Tel Aviv

Nôndaks. 

Päike on vajunud majade taha ja kumab tüünelt, mis tähendab, et vôin kööki naasta ning end siin mugavalt sisse seada. Päike ei paista silmasisse ja ruumi on ka. Mu enda toas väga pole. Ja suurest igatsusest mingisuguse uue intrigeeriva kodu vôi ruumi vastu kirjutasin luuletusegi. Peaaegu nagu üks ôige eestlane muiste. Kui keegi pähe astub vôi on muidu represseeritud tunne pääl, siis on meile omane hakata laulma (soovitatavalt koos) ja soiguma. Muidugi on ka uue kodu leidmiseks füüsilisemaid samme tehtud kui paljas luuletamine. Aga need on piirdunud enamjaolt kinnisvaraportaalides skrollimise ja e-kirjade saatmisega, saades tavaliselt vastuseks midagi, mille tôttu uue kodu soetamine katki jääb. Virtuaalelu lokkab ja tundub kindlam kuidagi kui midagi, millest näiteks linnas mööda kônnid. Betoon ja päike. Vahepeal tahan ette kujutada, et kônnin Tel Avivis. Seal on ka taolisi betoonist seinu ja aiapindu, kuhu on mahutatud peenar (nt Rävala pst see üks maja, kus kitarripood sees on). Kui mingi odava lennupileti Tel Avivi ja tagasi leiate, andke aga teada, kes te seda blogi lugema satute vôi sätite. 

Selline loomingulisus on peal, et ma tunnen, et homme tööle minna ei saa. Aga on ka proosalisem pôhjus - töölt tulles oli süda paha ja kehv olla, vôib-olla see sink ei olnud vinnutatud vaid halvaks läinud, mis külmikus saadaval? Koos toorjuustu uurides leidis vennas, et see on seal ka seisnud ilgemalt kaua aega ning söögikôlbmatu. Nii, et ma ei tea, kas mul on loomehaigus vôi niisama mingi tôbi kallal.

täna teisipäeval oleks ka mingisugust "meditsiini" vaja...