Oksüümorone...

Nii. Tundengil on laias laastus päris keeruline. Nagu ka tööinimestel või neil, kellel need kaks asja koos, koos perega. Nojah, aga tema jaoks on eriti keeruline, kuna ta peab sellega veel pisut harjuma ja omad rajad sellesse sisse tammuma.

Et ei loe mitte ainult iga sent vaid ka iga sekund. Kalkulatsioonid-kalkulatsioonid. Ja ometi, mõlemaga tekib soov neid laristada, ikka luksuseks, enese poputamiseks, üldse mitte akadeemiliseks eneseteostuseks, nagu võiks (, aga eks ma katsun). Kuna mul nüüd uus küünlajalg (tegelikult vana, NGs loomingukonkursil võitsin, yeah! sattus õigetesse kätesse täiesti), siis oli vaja soetada peale punase lambivarju veel sobivaid küünlaid. Sellist roosat, nagu soovisin, ei leidu kusagil, nõnda lepin punaste üsna tavalistega. Ajakasutuse koha pealt - aeglane inimene on nii kohutavalt kehv olla, aga eks peab sellega kuidagi hakkama saama. Näiteks kirjutada lingvistikast, kus NÄILISELT ei ole vaja tegeleda nii palju informatsiooni enesest läbi laskmisega. 

ps. olen juba läbimõelnud, mis minust peale magistrit saab, mida edasi teha - ikka õppida vahelduva eduga, midagi praktilisemat. Kuigi viimane taks on ammu möödas ja jään neljakümnendaid eluaastaid ootama.