mad world

olin just j'ga kusagil patkuli treppide juures, kui härra silmad lõid särama ja ta ise vist liikumisvõimetuks muutus. mul läks veidi aega, et aru saada, mille peale selline insident. "the expendables". see plakat oli mu jaoks nagu nähtamatu, hallil paepinnal pärdi pidunädalate ja muu kõrval. muidugi ei läinud palju aega mööda, kui kuulsin teisigi meesisendeid sellest filmist rääkivat või vähemalt mainivat. ja kui ma bussis omaette mõtteid mõlgutasin: "kõik mehed räägivad the expendables'ist" alustas mu seljataga juttu keegi tütarlaps (mingi tüübiga):"käisin eile kinos..."

.. aga kelle nime suhu võtta on riskantne, kelle lugu hommikul äratusprgrammist kuulda on tragöödia päevaks, kelle pilt on küll muhe ja "stiilne" kuid samuti viirust käivitav. see on meie armas ..wait for it (pean ju välja ütlema ja riskima) üllar. ka repliik "kutse tantsule" või "nüüd ma kõiki kutsun" käivitab tõelise epideemia, mis siin nädal tagasi oli. see on nagu muhkkatk, mis ikka veel kusagil perifeersetes paikades esile tõuseb, kuid kohe maha surutakse. igihaljas ja vihmase ilmaga tunda andev aisting, nagu reuma. kuid see võib olla ka nagu emanuelli film, mis mulle ja sulle ei ütle enam midagi peale selle, et see ütles midagi minu ja sinu vanematele. üllar läheb koos meie põlvkonnaga hauda. jäävad neigausid ja säherdused, ma ei oska ennustada ka, kes kauemaks jääb.

buddah is carried off by ants. buddah is returned by ants...

"Minu isand ja sõber Rabindranath Tagore palus mul teile üle anda oma aulikud tervitused. Teie pilt on ta kollektsiooni pärl."

Munch palus mind teda tänada ja küsida, mida ta arvab elust pärast surma. Hindu arvas, et me kõik peaksime elu uuesti alustama. Kuni muutume puhtaks ja heaks.

Munch küsis siis, et kas ta teab mõnda, kes on nii puhas ja hea, et tal ei pruugiks elu uuesti elada. Hindu ütles:

"Vähesed on täiuslikud. Mina tunnen võib-olla ainult ühte - Mathama Gandhit."

Munch küsis, kas Tagore ei ole üks neist, kellel ei pruugiks elu uuesti elada. Tagore'i sõber ütles:

"Minu isand on suur meister. Võib-olla on ta suurim kirjanik, kes praegu Indias elab. Aga temagi peab elu uuesti elama."

"Kas pole siis kõige tähtsam see, mida kunstnik oma kunstis saavutab? Küsi, kas ta  ei arva, et Tagore on saavutanud oma kunsti tipu." Hindu vastas:

"Tagore on suur kunstnik. Võib-olla suurim, kes Indias elab. Aga ma arvan, et ta peab elu uuesti elama."

"Kui kunstnik tahab saavutada oma kunsti tipu, siis ei ole tal aega ei haigeid külastada ega vaeste eest hoolitseda. Ütle talle seda ja küsi, kas Tagore pole oma kunstis kõrgustesse jõudnud ja kas Tagore pole saavutanud kunstnikuna kõrgeimat tippu."

Hindu kordas: "Minu isand Tagore on suur meister. Aga ta peab siiski, nagu mie kõik, oma elu uuesti elama."

Munch jäi talle tummalt otsa vaatama. Tegi siis sammu ettepoole ja kummardas sügavalt. Ta kaotas tasakaalu ja pidi äärepealt kukkuma, aga päästis end paari lühikese kiire sammuga. Ja ütles siis mulle toast väljudes:

"Saada ta minema, kurat!"

(alles 25-6. lk.. situatsioonihuumori konsistents väga tihe)

meenutus / totu kuul

mõnna oli. muna sai kah. (peaaegu samas toonis tuba, mis vahetult enne nähtud enter the voidis pea terve film)

tänase päeva mõru kurk: kas olla poliitiliselt korrektne ja robotitunnustega või apelleerida emotsioonidele? no mina ju ei tea, mida inimesed kuulda tahavad. ja mõnikord oleneb sellest nii palju. ma ei oska olla ühiskonnale meelepärane. kahju...  neid mõrudusi muudkui koguneb, aga mis neist ikka.

Shuffle through the dawn

tere, kallis päevik

ohoo, minu uus aadress ka lehes välja toodud, nagu vastuseks mu tallinna ajaloo ürikute viljatute või liigagi viljavõimalusterikastele otsingutele... ja kui kedagi huvitavad sõbralikud pajatused linnamajadest, siis sattusin sellisele tallinna arhitektuurist rääkivale ajalootunnikesele.

oeh, mida nõukogudeaeg endaga sisekujunduses kaasa toonud...

tülpimuselaadne asi on ka.

lõunasöök

h teatas lõunalauas, et tema saab oma ema usaldada kolmnurga pindala arvutamisel ja pasta valmistamisel (pisikese iroonianoodiga). minu poole lendasid huvitatud pilgud, kas mul on teda millegagi üle trumbata või mis ma üldse ütlen. eelkõige oli see mu enda empsi ootusärev pilk. jäin mõtisklema liiga mitmeteks sekunditeks, awkward...

...

eksklusiivne!

üldine iba pluss unehädaldused

lasin end meeleldi ümber sõrme keerata täna. päris meeldiv keerlemine oli.

sel nädalal olen tegelenud enda une kollektsioneerimisega tegelikult. täna katsetan tundaega varem magamaminekut. hoian end volyymeriks. kodune ülesanne ka mõelda, kuidas võimalikult valutult oma kušetike punktist tartu punkti tallinn toimetada ja mis asukoha kasuks üldse nädalavahetusel otsustada.

head ööd!

you do it because it's your job

töö hakkab pähe lööma. teatud refleksid.

täna leidis aset koosolek. nimelt arutati, kuskohas mingil ajal üheskoos lõunatada. vanima/autoriteetseima tegelinski kohvik jäi peale, tänu millele avastasin veel ühe armsa võileivapunkti (NOP), kuhu ma võiamlusel sisse astuksin.

leevike imedemaal

muidu on imeline õhtupoolik siin. oleksin pidanud fotografeerima oma vanas heas puhhi kausis laiuvat vanillijäätist mustsõstarde ja banaanitükkidega. ja seda taevast. nagu pilt.

14. ja laupäeva varajane hommik

ühe uue minoorse lookese tinistasin siis oma pillist välja, mille sõnad on üpris täpses laastus kirjas mu luuletuste lehel. eesti keel, yo!

hapukurgihooaja algus

külmikus on liiga palju toitu - probleem. kuid suuremad probleemid peaksid laheduse leidma homme. homme. mitte nagu prantsuse keeles mees vaid nagu eesti keeles päev pärast tänast. tol päeval aga on rida (max)kuuetunniseid uneaegu mu ajudega teinud oma töö, nad manduma pannud. sellest tundest saab tibaks ajaks lahti tristanis ja isoldes savikruusist majaveini(meenutab väga late harvestit) ja õunapirukat näkitsedes ning mõnusasti juttu puhudes, taustaks keskaegne leelotamine ja turistide jutuvada. või boheemis õhtustades, kus pidevalt liigub kuulsusi, minikoerakesi ja vaaruvaid isendeid teispool tänavat.

väljas on plusskraade alla kolmekümne ning hommikuti vihmatäpiline asfalt. sellele lisandub jahe õhk, mida kesksuvel isegi kell viis hommikul ei või leida. "suvepäevi" praegu korraldada on  kuidagi eriti ebaaktuaalne. ja ma polegi korjanud marju ega võtnud floksi õienupu sõrmedevahele ja mõelnud, kuidas ma pisikese tüdrukuna mängisin, et see on jäätisetorbik. elan etteruttavalt septembris juba, kuuplaan on valmis mõeldud. mina, kes ma ei osanud empsile a-d ega o-d vastata, mida ma 21. augustil teen... (käsil praegu õnnepalu paradiis, selle mõju vist  tunda mu idülli rõhutavas blogisissekandes...)

veel üks hirmushea asi (see esimene pigem):

Read full review of Lying (Chris Carter Mix) / A Wooden Box - FACTORY FLOOR on Boomkat.com ©

murdosad reisiromaanist

virumaal ringi sõites tuleb ju kuulata viru raadiot ning eriti vahva on, kui sattuda raadiojaamale kella 10 ajal laupäeval või kella 11 ajal pühapäeva hommikul. "hiina tund".  seekordseks teemaks oli wc asukoha küsimine hiina keeles ning käteräti ja seebi mõisted. kahjuks midagi hiinakeelset meelde ei jäänud, küll aga eesti keelne väljend "ihuhädasid (põrandalasuvasse avausse) sooritama", mida ma nüüd ohtralt oma kõnepruugis kasutama hakkan. jaa.