naisterahva keedetud pudru

Nii. Ei tule see blogikirjutamine enam välja. Mõtlesin siin igasuguseid asju ja nüüd ma ei viitsi nendest kirjutada. Olen vist liiga palju rääkinud. las ta siis praegu jääb... 

Aga avalik elektrooniline kutse siin millelegi-kellelegi, ilmselt minu enda süvaalateadvusesse, et no Mari, võta ennast kokku siis, et kusagilt maalt see ei ole enam iroonia ja eluterve pessimism. Kusagilt läheb see veidike juba patoloogiliseks. Mul oleks sellest kiiremas korras vaja lahti saada ja tegutseda. Some happypills, yes please!

Neutraalsusteema ületab ka kohati piire. Ei austata sugusid nende omades väärtustes vaid luuakse uusi sugusid ja tahetakse kohati luua mingit üliinimest. Eile õhtul näiteks nägin kummalist naispaari ringi liikumas - kenad sonidega tomboyd mõlemad... Toompoissidele vastupidiselt veel otsitakse miskit supernaist. Kinokohvikus silmasin mingi multika plakatit brave - äärmiselt kuraasika&tegusa ilmega punajuukseline lokipea naisterahvas oli seal peal, amb käes vist. Brave'i nimi seletab juba niimõndagi. Eeskujud väikestele tüdrukutele veel ka Rapuntsel panniga pähelöömises ja karatetrikke tegev lumivalgeke. Ja juba legendaareks saanud Hermonie. Et siis luuakse aktiivseid, vägivalda normalnaks pidavaid ( "ok, see on enesekaitse") naisinimesi. Meenutab kangesti seda, kuidas Euroopa ja Ameerika sekkuvad Lähis-ida elukorraldusse ja tahavad selles kaoses läänelikku korda luua. Tahetakse teist enesesuguseks teha või siis valitseda. Tegelikult ei ole siin üldse tegu naiselikkuse kui sellisega, vaid nagu mingusuguse maagilise metsikusega, mida paistab et omistatakse naiselikule jõule, aga millest oleks arukas loobuda, sest muidu ei saa asju ajada. Vahel harva ainult, kui on vaja paarituda, see metsikus on äge. See metsikus sisaldab endas ka üldnegatiivseid omadusi, nagu lohakus, passiivsus, emotsionaalsus(mis ajendab mittehäid otsuseid) ja täpsusetus... ja endest omadustest tahetaksegi loobuda ja jätta järgi ainult atraktiivsus. Niisiis, mulle tundub, et tegeletakse üldise kehvade kommete ja harjumuste marginaliseerimisega. Aga miskipärast on just naised see objekt, kellelt need nõrkused, mis ka paljudel meestel olemas, ära võtta tahetakse. Või mulle paistab aint nii... ja ikka ikka see roomalik v isegi spartalik julguskasvatus kehtib, kirjutamata reeglitena. Mis selle kõige puhul on kurvavõitu, on see, et nii muutuvad nii mehed kui naised, aga tegelikult, inimesed üldse väga üheülbaliseks, väga pika aja jooksul õnneks...

btw varsti teen siinse kujunduse ka veidike kordapoole...

chill

kõik märgid viitavad sellele, et mul oleks väga kasulik ja cool saksa keel ära õppida, aga eks vist punnin niikaua vastu kui veel saan. vastu punnima pole vist see õige sõna, aga arvatavasti ei hakka ka omalkäel asja ette võtma. luuralu edasi...

ja muidu, et tudulemineku asemel vahtisin grimes'ist pilte ( olen ta vist pooleks kuulanud juba ja märkan et ta hakkab ka kuidagi avalikustuma ja teatavaks saama. igaljuhul jah ta üllitas hiljuti päris mõnusa albumi), aga tundub, et mingi copywrite on ühel lahedal pildil peal, siis leidsin varamust hoopis selle toreda pildi, kus pole eriti hästi aru saada, kas see olen mina. aga need põsed, need põsed. luv myself yahh. nüüd siis magama.

infoks veel, et sel nädalal algavad tudengipäevad, need valulised ja teguderohked päevad, mis puutuvad minusse esialgu niipalju, et hommikul kell 6 tullakse akna alla tuututama ja aeroobikale kutsuma. õhtul läheb koorilauluks.  

 

mina kunagi kusagil peol

mnjah

.. ja siis orienteeruvalt mida rääkida...

mitu protsenti kevadele?

ja siis äkitselt pakatab jesse ware nimi igalpool... ja siis äkitselt oleks ta nagu siinsamas botaanikaaias
 ja jänese matarajal nartisissipõllul.


 

Bänd

Ühesõnaga, meil on nüüd bänd. Põhimõtteliselt. Ei, see ei ole bändi nimi. See äkki areneb ise välja meie tegevusest. Tegema me seda veel pole hakanud. Aga põhimõtteliselt. Meil on bänd. Nagu on parteid või ühingud või seltsid või misiganes. Laenan seda algajate elektrikidra näiteks. Ema hommikul küsis, et kas ma ei tahaks midagi eakohasemat selga panna. Jäin siis neutraalse t-särgi juurde. Jaapanis küll üliõpilased kostüümidega tundides käia ei või. Teksaspüks ja midagi õpilaslikku peab kindlalt olema, muidu tunnevad õppejõud oma autoriteedi õõnestamist või midagi sellist. Mul poleks vist probleemi ei siin ega tõusva päikese maal. 

Kui keegi mõnd keelpilli mängida oskab, andku teada. 1 ideedest oli midagi Arcade Fire taolist. Kuigi nad ka nüüd elektrilisemaks kätte ära läinud... 

Lõpuks ka Streepi Tatcher nähtud, sest ilm ja tuju kehv, kuigi mööbel uus ( a:"Kuhu sa riiuli jätad?" b:"Siia jääbki." a:"Aahah"). Aga nagu Helgi Sallo igalpool jääb Salloks, siis Meryl Streep jääb oma kõikvõimalikes erinevates rollides ikkagi Streepiks.

Küürakatesaare elanikud

Ilus hommik köögis kohvitassi ja läpaka taga akna all puitruloo varjus. Aga igatsen natuke tagasi oma esimesse koju, kus vastasmajade katused kubisesid "naervatest" kajakatest ning puhus jahe tuul. Vähemalt selline oli alati tunne suvelõpus Tartust/maalt naastes - Värskendav, nagu teine maa, teine riik, mereäär.

Tegin nüüd akna lahti: Naasvad kured(?) ja kajakad. Nad on siin kusagil, ma ei näe neid, aga kuulen. Nii hea.

Sammuti on mul Tartust veidi kopp ees. Tartul on mingi tropp ees, mis ei lase mul sellega suhestuda. Või siis miskil negatiivsemal moel laseb, poob ja käseb. Kuidas toimuvad suhtlused ja asjaajamised mingil mulle mõistatul tasandil? Nii. Ei tohi kalduda nüüd jälle heietustesse ja halasse. Aga tundub, et päris tihti on endaks jäämine raske, sest... see lihtsalt ei ole aksepteeritav. Ja kui mitte olla ise, on see veel suurem ja sügavam ämber. Väsitab. Õnneks valdab mind selline tugevam ebamugavustunne ainult 2 päeva nädalas :) 

Lühendasin teksti, sest seda hala ei jõua keegi lugeda. 

Siis kui

 Mari jõudis arusaamale, et hoopis juhtmete ühenduses on problem ( mitte selles, et programm ei tahtnud sedalaadi ühendust üldse hästi teha), oli ta juba üsna väsinud ja ta katsetas pisut helidega  ( mida ta ka enne juba tegi) ning seetõttu vist kõlab natuke progelt ja sfääriliselt... ja ta mõtles, et kui tal oleks akustiline klaver oma puust hingeeluga näppude all, siis oleks tal kindlasti mõni lugu välja mõeldud. Kuigi mingisugune lauluke hakkas tal ka kooruma: " hey, is there another day, or isn't it, anyway, hey, is there another day... lets talk about weather..." 

Aga siin ta  improb veidi niisama ja vaatab, mis saab. Sai kah... 

Maailmad....

Rõivistu

Nii. Üleeelmises postituses nimetasin uusi google multitaskprille hirmsateks ja õudustäratavateks, aga eriti ei põhjendanud. Põhjendasin väga üldiselt. ( siit tekib nüüd ka küsimus, et ehk olen ma hirmus lihtsakoeline, et muudkui üldistan ning ei leia probleeme hoopiski nüanssides? ) Aga tänases R2 hommikuprogrammis öeldi välja üsnagi need samad faktorid, mis ühtivad mu enda arvamusega: kisub juba liiale see kui virtuaalseks ja inimesega ühte sulamas on kõik. Aja küsimus on, et millal saabub aeg, mil inimkond ei saa teha sammugi ilma arvuti abita... Õpitakse ära uus abitus mitte orienteeruda tänavatel, looduses, üldse hakkama saada. Helistamata, käsklemata ja nii. Samas, suureks irooniaks ei räägi ma sellest ühegi sõbraga kohvikulauas vaid kirjutan siia blogisse. ja lisan instagrammipilte, yo! 

Tegelikult tahtsin kommenteerida tänast kevadilma ja selle tagajärgi, mis muutsid numbrit mu pangakontol. Kõndisin nagu lilleke ninaga päikese poole, vältides varju. Mu tee pidi viima sinna, kust saab mõne mõnusa olemisega lambikese ( see vastlakuklikarbist tehtud kuldsete öökullidega lamp ei ole minu tegelikult eale kohane)  või riiuli soetada. Juhindusin sellest, kuhu jalad viivad. Viisid kalrovakanti. Esimesest ettejuhtuvast kaltsukast ostsin omale järgnevad riideesemed ja ma olen nendega ( hetkel ) üliväga rahul: siiditaolisest materjalist pluus ja helerohelised ülimegamugavad teksapüksid. Kevad on mind aplaks ostjaks teinud...  Uue Strindbergi tõlke peaks ka soetama selles apluses siis juba. Ujula Konsumis on LR viimasemad eksemplarid olemas, jess! Ja miks mitte ka Tor Ulveni valikkogu. Keegi meie  sk-sektsioonist peaks sellele arvustuse kirjutama, ootan põnevusega, ise olen liiga aukartlik selliseks kirjutamiseks...

Numps tikand krae peal ei ole üldse fookusesse jäänud, aga np!

Pükse oli vaja küll, aga et nad nüüd helerohelised....

Solliprillid

she's got the look, she's got the look...

Jep, otsisime kuute ühesugust nööpi vanpsi käsitööarsenalist, resultaat aga oli, et leidsime kõike muud, sealhulgas vanaaegsed solaariumiprillid. Olnud vanpsil kodus solaarium, vastav valguslamp. Keegi laenas ja tagasi ei toonud. Prillid on alles. Nahkrihmadega ja kohe päris klaasid.

Suuresilmaonu

Kõik on avalikkuse suurtele uudishimulikele silmadele vist juba ammugi ja enam-vähem näha, teada, imetleda ja kiruda. Küsimus on, et mis on s/kelle/gi sisu ja kas on sisu seal, mis välja paistab. Ja mis mõne jaoks lahe ja innovaatiline, siis see allseisev video on minu jaoks veidike hirmutav. Elu nagu arvutimängus... Ja samas, kellele ei meeldiks...



Aga muidu, ei ole ka mina instagramist mööda saanud. Värvitud vutimunade pilt illustreerib seda.

On liialt lühike päev

Hei, see lugu ju igas kastmes hea - ka kolme peale on see väga hea. Ja sõnad pehu suus tulevad rohkem esile ja saavad oma elu - väga hea, sest need on head! :)

oikumeenutused / imaginaariumid

sõitsime vastu hommikut vennaga kodupoole. meenutasime vanu aegu. ühel hetkel  meenutas ta minu vanu sõpru/tuttavaid. imestasin, kui erinevalt võib asju märgata ja mäletada. nii kohad, ajad kui inimesed on mu mälus moonutatud. eks temagi mälus. aga minu mälu on kohati nagu mingi instagramm... ja ma tahan ikkagi teada, mis päriselt juhtus. seda brutaalset pärist, õiget. aga seda vist polegi olemas. on ainult teiste sama subjektiivsed ja võib-olla instagramsed mäletamised. mis võivad olla ehk veelgi üllatavamad minu jaoks.

üks sõber juhatas mu ühte ruumi, mis tundus olevat seotud elutoaga, st oligi. "see on ajamasin" ütles ta ja ulatas mulle puldi. vahtisin totakal ilmel pulti ning katsusin ette kujutada, kuidas ma nüüd kambrisse astun, puldil soovitud aja määran ning istunud veidi aega selles ruumis, sealt välja astun ja olen minevikus. true story, aga tegelikult oli tegu infrapunasaunaga. aga mu point on, et kui sa tahad ajas reisida ühte olulisse punkti või sündmusesse, millega sul on omad mälestused, siis käivita seesama pult. seesama pult, kust tuleb see muusikapala, millega sul on "need" mälestused. see muusikapala on portaal minevikku, sa leiad end sealt ajast ja sealt kohast, saad täpselt tagasi selle tunde, mis tookord oli. põhimõtteliselt saadki kätte selle tunde, mis tookord oli. and that's it. that's all. it's working!

võib rääkida tundemälust ja võib rääkida isiklikust muusikaajaloost, aga hetkel ei viitsi - kell on palju.

sättisin luuludelehele üles ühe omaette tunde eelmisest kevadest -  siin.

Ei

saa seda nii jätta. Veebruari lõpus ilmus Trust'il esimene kauamängiv nimega Trst... . Kes on olnud Cristal Castle'si austaja, jätab ilmselt kriitikanooled Trusti pihta viskamata - on seegi duo Kanadast peri ja kütab CC'le häbematult sarnaseid helielemente. Aga stiililt on Trst nagu natuke (goth'im? ja) lüürilisem, ei üritagi eksperimenteerida ja minumeelest mitte ka meeldida, ta lihtsalt teeb oma asja, ja vahel on nii hea end kindlalt tunda kindlas stiilis. Mis stiil see siis on? Ma ütleks, et synth something  oleks nende kahe koosseisu ühisnimetaja. Edasi on lahtrid veidi vabamad. 

Aga tegelikult seda et, ma ei saa kohemitte ühte Trusti lugu kuulata ilma et meenuks hoopis meie/eesti Stones&Hole'si üks lugu. Mõlemad nüüd võrdluseks siin. Jah, kõrvad kuulevad vist ainult paari harmooniasarnasust.... aga minu jaoks need lood sulavad kuidagi kokku. Ja nad sulavad veel kokku ühe minu enda genereeritud looga, tegin, kui olin teismelise emoeellane ( refrään nt: /...youre just a ghost in my dreams, sneakin around like it seems to me going away to the rain.../ nojah siis )

see:


ja see:



okei, nüüd võin edasi hingata rahulikumalt. Ei saa seda nii jätta, aga siia blogisse nii jätta saab küll!
Ja siis ei meeldi mulle veel päris mitmed asjad, ja mis veel kohutavam, kui üritan nendest rääkida, sasipundart harutada, muutub olukord hullemaks.

i knowz a lot

pärit siit, jutt jumala õige, egas Marit muidu võitnud poleks :p

Nonii. Kui ühe õppejõu vaieldamatu lemmik oli Foucault, siis E-R. S toonitab Harold Bloomi tähtsust. Tegelinski siis angloameerika kirjandusilmas tegija ja ütleja, kes mõnesmõttes pöördub tagasi algosakeste juurde. Muidugi oli tal õige point, et black literature või siis kolonialistlik suundumus on bullshit ses suhtes, et tuleks keskenduda ju kirjandusele endale, mitte seda politiseerida või sotsiaaliaga segada. Esteetikal on ka mingisugune võim. Vähemalt võim minu üle küll! Aga mul on tunne, et siitsamast saan ma ainest ka oma MAtööle, teoorilist ainest. Sest ma kavatsen kirjutada sellest, mida kõike Brynjulf Jung Tjönn... ei ole. 

grammatikaliseeritud

random fffoundist leitud pilt

Ilmataadil siis selline lumine teiseaprillinali varuks. 
TÜR'i teatud kohtades täna tundsin end sarnaselt, nagu ülal pildil.
Kusagilt võiks nüüd suuremat sorti süvenemissvev peale tulla, tühmus kao!
TMW laupäeval Krahlis oli meeldiv vaheldus, jah meeldiv vaheldus ta oli, aga paneks ta ühte patta üldise tallinna-elamusega. Et siis oli meeldiv vaheldus. Ah, et ma juba ütlesin seda? Igaljuhul, meeldiv vaheldus oli.
Ps. haarasin rongi kaasa See on Ales'i ning märkasin, et Fossel ei ole ainult napp ja kordusrohke sõnastus vaid ka napp teemadering oma kirjandues. Minimalist igas mõttes. Kõik kirjanikud põhjas on vabal ajal kalamehed, võib samuti öelda, kui olla pisut pealiskaudne vms. Igasugu asju võib öelda. Keeletunnis päris mitte...

põnev, mis kõigil on...