Kummaline

Oi, kuidas mulle meeldivad uued algused! Siis ka uued valgused. Päriselt.

Lastfm´i uus konto hetkel nagu beebi pepu. Ja siin ka tänu ema tänitamisele (et ma nii negatiivne olen???) uus bloginimi. Ja mulle ausaltöeldes meeldib. Peaaegu nagu vana, aga uus ja toredam

Ja siis, kui ma end taas tagasi hoidsin jälle twitterisse midagi isiklikku postitamast, umbes nagu et lastfm´is konto uus ja ma oleks nagu uus, aga et selg valutab ikka edasi nagu põrguline, hakkasin täna mõtisklema, et kas ka see pole mingi (tänapäevane) kummastamisvõte. Nagu formalistidel. Kummastamisvõttega aja aeglustumine tekstis - toimub protsessi enese mäletsemine, edastada püütav info ei pääse takistusteta(loe sõnaveiderdusteta) edasi. Kirjeldatud protsess ei ole automaatne vaid kaugel sellest, mitte just ülemäära kirjutajale oluline, aga sel hetkel on oluline ja veel olulisem on selle kirjapanek. Ja see isiklik info, mis twitterisse ja mujale lühidalt, aga mingis mõttes kindlasti poeetiliselt paisatakse, on mingi nõksuga reaalsusnõksuga fiktsioon või nii. Või vice versa. Nojah, eks ta alati on. Oleneb kirjutajast muidugi. Aga ikkagi. Selles suhtes mu oletatava twitteriposti juurde tagasi tulles - selle sisu on ilmne üledramatiseering. Pole mu seljal häda midagi, ainult veidi kange istumiest. Ja mis see uus konto ka ära ei ole ja nii. Aga selle protsessi läbikirjutamine, uuesti kirjutamine on mingi mõnu omaette. Eks grafomaanid teavad.