Dean

Kardan kellaaega 23.00, eriti, kui hommikul peab tööle minema. See on murdepunk, kus peaks hakkama magama sättima, aga täiesti juhuslikult vôib sinuni tulla midagi uut ja huvitavat netiavarustest. Näiteks eile. Striimida saab spotifyst vôi peab sul olema soulseek vôi siis lahke sôber. Ma ei julge sôbra käest praegu küsida ega ka soulseeki omale tirida. Las taolisi bände koguneb veel...

etv2 ja Jennifer Johnston rääkis keele ilust ja grammatika olematusest. Ja Iirimaa ja Inglismaa klassierinevustest. (Mulle tundub, et N on nagu Iiri vaba, aga terane vaim, klannisüsteemis kasvanud ja mina kuuluks nagu va sinna Inglise poole peale, kus on klassid, eelarvamused ja stambid. Olen seal üks närune keskmine. Äge isiksus klannis on muidugi toredam olla kui keskmine, hehe) Peaks ennast tôsiselt käsile vôtma. Keelelises osas. Näiteks surmarongis kirjutatud pisike ekstrakt vôiks lähipäevil millekski novellilaadseks ja midagi ütlevaks kirjateoseks vormistuda. Ema noogutas Jenniferi jutule kaasa:"Jaa, riigieksamil ei hinnata grammatikat enam." Isegi mina, suht noor ja keelekôlvatu laiutan imestunult käsi. Lisaks, Jenniferi jutust tundus mulle, et olgu mu kirjutatu kuitahes sitt (laenan seda sôna siin "minu tokyo" autorilt, kelle blogis leidub seda sôna ülemäära palju), ma olen ikkagi eee... kunstnik. autor. 

Kell on 23.34...