ajamängud betooniga. lühidalt

Selle vaikuse ja valguse, pleekinud betoonpinna ja tsementplaatide all, peal, kohal, ümber.... on veel midagi. Jalutades ülikooli raamatukogu eest mööda, lõõskava päikesepaistelise laupäeva hommikulpoolikul, tuled ikka mõttele: seal peab olema midagi veel. 

Miks nii mõtlen: et seal peab midagi veel olema? Aga mõtlen – järelikult on. Peab olema. Ma ei tea, mis. Aga miski on. See kurikuulus ja äraleierdatud vaimuteema? Just. See ta on. Võib-olla seetõttu, et ma millegi originaalsema peale tulla ei oska? Aga vaim see on, võin kinnitada. Terve hunnik vaime. Dimensioon, mis ühendab kõiki vaime.

Postkaartkauni tänavapildi taga või sees, samaaegselt ja -kohaselt immitseb see vaimukogum vahel vaikse päikesepaistelise hommikuilmaga esiplaanile. Nähtamatult, ilmutades end sinu vaimusilmas, täpipealt kahe silma vahele jäädes. Ninakühmul. Mingi teine tasand. Peab vist parasjagu ka ajus olema.

Aeg kaob. Koht jääb. Erinevates valgustes, erinevate inimeste ja tegemistega, erinevate tundmustega... Maailmatäis mõndagi on sinna talletunud. Niisiis jääd vahel toppama sellesse sündmiste taasläbimängimise komejanti. Vaatad – betoon ja plaadid, lotmani torud, rohelised puulehed, mida tuul ei liiguta, sisisev päikesepalavus, mille taga, ees või sees, samal ajal on seal midagi veel. Valdav tundmus, et midagi on veel. Tipid trepist alla Vallikraavi ning mõtled sekundi: ma käisin seal jälle. 

On ka Little Dragonit kuulatud seal. Little Dragonit on kuulatud palju. Omamoodi-teistmoodi "midagi veel" värk.


Yourstru.ly Presents: Little Dragon "Little Man" from Yours Truly on Vimeo.

vaikus on peika

Lykke Li - Sadness is a Blessing (Director Tarik Saleh) from Lykke Li on Vimeo.
lykke li tantsib stellaniga . on murelikumaks ja madalamahäälseks jäänud...

tore musavideo

Purity Ring- Lofticries from David Dean Burkhart on Vimeo.
kill billi inspiratsioon - mõjuv rootsi filmike thriller - en grym film (1974). muusikavideoks sobib kenasti, aga pigem kutsub filmi vaatama.

kodujorss

otsutasin liigsetest söögiriistadest loobuda. võtan seda japsi teemat ikka tõsiselt.. kui mul oleks tõsine india teema, siis sööks ilmselt otse käppadega. filme tuleks vaadata kodus või siis mitu päeva piletid ette ära osta. kunagi (2009?) oli mul jällegi india teema, kuigi ma nõnda ei toitunud...

soojad ilmad

ei saa teisiti kui rõõmustama peab...

dejavu dejavus

jalutasime pilvealuses kalamajas kultuuriradadel.

m tuleb äkki minu juurde: " tead, mul on dejavu, et olin mingiaeg siin ja mul oli dejavu..."

 ps. mind vaevab iga-aastane jaapanipalavik. seekord ei puuduta see muusikat vaid noh... jaff on käimas ja veidike katsun sõnu õppida ja veidike olen rõõmus, et siin kodu läheduses kilomeetri raadiuses on 5 aasiapärast söögikohta :)

siilid ja mehed

värvilised pliiatsid on vahel tööjuures kaasas...

õhtu

appi, a on hullunud proffessor sünteka taga ja jube on vaadata. kuulata on sürr. isegi mu kitarriklõmin on harmoonilisem...

enne oli hea.

enne oli vaikus. 

tema miskit tolkieni-jampsi lugemas diivanil. mina kaminaääres suitsujoa teekonda üles vaatlemas.

see on nauditav vaikus, mõtlesin. nagu filmis. mõtlein seda kaua aega.

enne sain ka kõik südamelt ära mängitud ja uut pilli proovida, üsna minimalistlikus stiilis.

*

jah, ka kainelt võib a hull olla. 

ta kummalise laulu sõnad tunduvad olevat: "ma tean ma tean ma tean"

not in my backyard

kui oled näinud dokki "measure of man"/ "inimese mõõt", siis oled eriti  tuttav selle tagaaia väljendiga...ja kurvastad, et  inimene ongi üks laastavat lõbu tagaajav olevus, mis tähendab, et mingi aja pärast seda lõbu enam ei ole, sest enda heaolu röövib looduselt heaolu. veelgi nukram - isegi, kui katsud oma elu tagasihoidlikult peost-suhu ära elada, tähendab see molliandmist kohalikule ökosüsteemile... ühesõnaga kaunilt teostatud meeldetuletusfilm. ehk paneb veel mõtlema. veidike eemaletõukav oli turske manhattanil elav hindust jurist, kes läks oma jutuga veidi hoogu...

see selleks, yes in my backyard , mu maja taga,  on meri - kaldaid päris kõvasti ületanud jõgi. nagu ta seda igal kevadel teeb. kajakad on vaid kusagile suurlinnadesse ümber kolinud ja asendunud canopy pilotingu tüüpidega. (esimese pildi peal fookus veits tagurpidi, aga ütleme, et see on tahtlik) 

ema teab

jepikas. nii nagu tartus võiks ära elada tähe tänaval, oleks tallinnas mu järgmine meeliselupaik kalamajas. et oleks hea telliskivvi minna. kus saab hubases keskkonnas süüa, oma pisipõnn teisele korrusele lasteaeda toimetada, teiseringi mööblit ja muud kasutet pudu osta, trenniski käia, ägedast peost rääkimata. ja tuterdavaid joodikuid kui loodetavasti väljasurevat inimsorti vaadelda. ehk siis vaatamata sellele, et mu tuju veidi ööbiku mahamagamisest rikutud oli, läks paarti asja ette. selle "mikrorajooni" post... apokalüptilisus(?) võlub.

süütasin kärsahaisulist (mõned neist lõhnavad siiski hästi) viirukit parasjagu, kui helistas emps ning hakkas igasuguseid küsimusi esitama, tehes samal ajal kohvi. maal. (teadmine, et ta on seal vaikuses ja üksi, kohvikannuga, tekitas lausa kadedust...) sensitiivne naine. teab telepaatiliselt, kuidas ma elan, ja küsib kindlusemõttes üle. ja mina siin olen vabadel hetkedel harjutanud aura vaatlemist: "mediteeri", fokusseeri pilk ühte punkti ning fookuse ääres hakkad nägema siis neid võnkesagedusi, mis värvidena avalduvad. oht on endale igasuguseid asju ette kujutada ainult.  ( pildid ka viirukid, vietnamis ainult)