu asju. mis meenutas mulle, et peaks jõudsalt kooliasjadega jätkama hoopistükkis. oeh.

jah. tahaks  hirmsasti vinguda! aga ei tohi. sellele vastanduvad liiga paljud vastuarvamused teemadel: no miks sa siis ennast ei muuda? enesedistsipliini paluks! meil on ülikoolis (ja ühiskonnas) üldse see mõistlikkuse latt liiga madalal jne.

psühholoogia

hunnik lasteraamatuid läbi töötatud ja hetkeks tuli pähe, et küll on tegelikult tänamatu ja liiga teooriasse jääv asi see lastepsüholoogia. kõik oleneb ju ka lapsevanema enda iseloomust (mida pole nii kerge painutada kuhugi positiivsesse suunda) ja lapse enda loomusest (mis võtab väga kergest külge seda, mis talle ette näidatakse jne), ja pooled lapsed ja vanemad jäävad üldse mingitest õpetustest ilma, sest neil pole mittemingeid ressursse ei sellise "jamaga" tegelemiseks. kahju.
...ja mitte kunagi ei saa kindel olla, kas ja kuidas laps on kasvatatud õigesti (õigsus ka ju suhteline), mida tema märkab või on õpetusest tähele on pannud...