Korraks...

Vahepeal mulle ei meeldi, kui kellegil on inimlikud rumalad maised probleemid ja ta laseb neil ilmekalt väljenduda. See teeb minust misantroobi. Tahan inimesi imetleda, mitte leida, et nad on sama tobedad kui mina. Või tobedamad. Üldjuhul tobedamad. See aga siiski ei välista vahel ka vastupidist. Kui keegi jumalataoline vaevleb psüühiliste ja kehaliste komplekside käes, siis tõstaks see ka nagu mind ennast kõrgemale. Vist. Igaljuhul on vaja imetleda. Teisi, ennast. Ja ilu siin ei ole määravgi.

Võrrelda juba enam ei viitsi. Laste missivõistlustest on mul ka suva, sest ükski aruga inimene seda ei tee, teevad need, kellele see mingit pinget või huvi pakub. Sedasorti lastestki ilmselt saavad elujõulised "ilu" eest võtlejad, võistlemine on neile igapäevane, pigem tekib neil mure ja arusaamatus nendega, kes ei võistle. Lasteaias olid ka missivõistlused ja igasugune võrdlemine normaalne. Suurem missivõistlus just midagi traagilisemat ei ole. Lapsed ise hindavad üksteist palju kriitilisemalt kui ükski komisjonitädi. Et jah suva.

Naaber on dj ja ma lähen kohe õue igaksjuhuks, hulluks mitte. Eile panid tüübid tapeeti. Kell 3 öösel ka veel.
Eks ma teen neile hommikul tagasi.