jalutuskäik inimfarmis

Vahel kônnid ringi ja tunned ühtekuuluvustunnet kôigiga, vaatad kaastundlikult enda ümber ja môtled, kuidas küll nii läks... KÔIK kannavad seda koormat. Ja kôik kannavad olemise lihtsust, kôik kannavad geneetilist koodi, mida on vôimalik ümber mängida. Me oleme nii mängitavad. Meil on nii palju vôimu kui me ise tahaks ja ise viitsiks seda kehtestada. Meil on samad eeldused. Me oleme juba manipuleeritud. 

Septembri tüütukesemad-kurblikumad-maggusakesed laulukesed on:

Nonii, viimast kuulsin isegi saates Puust Punaseks genoomireastamise jms jutu vahele...

Jott tähega naised on enamasti toredad

Ei teagi, millest nüüd alustada. Teen siis pikalt ja lohisevalt:

Kusagilt on periooditi tulnud ja nüüd siis kah juba mônda aega kummitamas mind "elava muusika" janu. See elav muusika on nagu lätlastel elav ôlu. Ega täpselt pole aru saanudki, mida see elav ôlu tähendama peaks, aga ju tal siis elu sees on. Muusikal on elu sees siis kui ta on tehtud nö pärispillidega. Kui seal on tunda veel midagi.... elu.. vôi kuidagi nii. 

Janus siis juhtus nii, et käisin Epliku kontserdil. Oli väga meeleolukas, isegi anekdoodi rääkis Eplik, kes oma olekult katsus kuidagi estraadikoomiku (kuidas see ôige nimi oligi) muljet jätta. Eriti vahva oli tunda, et iga mees laval on oma looga, oma karakteri, oma tugev auraga (Sheripov, Kostja, Kallervo ja peategelane ise). Tulid mu lemmiklood ikka kah ja rokiti täiega, ühel hetkel sattus kitarr isegi ühe esireas oleva neiu selga, minu ees tugevalt moshiv ja metronoomi pendlit meenutav Edmund Hôbe tuulutas oma peaga olukorda kah meeldivalt, kuid olin löpuks ikka üks higirull. Lavale pidi hiljem astuma ka Muska, kuid kuna soojendusbänd ise jäi juba peaaegu tunni hiljaks ja küttis piisavalt, siis seda muidu austraalias resideeruvat härrat ei önnestunudki tabada.

Nojah, istusime siis natuke all baaris ja arutasime, kuidas ja millal autorännakuid lähedalasuvatesse paikadesse ette vôtta. Silmasin seal tolle USA koomiku Andy Sambergi ca 30 a vanemat kaksikvenda. vöi mingit tüüpi, milline Samberg aastaid hiljem välja näha vôiks. Igaljuhul kui ma Sandbergi näen, siis ma kohe automaatselt môtlen tema pruudi Joanna Newsomi peale (neis môlemas on mingisugune teatraalsusekild, mis neid ühendab minumeelest. Energia ütleks môni).

Ja kui mul on janu selle elava muusika järele, siis vôib kuulata näiteks Pärti, aga vôib kuulata ka Joanna Newsomit. Tema uusim singel siin, oktoobris ilmub album Drag City alt... ootan jubaaaa :-) 

Meik meiks senss

Kontoris hakkavad inimesed riburadapidi tôbiseks jääma. Ma olen kah tôbine juba mônda aega - pinterestitôbine. Praegu näiteks olen kimbatuses, et seda amazing Hiina Elle meigi pilti ei saa pinida. Gggrhh (ja see väärib lausa oma blogipostitust?). Üleüldse olen avastanud viimasel ajal, et meik on täiesti omaette teadus ja huviala. 

Igaljuhul, "metallised" silmad on minujaoks selle sügise/talve trend. Ja nö pronksised silmad. Iseasi, kas mulle säherdused sobivad. Cateye ja must silmalainer/pliiats mind eriti ei kaunista. Järeleproovitud.

Seda ka ei saanud pinida, grhh:

Lehed on kahkjad mälestused

Kuhu on kadunud vahtrad? Miks ei lendle ükski värvikas vahtraleht mu teel...?  Siin on ikka ainult kollakad kaselehed. Kummitab juba pikemat aega üks enda hästi ammune luuletus, mis sai ka sügisel kirjutatud.

Tuulepööris moodustas mingi suunatuse,
Keskööl trummeldas vastu akent kaseoksi
Ja mida ma iga päev üldsegi ei mäleta,
On selle loomislugu...

Teadmata põhjustel
Paiskus laiali juhuslik elu.
Vigade kuhjumise teel sai kondikava
Koguneda kreeka juurtega bioloogiks.

Kuhu seda alguspunkti ikkagi panna?
Ehk on see kõrvaline küsimus,
Et me ei oskagi õigesti küsida?

aasta oli siis 2007. Inspireeris üks ööülikooli saade, millest enam mittemidagi ei mäleta, aga silme ees on sügisene Söbra tänav. Paneme siis ühe hästiammuse vahtralehte sisaldava luuletuse kah siia, mis pigem sisaldab mingit teatavat kuutôbist vaibi, kuna täna on eriti poeetiline olemine. Kuulasin terve päeva uuemat klassikat, erased tapes recordsi asju (Nils Frahm peamiselt hehe), ja avastasin sellise vahva ksülofonikuti!

öövahtraleht ei ole sa ka.

sinust möödunud on täiskuu,
kiirkõnnil ta kannul
ma lähen
ja tunnen su pilku oma seljal.

sa pole jälitaja tüüp.

põhjanabad ja lõunakorealased
on sinust möödunud,
juba mitmes kord lähen, ei enam...