Kui Eesti on 100 olnud juba mõned päevad... ja elu läheb samamoodi edasi...

Paljust on kirjutada, aga vähe on praegu aega.

Nädala (haha, esmasp-teisip) kummitaja siis Prantsusmaa ESC eelvooru üks finalist:

  je suis nee ce martin... ce martin kõlab nagu sumadan. SUMADAN! mõnus. tahaks matkale...

Madame Monsieur´il suht mõnnad mahedad poplood, pop oma headuses, mitte halbuses.

Esmaspäevane Poetry Nightyle minek ja osalemine hea näide sellest, et tuleb rahulikult go with flow. Jääd meditatsioonile hiljaks, a see üritus hakkab just õigel ajal. Ja kuna pole ka midagi ettevalmistanud, siis teepeal mõtled, mida lugeda ja klaveril mängida ka. Klaverimäng kompenseerib selle, et mu lullad pole nii diibid ja meisterlikud kui seal mitmetel teistel osalejatel. (nt guugeldada Hebo 6hinap6hine)

Õhtu kujunes lõbusaks ja nauditavaks, kuigi veini manustamata mina lavale minna ei saa.

Khm, tekkis veel igasuguseid mõtteid, mis oma telefoni notebooki kirja panin, aga siin momendil jagada ei viitsi.

Üks uuematest ja randomitematest luuletustest, mida esitasin, ja mille lihtsus mulle endale meeldib:

üks müts
üks maa
üks lumi
tugev tuul

üks müts
kadunud
kusagil sel lumisel maal
ta lebab mõtlikult
tuul viib kõrvad peast
endaga kaasa

loodan et sinna
kus mu müts on

mu mõtted on seal

Teisipäeval, kuna tööd eriti ei olnud, muutusin laisaks, ja uurisin austraalia terjerite kohta. Tuleb olla valvas - nad on aretatud hobustele ja hobustelt maha hüppamiseks! Umbes nagu Red Dead Redemptionis ratsutad seal mööda kõrbelist ala, aga sul on obesel üks väike kutsa kaaa veeel! Ja nad pidavat hakkama saama isegi madudega. Tänapäeval siis muidugi mitte.

E andis igasuguseid protippe mulle: nt: varuge vaipu, sest laminaat ja parkettpõrandal pisipojul kehv kõndida, soovituslik osta see mingi aluslina allapissiva kutsajaoks inimeste osakonnast: odavam.

Kuna A kavatseb ka koeravanemaks hakata ja ta on terminite inimene, siis suutsin ta endast välja ajada sellega, et ütlesin kutsika asemel POEG ning ta uuris hämmastunult, miks koerte poeglaste üksijätmine palju hullem on kui tüdrukute. Aga sõna poeg on minujaoks ... nagu kesksooline. Kui see puudutab loomi.

Eile avastasin siis tänu ühele Sirbi intekale sellise Kanada bändi, mille laulja on eestlane.

Eurovisjooniaeg

Jälle on see aeg käes.

Pole veel süstemaatiliselt kõigi maade eelvoorusid läbi hekseldanud, aga on jäänud youtube`is ette mõningad, mida/keda tööjuures hea taustaks kuulata.

Eeskätt huvitavad mind Läti, Norra, Rootsi, Soome, Iisrael, Gruusia ja viimasel ajal tuleb palju põnevat ka Armeeniast ja sealtkandist - tõusvad talendid ja tähed.

Läti Supernovale kõrva peale pannes, jäi kohe kõrva Ritvars. Mahe jatsusugemetega ballaadike. Pisut konarlik, aga äärmiselt armas lüürika: "Time is slippin away through my fingers, my fingers are doing their best to remember..." jne. Kõik läheb kenasti kokku seal. Lõpupoole isegi huvitavad kõlad ja pisut isegi vat et Prince`ilik jämin. Eks Eurolavale jääb selline lugu igavaks. Aga minu tähelepanu on herr Ritvars igaljuhul saanud.

Ära märkimist vajab ka Sudden Lights, mis algab vahvalt nagu klassikalise kitarriga ja läheb siis selliseks UK boibändiks. Vahepeal nagu isegi Muse`i ja Placebo ristand oleks. Aga jah, see kitarrialgus, mm!

Eelvooru üldmulje jääb siiski põhjamaiselt uimaseks.



Liigume atsakamate lugude juurde. Ja neid on mitu!

Kuramus, mul läks nii tükk aega väljauurimiseks, mis maa see on, aga igaljuhul lugu on tõeline hittpomm. Reisisaade Reisile minuga võiks muidugi esitada plagiaadisüüdistuse vms sellele imelisele hitipommile, sest selle algus on nii generic idamaise musa näide kui veel võimalik. Edasi läheb nii, et kui sulle meeldib Katy Perry Dark Horse, siis meeldib ilmselgelt ka see lugu sulle. Tööjuures taustaks kõlab see kuidagi toredamalt kui siin kodus spetsiaalselt kuulates, aga jah... Mingeid märksõnu kirjutasin tööl selle kohta veel, aga unustasin sinna. Eeee, jah. See kõlab nii:



Related videotes oli Prantsusmaa finaal. Finaalis muideks mitu sellist ma arvan, et suht potentsiaalikat lugu. Minusse kasvas see (video allpool kohe). Miks? Hea produ, üliprantsalik meloodia imo (mida prantslastelt veel viimasel ajal kuulanud olen, on kuidagi sarnase helikõrguste ronimisega). Lugu kogub ja kergib pinget. Shoou entroopia. Vahepeal on selline tore sünditaust, mida ma saaks ka oma sündiga teha.




Nii. Ja Norra!

Samamoodi. Tööjuures kõlas mitu lugu päris okeilt.

Lempariks Aleksander Walmann. Funky. Megad sõnad. Mahe meesterahvas (eelmisel aastal JOWSTis )  Vahepeal, kui mul oli vaja kooliajal miskit kirjutada, siis kuulasin Donkeyboyd ja vahepeal HAIM`i, sarnase vaibiga positiivne lugu, mille saatel klaviatuuril kiiresti klõbistada. Vahelõik seal loos meenutab jällegi veidike korea poistebändide romantikat. Aga jah, hea tuju lugu.



Norrakatel uumorit veelgi. Seee lugu!



Aaaaga Norras veel. Oeh. Seal jah palju põnevat sel aastal. Kui sulle meeldib mingi megaballaadhitt siis peaks Rebecca meeldima. Prolly võidab eelvooru. No siin on eepilisust tervele väikelinnale!
Vana humorist Alexander Rõbak on ka. Lugu sellest, kuidas kirjutada lugu. Natuke liiga Bruno Mars (Full Rolf ju - nagu ütleb K), ja noh hullutab teatud isikuid oma viiulimänguga indiidi.

Major arcana ???

Elu teeb uperp/balle. Ülemisi palle ja alumisi palle. Näiteks selliseid palle, mis on karvased ja kelle ema on nunnukas austraalia terjer ning isa teadmata. 

Relli otsustas ühel õhtul täiesti turvalises aias plehku panna, naastes tunde hiljem vihmast märjas ja sakris karvadega, kuid silmnähtavalt õnnelikult. Tulemuseks on ta praegu jalgpallitaoline ümmargune karvapall. Kes oleks osanud oodata. Kes oleks osanud arvata. Preilil vanust juba 8 aastat ning see saab olema tema esimene pesakond.

Küsimus kuklas: kes on isa? Ümbruskonnas elutsevad ainult suuremad koerad. On see naabri karune hundikas või kaugem kutt - must labrador? Kui üks neist oleks isa, ei oleks väike preili enam ema, igaljuhul mitte elavate kirjas. Oleme ootel. Eks ole näha.

Oma kõige metsikumates unenägudes näen, et maaväline/nähtamatu käsi on siin mängus ning tekitanud olukorra justnimelt minu/meie jaoks, kus me saame oma vastutustundlikkuse, suhte jms ühisväärtused proovile panna. Teisest küljest paneb see proovile minu üksikväärtused, minu usu meie leibkonda ja üleüldse tulevikku. Kas see ongi elu? Mis saab? Kaua me kestame? Aga kui me kolime ära? Aga kui mina kolin ära? Aga kui me suvel reisida tahame? Kui ei saa hakkama? Jnejnejne. 

See on peaaegu nagu abielupaberitele allakirjutamine. See on ... enese ankurdamine. Teatud mõttes. Miks ma seda üleüldse kardan? Hüvasti ütlemine on nii dramaatiline. Millestki loobumine. Ma näen vist enamasti ennem loobumist kui loovutamist, uuemat-paremat. Aga see uus on ka põnev. Igaljuhul mätsin end rohkem ja rohkem sellisesse seisusesse, et olen kellestki (elukaaslasest) sõltuv ja see mõte on hirmutav. 

Nii. Laks vastu otsaesist. Pole vaja üle mõelda!

Uhh. Mida ma vanematele ütlen?! 

Nad materdavad selle samamoodi, nagu mu optimismi ahiküttega korteris elada. Või midagi sellist. Vanama on täiesti korteris elavate loomade vastane. See on loomapiinamine. Uhh. 

Nii. Ela oma elu, Mari. Mis sul teistest. 

Naissss olemine (ja samas v mõttetu)

Jouuu. Alustasin oma Spirituaalse blogiga. Aga midagi postitamisväärset pole sinna veel üles seadnud. Asi selles, et mu elu on mix of everything, kõik meigib senssi, ka spirituaalses mõttes. Kogemused, all teh sshittt. Nii, et ma seda blogi endal veel ei avalikusta - teen seda siis, kui näen, et olen juba näiteks kolm juttu, millest ka keegi teine konkreetselt kasu/inffi/inspi saaks, postitanud. Ükski mu blogi peale selle, mis mul siin praegu on, pole olnud nii järjepidev ja kestev. Nii, et jah. Juba eos ei oota ma uuelt blogilt midagi. Aga ta on olemas :-) 

Spirituaalsusest kiiresti niipalju veel, et, lihtsalt üks totakas tõik siia vahele, et kui enamik inimesi, külastab/rüüstab (loe: massiliselt ja entusiasltikult külastab) raamatukogude esoteerika osakonda (vanasti nägin seal aka Lutsu raamatukogus palju sellises eas naisteraffaid, milles ma praegu olen, v siis sekka mõni vanem härra), siis oeh, te peaks nägema mu youtube historit. Aga õnneks te ei näe. Aga luban oma uues blogis endameelest asjalikemad/huvitavamad selle valdkonna vlogerid välja tuua)

Mida ma veel kiiresti öelda tahaks. Paari asja. Kolme.

1. Tagasiklöögid - mida rohkem ma oma peas ja ideoloogias olen pure, prügi sorteerija ja erk joogainimene, seda rohkem kutsub reaalsus mind õlleklaasitaha v lebotama arvutitaha v midaiganes seda, mis nagu edasi ei vii. Viib, aga ringiga. 

2. Ma ei pane pahaks: Kogu see teekond, kogemuslikkus, on, nojah, u know what i mean... Eee seda, et naudin teekonda, ebatäiuslikkuse omamoodi nagu täiuslikkust. nt kui millegagi puusse panen. Eneseiroonia ja situatsiooni absurdika. Ma ei näe selles midagi eriti kehva, mulle ausalt meeldib enda kohta nö halvustavaid nalju teha, sest ma näen selles nagu üldinimlikke möödapanekuid ja loll-olemist. Ja see on minu isiklikul hinnangul väärtus omaette. Ja sellepärast hindan ka teiste räntimist. Mitte, et mulle hirmsasti ebaõnnestumine meeldib, aga see, kui inimlik see kuidagi on, see teekonnal olemine, põrumine, järelduste tegemine, ja vb mittemärkamine mõnda teist võimalust näiteks... nojah. (Nt "Sõda ja rahu" mumeelest sellest räägib pisut, ja ka "Bojack Horseman", ja veel mitmed) Ehk siis, et tuleks võtta käesolevat momenti, ükskõik, milline see ka pole, täiesti täiusliku momendina :-)

3. Kui ütlen spirituaalne, siis ei tähenda see seda, et ma automaatselt oleks praktiseerv vegan v arvaks, et maa on lame, või et kõik peaksid mms näost sisse ajama. Või üleüldse, mingisuguste tõdede, nii teadusliku info kui nõidade joga puhta kullana võtmine - ma saan aru, et inimestele on seda vaja, et end "maandatuna/turvaliselt" tunda aga. Ei. See ärritab mind. Eile õhtul õues tuli see jutuks... Olen ka ise rumal, sest et üllatun, ärritun ja ei taha uskuda, kui rumalad võivad ikkagi inimesed olla (eks neil on vaja neid "õppetunde" jadajada) ja võtta teatud sellist "conspiracy" inffi tõena, seda jagada, ja sealt (rahalist) kasu lõigata. Saadaval on nii palju infot, mis ei ole tõendatud. Mõni asi, mida ei ole tõendatud, on minu isiklikul hinnangul olemas ja ma usun sellesse, aga mind ärritab, kui kusagil on üleval valeuudised, seda nt alternatiivsetes uudistekanalites... ja asju usutakse. Inimesed peaks kuidagi suutma detektida, mis on  tõsi ja mis pole, ja enamus tõest ei ole ka konstantne, meie teadmised arenevad pidevalt. Okei, see jutt läks mul nüüd segaseks, aga nojah. Vaatan Weekly Weird showd ja ikka nojah. Nuta v naera inimeste üle, ja u know what -  vahet ei olegi. Perspektiiv. 

Näide ilusasti coverpicist ja toredast musast (mida joobununa kuulata ja isegi tantsulkatada, nagu hetkel). Võimalik, et märtsis (02.03.18) Vilniusesse seda eluvirtuoosi kuulama. Kz juba igaljuhul suutis odava Luxexpressi pileti ära soetada, respekt. Ma olen ainult teoreetiliselt engaged. Asi seegi.