district pikk/anne kanal

jooksjate ala on aktiivne
sörk ja kiirem samm
mõned paterdavad lapsed ja linnud
pühitakse eest puht otstarbe pärast

see on tsempionite tsoon

vanavanavanaema!
kui sa oleksid siin mu kõrval
vasakul käel

või paremal 

(ma tegelt ei tea kus sa oled
eks ekstrasenss teab 
sinu projektsiooni täpsemaid koordinaate)

siis kas paistaks kogu see jant sulle 
nagu ulmejutt või kauge planeet
tulnukate maa?

nad räägivad et meie keskel jalutavad
või isegi osalevad raudmehe võistlustel 

hübriidid ja biorobotid

vanavanavanaema!?

see sinine planeet on tõmbetuultes:
terroriaktides ja vesipükstes ja eelkõige lapsekingades
räägivad sõbrad plejaadidelt

aga
poliitikud räägivad 
igasugu asju mille tähendus ja
otstarbekus jääb mulle varjatuks
ja kaugeks

nagu see ei oleks minu planeet

neil va poliitikutel on kahtlaselt palju jaksu
selle iba kõrvalt maratone joosta

need nimed ei ütle sulle ilmselt midagi
kui loetlema hakkaks

aga ma hirmsasti tahaks sinu kommentaare
ja võib-olla sõbralikku tögamist

et mis sa neist totakatest jooksukostüümidest ja botastest arvad
ja tahan kindlat teaduslikult tõestatud fakti

et mingis kvantfüüsilises olekus
oled sa ilmeksimatult siin minu kõrval

ja puhud sellele tuulispasana möödujale
vastu põske 

ja itsitad

ma loodan et sul on jaksu ja viitsimist seda kõike läbi eluterve huumoriprisma
näha

nojah 
eks peame eksisteerima siin kõik pead-jalad koos
hakkan nüüd oma sisemonoloogiga lõpetama
ja pööran siit jooksjate alalt
kodutänavasse ära

Spirit animal

Eile nägin fantastilist unenägu. Fantasika pookisin sellele pärastpoole ise juurde. 

Müttasin rohetaval väljal, maastik mägine ja natuke tuuline ka. Maastik oli mingismõttes maagiline, aga samas väga argine. Lehepraht maas ja nii. 

Olin jõudnud ühe nõlvaku peale ja vaatasin alla. Seal oli puid ja oli mingi majake. Minuga olid vist mu vanemad kaasas. Aga nad olid kusagil eemal. Teadsin, kus olen, tuttavlik koht. Liikusin nõlvakutpidi alla, sinna, kus asetses üks hurtsik. See hurtsik oli pigem tunne - tunnet on vahel raske lahti kodeerida, nagu arvutimängudes need lagid vms graafikajampsid. Tervitas mind üks vanadaam - temas oli midagi väga minu vanaemalikku - selline realist aga soe ja sõbralik. Istusin koos temaga meie juures lebavale puunotile. Ta andis mulle ühte jooki juua ja ütles, et ma varsti näen oma väelooma. Ma lihtsalt jõin. Olin seda mingiaeg soovinud ja coworkeriga ühel vastaval meditatsioonil käinud (kus muuhulgas ilmus mu silme ette racoon) Erilisi muutusi ei tajunud. Midagi nagu ikka, äkki läks midagi avaramaks vms. Siis tuli eikusagilt minu juurde üks pomsky kutsa. Võtsin ta sülle, ta lakkus ja rõõmustas. Ja siis keegi kusagil ütles, et mu väeloom on hunt. Meh? Hunt? Nagu Tiinal tööjuurest? Kui ebaoriginaalne, aga samas cool ka. Koer oli mul niimoodi süles, et tunnetasin vägagi erksalt ja mõnusalt tema pehmet karva oma põse vastas.

Kui olin olukorda endajaoks teadvustanud, oli koer äkki kadunud. Vaatasin vanaema-daamile üllatunult otsa ja küsisin, et kuhu koer sai. Ta ei vastanud midagi. Siin oli ju koer, mu süles, kuhu ta kadus? Vanps vaatas mulle sellise iseteadliku muigega otsa, et mis lollusi ma räägin - see oli see jook ja siin ei ole olnud ühtegi koera. Ja ma sain vastuse. 

Pärast tuiasin veel natuke aega seal maastikul ringi. Oli jahe ja tuuline suvi. Päike kaugel. Nägin üht teist koera ketiotsas... ja vanemad tulid vastu ja nad olid noored. 

Ärkasin siis üles suures voodis üksinda. Pean normaalsed kardinad hankima. Muidu ei ole magamistuba nagu pesa vaid tuulte läbikäigu koridor.

FUCK OFF

Räägin märtsikuu märksõnadekst ja õpetlikust unenäost, mida paar päeva tagasi nägin: 

Nimelt suundusin mingisuguse sõprusgrupiga ühte Erinevate Tubade Klubi meenutavasse  kohta. Ere uni, meeles tänav, kuidas sinna liikusime: hall karpmajade rida, mis olid tehtud justkui sellest materjalist, mida Okka pakub.

Jõuame peopaika. Ja ma tunnen selle ära. Ainult, et ma ei tunne seda ära päriselust kui nüüd tagasimõelda. Aga ma tundsin selle ära oma unes - ilmselt olin oma unenäomaailmas varem selle koha kohta lugenud v kusagilt näinud. See interjöör oli mega!

Nt üks ruum rohelistes toonides roheka diivani ja mingi kaminaga (mida ma nagu mäletasin kellegi saareka taolise tegelase albumi kaanelt v miski illustreeriva foto pealt), teine ruum oli teistsugune, pikalt ei viici hetkel kirjeldada, sest ma mäletan seda rõõmsat äratundmise momenti kõige rohkem. Ma olin tõesti väga rõõmus ja ärev. 

Mu sõbrad olid jaotunud kahte rühma. Tüdrukud istusid hallikates toonides eesruumi aknalaual. Aknad olid suured. Ruum õdusalt hämar, vaibad maas, betooni sitaks. Ma ei viitsind seal istuda ja ühinesin poistega ja läksin nendega selle roheka ruumi ukse peale vaatama, kas artist kohal/mis seal üldse on. Olin ähmi täis ja pöördusin poiste poole selle äratundmise rõõmuga.  Üks kuttidest, kes nägi välja täpselt nagu Erki Pärnoja ütles mulle külma rahuga vastu:"Fuck off" andes mõista, et ma ei ole üldeüldiselt nende seltskonna jaoks piisavalt rahulik ega cool.

Wut? Koheselt oma amatöörlikust rõõmupurskest ja oskamatusest kuuluda nö ägedate hulka, kõndisin saba jalgevahel plikside juurde tagasi. Selle häbitundega ärkasin üles. Ja mõtlesin, et mismõttes ütles pärnoja mulle fuck off?!

Ilmselgelt peegeldas see mu viimase aja vaibe. Nt olukorda tööl, kus ma kohati liigapalju arvamust olen hakanud avaldama. Samal õhtul sain sõbrantsidega kokku ja kirjeldasin tööl käivaid sussredamisi ja draamasid (millel minuga otsest kokkupuudet pole). 

"Mari, sa oled nii polüfooniline täna!" ütles üks sõbrantsidest, ning tõesti - kirjeldatud draama muutus automaatselt mõttetumaks ja äsjaöeldud sõnad ilmselt olid too much info/sõnavaht. Draamavabasid töökeskkondi peaaegu vaat et ei eksisteerigi. Anyway sain kamraadidelt nipi asja jälgida kõrvalt nagu teatrietendust v karmomat loodusdokki. Kavatsen seda jälgida.

Samuti arutasime peiksiga mõjutamise jms teemadel. Nt kui külmik on õlu täis, siis selle poole mul suuremat ahvatlust pole. Küll aga on ahvatlus üles kappi (mitteminupooltostetud) varutud kartulikrõpsude vastu. Pole nii palju krõpse vist kunagi söönud kui nüüd selle eem mingi nelja kuuga. "Hoia end vaos!" ütles tüüp konkreetselt,  "Kasvata iseloomu. Need krõpsud on varuks, mitte kohe söömiseks."

Niisiis, märtsikuu märksõnad mulle: hoia end vaos, vähem emotsionaalset möla, lühidalt: back off.

Vaikus on kuldne. Nooh, Thundercat ikka ka jätkuvalt kuldne: