Olen kusagil koopas. Ma ei saagi aru täpselt, kas mingisuguse valguse saatel või täielikus pimeduses. Mingi valguseke vist ikka on. Ma pean minema edasi, edasi aga on pimedus, kottpimedus. Pimedusest paistab 2 helendavat silmakest. Kaks ärevil heledat silmakest, kes ootavad, et ma liigutaks. Ma tean, et ma ei saa minna tagasi. Ma olen tarretunud oma kohale.
Tahan silmad avada, aga ma tahan ka olukorda uurida. Kõik on hästi, kõik on hästi, rahustan ennast.
Uurin koopaseinu. Need on tavalised. Hallid. Pigem mingi maakivitaoline kui et liivakivi või graniit... Observeerin eneses tunnet, mis minu sees on. See on raske. Ma ei saa liikuda. Mitte kuhugi.
Mulle meenub olukord varasemast lapsepõlvest, kui sai käidud Oulus veepargis ja ma ei julgenud torust alla lasta - see oli pime nagu koobas, tulukestega küll, aga.. mind tabas hirmumoment: kui ma teekonda torust alustan, siis tagasiteed enam ei ole. Sarnane hirm ja eiteakust. Teised lapsed olid mu seljataga juba jube kärsitud.
Ma ei tea täpselt, kust-kuidas see koopa-asi esile ujus või kuidas.
Suutsin end siiski nö maandada. Raske meeleolu, aga kindel, olen kaitstud vms. Tundub, et see oli regressiooniteraapia iseendale. See tahtis ise tulla. Mind seati sinna. Nagu ma vahel satun toredatesse olukordadesse lihtsalt ekspromt-otsuse teel. Nii ka see meditatsioon ja elamus täna.
Liiga palju aega üksinda. Stranger Things, tartlase hukk, mõtlik muusika. Ilm läks pimedaks ja õue ei jõudnudki. Kas enam julgengi? Nii istusin diivanile oma sellise veidra hirmuaistinguga/ärevusega. Vahtisin enda ees laual põlevat küünalt. Hingad, tunnetad ühendust Maaga (jalgadest lähevad niidid nvm), ühendust kosmosega, täitud heleda valgusega, oled avaram kui enne, oled... ajarännak bioloogiliselt on võimalik elamusena, öeldi kusagil. Ma ausaltöeldes tahtsin end maandada sellest õrnast hirmutundest, aga mu ees hakkas siis too ülalmainitud pilt lahti kooruma, ma ei surunud seda maha, lasin sel juhtuda. Go wth the flow...
olen inimene aga olen ka nagu üks armas koer lausa hädavahalikud mulle on hommikused jalutuskäigud õhtused jalutuskäigud ja lõunased kui veab pissitan end tühjaks arvutis passimise toksiinidest köhin mõnuga kopsudest nanoosakesi parki murule jätan väikesed tööpinged emake maa saab mu stressist kenakesti väetatud tuvid ja kajakad valudest alaseljas kaetatud ja nii tekib minusse jälle ruumi ja linnaruumi tekib üks koera näoga naisteraffas
(no see oleks küll justkui minu enda stuff! sündipopi ja ambienti austajana see OST lihtsalt priceless :) :) )
Sain täna elamuse osaliseks, millele annan nime sensatsiooniline.
Miski minus hõljus kõrgemale, ma hõljusin naeratus näol punktist a punkti b, tehes peatusi ja naudiskledes seda, mida õhtupoolikul minu jaoks pakkuda oli.
Pärast tööpäeva, kui olin töökaaslase foobiate seltsis 8h istunud, oli ka mul selline veider tunne sees. Selline paha tunne, et ei saa mitte normaalselt olla, miski on mäda, õhk on coworkeri meelepahast paks - ta lõpetas antidepressantide söömise ning foobiad on tulnud tagasi veel irratsionaalsema ja kohutavamana kui iial varem. Muidugi üritasin alguses psühholoogi mängida. Aga lõpuks lihtsalt.. tekkis ka mul pahameel. Kaua sa jaksad?!
Tema hiiglaslike murede nagu tolm ja remondimeeste räpakus, kõrval meenus mulle, et ka minu elus ei ole kõik mitte parimas korras. Eeskätt kodus. Akuutseim ebameeldivus hetkel, mida kõige kergema vaevaga muuta saan, ja mis minu stiili-aistingutele häda teeb, on kapinupud.
Meie viisakas nõukaaegne sektsioonikapp võiks päris okei välja näha, kui sellel oleks veidike tagasihoidlikumad kapinupud. Nii suundusingi otse Lõunakeskuse bussile, et sealt Bauhoffi liikuda. Sellele kapikesele siin ei soovi mingeid romantilisi nupukesi, mida nt Kaubamaja teisel korrusel udupeente pits- ja nipsasjakeste poes müüakse. Aparaadi juures asuv teine sarnane "vanaemajuures" romantikale rõhuv poeke on sel hilisel kellaajal kinni. Seega oli kiire lahendus Bauhof.
Astusin bussilt Sophie vms hotelli peatuses maha ja pidin läbima Lõunaka, et Bauhoffi pääseda. Pikast päevast kõht ka tühi, kuid suurde poodi piruka järele minna vaevarikas, sattusin mööduma kohast nimega Ice Cafe ja jäin jäätisi vahtima. Mmm... gelatooo. Müüja-daamike kutsus mind kohemaid jätse maitsma - loomulikult ei saa keelduda! Langesin lõksu. Aga meeldivasse.
Sain väikese karbikese sisse (2eur) kookose-shokolaadi ja (mingi maa.. Argentiina?) kohvijäätist.
Ja kui hea see oli! Miski hõljus minus kõrgemale, jaaa. See oli enesetunne, mis pikast töölpassimisest kerra tõmmanud. Gelaaatooooo! Meenusid hetkeks kunagised Itaalias rändamised, kus jäätis oli meie peatoidupaluke. Eriline lemmik oli mul kookose jäätis oma hõrkuse, õrnuse, pikantsusega. Pärast toda aega (2007) hakkasin Eestis igaltpoolt kookosejäätisi otsima ja proovikma, et saada kätte seda sama naudingut. Aga Eesti jätsid maitsesid nagu rafaellu. Öäk. Kus on kookos!? See jäätis siin oli.... sensatsiooniline!
Anyway, naerataval näol liuglesin paarist sisustuspoest läbi. Mu lemmik on The Pier, millest ma ühtegi asja oma koju ei taha, aga mille puupüsti igasugu imevidinaid ja boheemlaslikku mööblit täistuubitud miljöö on väärtus omaette. Mõnus jalutada ja ringi vahtida. Muusika on kas jazz või mingid huvitavad bossa-coverid, tekitavad suvise v vahemerelise laheduse.
Pieri poodi oli vahepeal veel rohkem kaupa saabunud, mööbel seisab üksteise otsas ja kõrval, tekitades kergeid labürinte, millest ühte ma isegi ka kergelt ära eksisin ja pidin tagasi kõmpima. Jõulumant oli ka juba üles riputatud, nagu neil kapitalistidel kombeks.
Bauhofi ainuke häda on selles, et kui sul ei ole kliendikaarti, oled omadega... well, hädas. Asjad on ca 1 eur v rohkem kallimad. Hinnasiltidel on suurelt kirjas kliendihind. Kuna olin arvestanud max 5 min puhverajaga bussile, ja unustanud, nagu alati, et ma ei ole kliendikeerdi omanik, pidin leppima, et minu kapinuppudele kulunud summa oli ca 20 eur. Ugh.
Sellest suts frustrerrituna jõudsin kesklinna tagasi, läbisin Hemtexi, kust peale mõningast vaagimist otsustasin ühe laudlinakese kasuks, mis pole praktilisim ost just mu praeguse finantsolukorra juures.
Jõudsin koju. Mind ergutas mõte, et teen omale ühe mõnusa tee, panen küünlad põlema ning hakkan katsetama, kas saan vanad kapinupud eemaldada ja uued asemele sättida. Olin valmistunud mõnusaks äraolemiseks uhkes üksinduses podcastide/youtuberite jms seltsis.
Ja siis. Marsivad sisse elukaaslane ja ta sõber, õlled näpus. Oeh. Mu õhtuotsa tänu jäätisele naeratavana püsinud nägu tõmbus kunstlikuks naerugrimassiks "Tsau, ma ka alles jõudsin!"
Teda tundes, jah, ma ei eksinudki, ta asus kohe kritiseerima laudlina, mille ma sinna kiirelt sättida jõudnud olin.
Elukaaslane kaitses mind rüütellikult:"Mind see laudlina ei häiri. Päriselt, mul on sügavalt ükskõik."
Loomulikult mainis sõber ka, mida ta kõik meie kodus üleüldse teistmoodi teeks. Ja nähes, kuidas mu suunurgad veel allapoole vajusid, mainis, et see on tema isiklik arvamus ja et ma ei pea sellest ilmtingimata snitti võtma.
Aga ilmselgelt lasin ma end sellest häirida, passisin telefonis, ja varsti leitigi põhjus, et edasi astuda.
Sellise sõbra varjus on hea, et minu peika on just selline nagu ta on. Teda ei häiri asjad, mis minule meeldivad, mind ei häiri asjad, mis talle meeldivad, mõned asjad tunduvad pigem naljakad v uskumatud, aga mitte ebameeldivad. Elame harmoonilises aksepteerimises ja halva tuju korral passiivses agressioonis. Enamasti ma ei pane seda tähele küll, kui ta kapiuksi minujärelt kinni paneb... aga ikkagi. Rahustav on temaga elada - et ma ei tee midagi valesti, ja nii on okei olla. Mõni inimene mõjub kuidagi jälle nii, et isegi kui ta ei arva otseselt, et tema arvamuse järgi peaks kõik talitama, mõjub see ikkagi kuidagi kõva põntsuna ja halvustavalt.
Okta(a)v kui suur samm... 1.muuskahe lähima samanimelise helikõrguse vahemik; 8 diatoonilise astme vahel olev intervall, ka diatoonilise heliastmiku 8. aste.
Meie korter on valgusküllane ja vägagi vastuvõtlik praegu esinevatele päikesesähvatustele ja vihmasahmakatele.
Kased heljuvad sügavkollaste puntratena akna taga potisinise taeva taustal, punaste tähtedega Selveri tibukollane ehitis terendab silmapiiril. Soetasin Riias kollased kõrvarõngad pühitsemaks seda veidrat melanhoolset kuid reipalt optimistlikku tunnetust, selle tunnetuse sümboliks on ka üks J kursakaaslane sügavkollase t-särgiga - no hästi rõõmsameelne inimene, aga õrn-tajutavalt raskemeelne.
Juba augusti lõpus oli tunda, kuidas kõrged-kerged pitchid madalduvad-aeglustuvad, õhk on esialgu energiate muutumisest hägune ja paks, nagu raske. Septembris oli see hägustumine imelik, aga värskendav ja isegi nauditav, nüüd, oktoobris näitab "energiamuutus" oma tõelist, kvintessentsi settinud palet. Kuldne, kui soovite.
Kõik muutub. Pidev vaip-jalgealt pidetuse tunne on siin korteris. Miski, mis ei saa valmis, kus oleks palju vaja teha, aga... ma istun siin arvuti juures ja kirjutan sellest hoopis... Palgapäeval uus riiul ja uued prillid - oktoobrikuu väljaminekud ( Ja seeeee lamp praegu väga oluline saada, et ta oleks natuke immitseks valgust hetkel)
Novembrikuul aga võiks mu uued klaverilood juba bandcampis üleval olla.
Ja töö on muutunud mittemotiveerivaks. Kas see on hetkeline sööst? Mida ma siis teeksin? Teeksin igasuguseid asju, omas tempos, aga kes siis minu asemel arveid maksab, kohvikutes käib ja kinos, ja ostab impulsiivselt asju, mis õnnelikuks teevad? Tulin siia planeedile siiski ka materiaalses heaolus naudisklema. Elu ei pea olema piin. Kannatus on ta niigi.
Vajan mõtteselgust. KUHU EDASI?!
Vastab oktoober: Oktoobris on loodus kristalliseerunud värvikirevaks, saavutanud oma "piigi", aga on vaja liikida edasi, ta hakkab vaikselt mädanema, kõdunema, elu modifitseerub, järgmise väärtuse tipuni, mis peab leidma lahenduse, leiab selle, ringkäik mööda tippe käib. Need ju tsüklid... Mõned kuised, mõned 12 kuised, mõned pikemadki veel.
Võib-olla tahab üks tsükkel minus lõppeda ja lahendusi saada. Loodetavasti minu mõtted ka kristalliseeruvad ja kõik vana ja mõttetu, ebavajalik kõduneb mu ümbert, ja ma saan oma eluga uues ringis edasi minna...
Mu praeguse olekuga resoneerub praegu väga hästi Harold Budd, see va Gaga Masin ja Hiroshi Yoshimura. Mu kõige värskem klaveripala, mille ka viimati kolmapäeval Barlovas ette kandsin, tundub mulle nagu haarang Yoshimura helikeelest. Või siis kuidagi nii, et nii tema kui mina viibime mingis teatud ühisväljas, millest nopime ja interpreteerime muusikat... veidi erinevalt, aga tunnetus, see miski, on väga sarnane, kui mitte sama. Oleme samast ainest.
( Muidu uut musa vanadelt lemparitelt nii palju peale tulnud, et ei jaksa süvenedagi, nt Four Tet, Tricky, LCD soundsystem jpt)
mina ja klaver
klaver ja mina
vana klaver
suhteliselt noor mina
mina ja klaver
vana klaver ja suht norm mina
kahekesi ja ainuüksi
kanname ette et
oleme pettunud inimkonnas
(mõnede toredate eranditega muidugi)
ja mida me veel öelda tahame
suht ülbelt ja otse
ja mitte ainult omade vahel
et see laul on rõõmus
ja et see ei ole mingi nutulaul
mitte ühtegi pisarat te meilt välja ei pigista
te igavesti arenev düsgraafikutest räuskav inimmass
jah teiega räägime
ei räuska vaid kõnetame
vb isegi laulame
klaver ja mina
mina ja klaver
et häälest ei läheks
peab talle purgiga sinna alla vett panema
aga milliste purkidega toita inimmasse?
meid ei koti
me ainult öelda tahame
et
mina ja klaver
klaver ja mina
suht vanad semud
ja ainukesed normaalsed
