transrasvaahvatlus

sõbranjed söövad ilusaid asju :)
minugi soontes voolab ülekaalukalt suhkur. vihma enam ka ei salli.
...aga ütlen sulle, mis värk väikeste tüdrukute ja suhkruga veel on...

herregud

kunagi teatas kats, et läheb vanni. meil siin. see tundus mulle peaaegu et hulljulge plaanina ning mu imetlusel polnud piire. (a ta ei läinud lõpuks, pikksittjutt) aga hulljulgus oleks olnud täna üldse vannitoas viibida ning näiteks hambaid pesta. eelmise postituse jumala või siis hoopis kuradi "püüdlustele" karmavõla tasumiseks sadas laest pirakas koguses krohvi alla.

tunnistajana seletan:  kuulsin öösel miskit kõmakat ning esimese raksuga läksin ähmi täis, et nüüd jätsin köögis gaasi käima. teise sellise jubeda kõmaka peale komberdasin kööki ja olin valmis plahvatust dokumenteerima. aga eips. köögil polnud häda midagi. kas ma kuulsin midagi oma peas? olen ma hulluks läinud?

...väike vannitoa teemaga haakuv pea sama ähmane peapesuvideo hype williamsilt (eestlannat ja mustanahalist härrat :-p sisaldav duo. nende videod kah eriti mõnusalt performantsed).

täna Juuksuris Odessa Popil, minõk!

evil week

tänu suhtlusvõrgustikele ( avalik köök ja seal seisev halloweeni plakat, mis käseb poob ja laseb tulijatel disney'st viidult riietuda ning fb ja vana metalnaisest kooliõe iivõlid testid, nyyd on näha ka seda, kes on testi lihtsalt alustanud. how cool is that :-p)  

lasin endki kurjusest kanda ja mõnulen jumala staatuses - võin alumise korruse inimestele vihma saata. kui punast veevärgi kangi keerata.

seintel on kõrvad

ajad ja kohad on veidi nihestunud, kihistunud, kivistunud...ja mulle hirmsal kombel meeldib see. läbi seina kumab asju:


nüüd võiks isoldesse põdralihasuppi manustama minna, jeaaah...

laadida

prauh. 

tänavad on täis lehti riisuvaid  mamseleid, ka koertega härrasid. taevast sajab jääpalle. inimesi kaob ja leitakse, ning staarid ostavad ka vetsupaberit. nagu elu ikka.
avastasin, et mind salamisi frustreerivad igasugused sümpoosiumid või vestlusringid... saad küll asju teada, aga selleni, mida sina arvad või tead, jõutakse suure ringiga, või jõutakse üldse mujale. ühele asjale leidub x vaatenurka. kes teeb seda fakte puistates, kes emotsionaalsel tasandil, kes haarab sõnasaba ühest karvast jne. niisiis tundub alati, et inimene vastab mõnele küsimusele ümber nurga, ühele repliigile järgneb hoopis midagi, mis sind üldse ei koti... keegi tõele lähemale ei jõua. aga nojah, seda pole vajagi, kogu protsess on nauding ning see on ka ilmselt üks suur põhjus, miks neid asju ette võetakse. pean seda endale lihtsalt meelde tuletama vahel... mängu ilu, mängu ilu!
vahepeal tulin koju akusid laadima.

linnas kummitas für alina, erinevate variatsioonide ja värvungitega mu peas. et sellest peasketramisest midagi reaalset ehk teha(kui ma ei eksi, on pärt öelnud, et seal võib rütmide ja intonatsioonidega üsna lõdvalt ringi käia), pidin kodus tuhnima ja noodi üles otsima. leidsin sada muud asja. tjah, nagu allseisvatelt piltidelt näha, kuuendaks eluaastaks polnud mu õigekiri just parimas korras.

 

Vannitoa sümfooniad

Vannitoas on põnev. Jagan meeleldi oma autistlikke kogemusi. Teretulemast vannituppa, ainult melomaan-poeetilis-hügieenifanattidele!
Kogu veevärk käib siin gaasijõul, millega kaasneb mõningaid iseärasusi (mis võivad armsaks saada),  esiteks too neoonsinine lõke boileritaolises masinduses. Milline on gaasiküttelises vannitoas, sa küsid. Või küsin mina ja ise ka lahkelt vastan, ümber nurga, periskoobiga.

Välja näeb kõik helesinine ning põrand on polsterdatud mustade kahhelkividega, näeb nii välja vähemalt. Vanniümbrus kaetud vanade heade valgete plaatidega, mida nõukaajal igal pool, kus vähegi sisetingimustes vett leidus, või värsket liha.

Vaatan peeglisse ja mul meenub enda luuletus "tõenäoliselt aatelisim kuid näotum tütarlaps ei vaata tõele näkku vaid endale peeglis...." vms, ning keeran inglisepärast kraani. Käib selline sügav vuhin nagu Imogen Heapi Walkis. Vuhh-vuhh... Kuuldub ka muid helisid. Seal heliseb ju torustikuorel... enamasti tuleb torust midagi ühtlast ja õrna oktavis, vähehaaval septimiteks muundudes, ja siis tagasi.  Omaltpoolt võib midagi kaasa vilistada. Mõnikord laseb keegi suure sulinaga ülalkorrusel vett. See oleks siis ehk kulminatsioon ja pompöösne lõppakord tagasihoidlikule helidemängule, sellele lühikesele teekonnale vannituppa. Vannitoas on põnev, yo! (Jõudsimegi ringiga tagasi algusesse)
Udune, ütleme psühhedeelne, näide inspireerivast marine-miljööst...

siia otsa mingi vanem pilt vähehaaval siginevatest küünaldest mu jäälossikambris (mingi autokoolinali sellepeale: mis on vahet liiklusõnnetusel ja õnnetusel kodus? kodus surra on kammerlikum. vms)

halo halooo

ja urgu saabus valgus, mis vahepeal kustunud oli. 

ainuke kustunud lamp ja mahapõlenud küünlad. tagavarad now available. 

loendan; neljas laupäev m'ga hommikust einestada kusagil linnas. (tema mobiiltelefon teeb näiteks selliseid pilte, nagu all näha, kui ma õigesti mäletan. olin kõrgrõhkkondlikust sügisilmast ning kalaturupiirkonnast nii sisse võestud...) moonist kohv kaasa ja horisonti jälgida ja kastanimune koguda ja siis lõpuks tagasi kommertsmaastikku kolida. ma ei taha siin jälle seda "pealinnajuttu" ajada, aga tallinn on nagu tallinna kilud. ma ei oska seda seletada, on (eriti, kui sa oled kalaturul :P). soolakas. koht, mis mulle isiklikult väga palju meeldib, meenutab tartut. kummaline natuke.

rääkisin vahepeal oma grotesksetest loobumisplaanidest. loobumine peaks olema suurim vabandus ja varandus. eks ongi, kui õigesti läheneda. aga ohei, olen hakanud hoopis vastupidiselt elama - vein voolab, ükspäev sõin loomaliha(pärast oli imelik olla ning turgutasin end lohesupiga, ja kohvikud terendavad maalilises sügises ning kõik on hiiglama tore ja hiilgav.

ninnunännnuuulainetus jätkub

selle loo õige video minu silmis oleks hoopis keset mu kodulinna männikus, kus sibavad oravad puutüvesid mööda ja kassid (meie maja karvutu apaatne svinkskass võiks ka kambas olla), sipelgad ja puujuured teerajal, teel raudteejaama poole et kooli kihutada. rongi peale ja siis noarootsi

igaljuhul mingil ajal aastaid hiljem märkasin, et see on picnicu plaadi peale pandud ja sinna on lisatud vokaal ja siis mingiaeg oli talle selline mannetu suvine videoke tekkinud. maitse asi.

ja veel midagi nunnut. MELANHOOLIAT tekitavat (see notaat mu morbiidse näoga elujaatavale poolsõbrannale (m)  silmadepööritamiseks välja toodud) four teti ja xx:

The xx - VCR (Four Tet remix) by Four Tet

mis saaks parem olla kui piparmünditee, küsin lõpetuseks ühe igavikulise küsimuse ka. retoorilise.

ninnnunännnununnualarm.

ma ei tea, miks Neil on lahe. ma tunnen, ta on. 

(mmm, milline veetlev reklaamiloosung see oleks!) aga ega ta koguaeg ka lahe pole. tervet ta diskograafiat on mul küll keeruline ära kuulata, kõrvad ei lase kõike pähe. le nois on nunnukas must-valge, veidi lärmakas ja otsne mnjahjhjahjshjah.

Väljavaated, sissevaated

Läksin mööda Allika tänavat, võimistapagan on. Vahin kõrvale:  Aknad nagu veesilmad puu- ja betoonmajadelt vastu pärlendamas. Vaatan  alati akendesse kui teatud hingepeeglitesse, püüdes mõista nende taga toimuvat/olevat. Või näen neis loojuva päikese pastelseid sooje toone, mis ausaltöeldes rahuldab mind sama palju kui aknatagune poollahti rullunud miljöö. Aga,  majade kui olendite, suurte inimesi õgivate ja väljutavate vormide juurde tagasi tulles, nad ju kihavad elust, nagu sipelgapesad kui soovite, selline siseelu on neil, mis muidugimõista varieerub inimeseti. Kõigil maja elanikel on oma aeg ja rütm ning keegi neist pole tavaline. See kokku moodustab vaid tavalisuse. Ja väiksuse. Võib-olla nagu Google Earth... Ja miks mind peaks huvitama teiste elu? Huvitavam oleks ehk Kroonikat lugeda? Aga kas tegu pole mitte selles mõttes jamaga, et ma näen ise, ilma lugemata ja pilte vaatamata, mis toimub. Suures plaanis. Kas on alati vaja väikest plaani? Sõltub. Mulle meeldib suur plaan ja erinevad tükid sellest, mida saab käsitleda osana suurest masinavärgendusest.

Aga nüüd äkšõni juurde:

Ühtäkki kohtas mu pilk ühel aknal konutamas tumedat inimkuju, vana naist kui kedagi huvitab ja täpne olla. Ta vaatas välja tänavale, mugav asend sisse võetud nagu põlispuul keset puisniitu. Silmitsesime üksiteist, kuid tema silmi ma ei näinud. Meie vahele jäi hunnik sügismateeriat täis meetreid, muidugist aknaklaas,  pitskadrin ning päikeses helkiv vitraaž. Üsna popp sel tänaval. Vitraažid. Tema jälgis mind ja mina jälgisin teda, häbita, huviga, nagu loomad savannis. Selline juhtum. Vsjo.

demokraatia ei vii kuhugi, surma suhu võib-olla / you're doing it wrong!

mugib eklääri praegu ja oskab elustada kumminukku kohe kindlasti,vastava mõõdiku abiga esialgu. teab ka, et oma südametunnistuse järgi tuleb vanale mehele(ükskõik millises staatuses) kiirabi kutsuda isegi kui tüüp eitab, ajab tagasi ja arvab, et saab ise hakkama. 

kripeldama jäi mulle suvine korpulentne pintsaklipslane bussipeatuses, kes ähkis-puhkis ja paistis omadega ikka väga läbi olevat. seda enam, et väljas neid soojakraade jätkus kolmekümnekanti. tuvastasin, et härra on teadvusel ning et tal "ei purska kusagilt verd". küsisin ta enesetunde kohta ja et kas peaks kutsuma kiirabi. ta vastas et eile sai liiga palju võetud ja tegi käega "pole hullu" liigutusi, noogutas siis võimidagi sellist. tulid mingid piffid bussipeatusesse, asusid varmalt suitsetama ja hädaldama palava ilma üle ning muidugi ei jäänud neil märkamata ka hinge vaakuv onkel. samad küsimused. sama arutelu, mis ennist mul peas toimus, aga nüüd toimus see tüdrukute vahel, millesse haarati mindki. keskustelu oli täies hoos, mis hakkas päädima ühe tüdruku kiirabisse helistamisega, kuid siis. onu ajas end vaevaliselt pingil istukile, võttis kogu oma jõu kokku ja püüdis seletada, et.... ärge jooge! ärge te end kunagi täis jooge, muidu juhtub teiega sama, mis temaga. see on ainult üks tuumapohmell, mis teda vaevab, ei mingi südamehäda. ja see on väga ebameeldiv, kuigi see on kõigest pohmell. ning meie imestunud noorte neiupilkude all ukerdas ta sealt minema. küll kase triibulisele tüvele toetudes ning murule koperdades, kuid edasi ta sai ning me kõik jõudsime õnnelikult bussi peale ja onkel jäi arvatavasti õnnelikult kuhugi murupeale potserdama.

ja nüüd tuleb ameerikafilmilik õpetlik moraalisõnum otse kätte teile - ärge teie seda asja nii jätke! ebaproffesionaalne inimest sellisesse konditsiooni omapäi jätta, on ta siis purjus või insuldi äärel. see disktuteerimine ei vii kuhugi, nagu pealkiri ka tabavalt mainib :P. lükake onu murupeale külili ja asetage ta...ah minge ise esmaabikursustele.

heade soovidega,
mari