Kohtumised tulnukatega

Nädala keskpaik on möödunud kosmilises ja hüperralistlikus laadis. Pärast ühte keskööd tuli raadisost Hallo Kosmose kordussaade, ülekanne teaduskonverentsilt, mille kirkamad momendid pärinesid kelleltki isehakanud teadlaselt. "Eksistentsiaalsetes küsimustes võib pöörduda samahästi koerte poole" ning "äkki seened helistavad meile ja me ei teagi, me ei tunne signaale ära" ja mingis osas olevat inimene sama tark nagu orav. God's zoo. Kosmiliste kiirguste haripunkt oli Hukkundu Alpinisti Hotelli loengupäev, mille viimasesse veerandisse jõudsime ka meie M'ga. Kuigi oleks meelsamini tahtnud jõuda teise osasse, kus Jakapi ja Luix ja üks neiu mõtteid avaldasid. Kahu jutt pisut und pealeajav, minu peas mängib alati tema jutu ajal mingi rokiklassika..., Ala polnud kohal, kuid see väike sell oli ka päris naljakas. Elav diskussioon pärast ettekannet aga oli nähtus, millest puudust tundsin. Oleks keegi kasvõi niisama irriteerimiseks või lambist midagi küsinud või öelnud... M polnud aga kohvi joonud ning lõbus Berki nähtamatu mehe, kui ta oleks nähtav olnud, jutt jäi meile lühikeseks. Kohv ja õlu ja päevapraad Näljas olid prioriteediks, kellele hommiku, kellele lõunasöögiks. Pärast seda tuiasime Pirogovile veel ühe õlle jaoks. Inspekteerisime vastaslaua haaranud varblasi ja kahte varest, üks neist mässas kollase salvrätiga, mille vahele oli peitunud leivajäänuk. Peagi sigines meie ornitoloogialauda jumalajüngrilikult muretu naeratusega tulnukas Olav. Just natuke aega pärast seda, kui M. oli maininud Olaf Andvaraforsi...  "I´m not an alien" selgitas Olav ja ütles, et tal on hoopis Norra nimi, kuigi ta ise madalmaalane. Aga me olime juba tänu loengutele veendunud vastupidises. Lahkus härrasmees meist suuremeelse sõnumiga: "I´m giving you some space." Tulnukad ehk ilmuvad meieni mütoloogiate kaudu, väljamõeldistena, nad kõnnivad siinsamas meie seas. (Ja üldsegi, miks nad peaks inimestega ühendust võtma, äkki neid huvitavad hoopiski lehmad). Nojah, neid tulnukaid liigub meie ümber külluses. Võib ju öelda, et erinevad subkultuurid oleksid nagu erinevate planeetide asukad. Nad liiguvad paralleelseid või mingeid iseäralikke joonipidi, mis ei pruugi mõne teise teega ühtidagi. Ma tutvun alati mingite veidrikega. Veidrike planeedilt. Vahepeal kohtusin täiesti teise mõttemalli esindajatega, mõnikord sellised võluvad mind oma vastakusega, ning siis olen kohtunud ka sellistega, kelle mõtted mind ei üllata, aga suhtlemine on komplitseeritud. Eile tutvusin põgusalt ka isikuga, kellega olen ainult virtuaalsuses suhelnud. Ütles tere, nagu üleaedsele ja ma vastasin samaga ning ta liikus oma tegusal trajektooril edasi. Reaalsus pole koht, kus me asisemalt suhtlema peaks. 

btw kuulasin cat powerit ja peaaegu lambist meenus Liz Phair... siia üks ebamaise nimega lugu ilustuseks ka.