integreerida jah

integreerida ellu
inimesi ja
nõudepesumasinat

integreerida jahh
kui integreeritav on

uute nurkade alt näeb nurkade taha
puhtaid pindu tolmuseid pindu
pindu enese perses
enese suurust enese väiksust
enese rahakoti väiksust

integreerida omale üks
nõudepesumasin
on kindlam ja stoiline
kui et ettearvamatut inimlast
lasta ligi
nuusutama toimuseid pindu
aevastama
arvama
mis on

aga kui on küsimus
siis ikka
integreerida jah
kui integreeritav on


   .... kuula iks tervet albumit ;-)

Puhuti uhuti uhhh

Mitmeid mõtteid, mida pole jõudnud kirja panna. Hetked on möödunud. Situatsioonirelevantsed, hetkekohased. Laule ja lugusid on pähe tulnud. Samuti hetkekohased. Ei saa tänaval kõndides kirja panna. Kaovad koos tuulega. Jäävad heal juhul hea mälestusena lühimällu...

Happening. Oli ja enam ei ole. Etendus. Igakord uus. Laine liivapeal, mis jalajälje minema kannab. Vms. Natuke kurblik, et kõik saab pühitud. Aga selles on ka midagi ilusat ja head. Midagi õpetlikku. A la et me ei saa mõningaid asju siin ilmas kõhualla koguda nagu oravad tõrusid. Võinoh kui mitte olla nõnda laisk ja ebanutikas mõnikord, nagu mina, vähemalt nii. Igaljuhul, kui ma olengi laisk ja ei kogu oma musa tõrudena kuhugi kaustadesse v EP`de peale, siis on see õppetlik meeldetuletus kaduvuse paratamatusest. Sellega tuleb leppida nagu ka igasuguste muude asjadega. 

Nagu täna rõdul ümisedes.

Nagu täna Rosinaga jalutades. Õhtusumeduses undas teepühkimise masin, haarasin tema undamise kvardist ja improviseerisin kahel helil, lisasin keerutusi ja noodikesi, ümisklesin kaua selle ühe monotoonse aga väga elava heli ümber. Kuni käis klõ-klõ. Lähedalasuva parkla auto esituled vilgutasid ning mingi noorpaar liikus lähedaladuvast majast vastava auto juurde.

Kaduvuse juurde tagasi. Jah. Aasta 30 on silme ees ja märkan päris mitmeid muutusi endas. Esiteks, teatud tormakus on kadunud kaduvikku. Kuulan noorukeste tuttavate jutte, vaatan nende elu ja kohati võiks ju tulla kibemagus igatsus peale: kõik need emotsioonid! Asi, millest kinni hoida. Inimesed. Põhimõtted. Jms. Aga ma ei tunne erilist kibemagusust ka nii nagu ma nooremana pidevalt tundsin. Ma lihtsalt ujusklesin melanhoolia ja nostalgia lehkavates lainetes, lained käisid üle pea. Enam ei käi. Vaatan pigem edasi. Üks melanhoolitsemise tekitajaid oli kindlasti see, et kuulasin tonnideviisi muusikat. Enam ei ole mul õieti enda arvutitki. Vahel satun heade asjade otsa. 

Lemon Twigsi avastasin nagu paljud teised piffid tänu what`s in my bag Finni (Stranger Things) plaadikotile. Superorganismi muidu ei kuulaks kui poleks laive kuuland/näind (kexp. npr tiny desk jne)

Esoteerilised jalutuskäigud koerakesega

Olen preili Rosinaga koos kontorisse jalutanud kaks korda. Pänta-pänta üle silla. Beebikoer ilma rihmata ruttab edukamalt minuga kaasa kui et teda koguaeg sikutada, et tule nüüd. 

Silla juures hakkasid juhtuma imelikud sündmused. 

Pisikutsa püüab oma armsuse ja sõbralikkusega loomulikult tähepepanu, aga ainult tööleminnes ja seal sillal olen saanud kommentaare:

"Sinu koer on kristallilaps"

"Mina olen ka koera aastal sündinud. Puukoer!"

"Mina olin eelmises elus ka koer"

Nagu mida inimesi! Eelmises elus olnud koer selles elus igaljuhul paistis räsitud ja alkolembene herr olevat... ju inimeseks olemine käib üle jõu. Mnjah...

Suurtest teemadest (suurim teema rumalus!)

vahel mõtled et no mis nüüd siis jälle, ja.. avastad taaskord, et nii palju head luulet on. nii palju head luulet ja kirjandust ilmas. ja eluilmas ei jõua kõike läbida. ühest küljest tekitab lootusetust, võitleks nigu tuuleveskitega - saad ühe raamatu läbi, ilmub veel kolm head asja, selgub, et kirjandusfestaril esinejad on vahvad inimesed... teisest küljest on äraütlemata äge koguaeg avastada midagi/kedagi uut, kõrvataha panna, meenutada, tsiteerida, uuesti üle lugeda, võrrelda... ja teada, et see valdkond ei ammendu. mittekunagi.

mulle meeldib kui inimesed on omas elemendis. jah, see mulle meeldib.

hea olex kui meie majast saaks praeguse ohvitseride maja kuulsust kandmise asemel kirjanike maja. see oleks äge. 

suured teemad ja suured inimesed. minu maja elanikul oli suurte teemadega seotud lulla näiteks. eurovisioonil oli üks netta, kes laulis nagu ma aru sain nii naiseks olemisest kui noh veidi oma kehakaalu üritas inimestele vist õigustada vms. kui ma nüüd ütleks, et mulle eriti ei sümpatiseeri see naisteraffas, siis küsiksid mõned põlgusega kindlasti, et kas ma ei taha teravate teemadega tegeleda, kas mulle ei meeldi kopsakamad isikud? ma võin seepeale ainult vastata, et ma vaatan inimest, ja see inimene on waaay too energiline minu mahedate tsakrate jaoks. ja kas on vaja mehele hõõruda nina alla et ma ei ole ta mänguasi. see on ikkagi nagu koera nina ees lihatüki õõtsutamine. kui naised midagi on, siis nad võiks olla heas mõttes salakavalad. mulle isiklikult sümpatiseerivad naised, kes oma seksuaalsuse jms kiiksudega ei ürita obvi asja max nina alla suruda. samas, need on teemad, millega mõnda inimest tuleb tutvustada. noh nigu kontsiita vorstiga - sellised inimesed on olemas ja nad on okeid... vms. kas keegi on okei sõltub täiesti vaadeldava ühe isiku omadustest ja olekust sinuenda subjektiivsele silmale. 

kas nt rumalus on sama suur teema kui paksus ja veganlus? ma enam ei saa aru. nagu ka A pidevalt mainib, et me elame oma Tartu ja seltskonna mullis ja ei kohtu eriti teiste maailmavaadetega, näeme neid kaugelt. hea turvaline rantida. aga mul tunne, et see suur teema on koguaeg õhus, vaikselt naksab, vähemalt üks vanem suurtest teemadest. vox populi vs eksperdid. leiba ja tsirkust. kui on rahvahääletus, on alati väike kartus, et liiga paljud neist on"ekreusku". 

oeh jah rumalusest saab alguse nii palju pahasid asju. tahaks kultuurselt veini juua, aga samas tahaks, et alks aktsiis oleks veel kõrgem, kui jälle näed, et kiirabi veab mõnd purjutajat parajasse paika. ja nii edasi... aga sa ei saa rumamale öelda, et ära ole rumal. ta ei hakka automaatselt targaks vaid tõenäoliset läheb kurjaks või saab muud mentaalsed hädad, mille eest maksumaksja vb rahakotiraudu kergitama peab. inimese autentsust ei tohi küsimärgi alla seada, keegi ei tohi keelata olla teisel olemast selline, milline ta  on, see on nö universaalne seadus. aga. mida teha saab, mõjutada sellises suunas, et rumal lihviks oma omadusi, mis ei oleks talle endale ja teistele destruktiivsed... lihviks mõnda oma varjatud annet ja oleks mõnes kitsamas valdkonnas täitsa briljant. häbimärgistamise asemel häid omadusi lihvima ajee! tuult kõigile tiibadesse!

niisiis, netta on loomulikult imeline muusik! loodan, et mõni ka tema teisi lugusid netiavarustest otsima läheb, tema konzerdile vb läheks ka, olles ta diskograafia läbinud ja sümpaatsuses veendunud :) aga lihtsalt see i´m not your toy teema nagu seob teda ennast selle teemaga enam, annab energiat sellele teemale, mis ei tohiks üldse teema olla, vohh.

oeh. okei. tegelt, kohv sai otsa, vaja pessu ja tööle rutata! servus

Elame nii

Maikuised ürrarid, laadad ja päikesepaiste. Tartust hakkab jälle mõnus kevadsuvine tsillimislinn saama.
Hämardudes plahvatused! Siil! Rosin haugatas.

Me käime omi radu. Ta suutis täna pissi kinni hoida natuke ja õues sirtsutada. Aga vahel nr 2 on mu jaoks irratsionaalne. õnnestub vahel õues vahel ei õnnestu, isegi kui teen kindla kava järgi. Õhtul on kutsu ainevahetus vist aeglasem ja ta pigem magab ja ootab selle asjaga varahommikuni ja siis laseb diivani taha.

Maja juures on neiuke juba liigagi koduseks muutunud ja kui enne ma autoteele/autoalla sibamist ei kartnud, siis nüüd on see aktuaalne. Ta näitab juba ka head haistmis - Rosso pommikoeraks, Rosso narkokoeraks! Mingitest urukestest läbiroomamisega saab hakkama käsupeale, kuid ise eelistab vähema energiakuluga navigeeruda (minna väikse ringiga). Linnud on kah üks koerakese primaarseid huviorbiite. Ja kahjuks ikka kõiksugu asjade süüaproovimine. Ughhh.

Mul meeldivad naised. Sellised just. Pole vaja mingeid ekstravagantsusi (rahulik nokitseja naisteraffas, dragqueeni vastand vist). Naismuuskuid pean silmas.


 

same shabby dress

Mul on olnud vahepeal väga maagiline. Argine, aga maagiline. Tahad veidi maagikat?

Võtmesõna on usaldus. 

Mitmed pisisündmused muutuvad malenuppudeks kirjul elulaual ja mängivad välja nagu mingi väga läbimõeldud filmifaabula, kui lubada asjadel juhtuda, usaldada, mitte kaotada pea, omada sisemist rahu. Olen seda vahepeal natuke harjutanud. Osalt tänu meditatsioonidele olen saanud kätte mingisuguse tunnetuse. Tekib probleem, ja selgub, et sellele on mingi hoopis parem lahendus olemas, tuleb oodata, ja mitte ise punnitada. Olenevalt olukorrast muidugi. Aga vahel ei tasu tormata. Devine timing öeldakse selle kohta vist ka.

Üks hea asi oma intuitsiooni harjutamiseks on koer. Tema stiihiatele pihta saamine, kuidas elusorganism töötab, mida mõtleb, kuidas koos eeee.. edasi minna. Kasvõi et võtta õppust, kuidas chillida :) 

Tänutunne tekib mõeldes, kuidas on kujunenud. Kuidas ise kujundada, seda usaldust ja kreatiivsust peab harjutama veel. 

Mõni ei mõtle kohe üldse selliste asjade peale, ja see on fain. Neile pole seda vajagi. Mulle on, ja ma tegelen sellega, mis mind huvitab.