Mustrid muutuvad

Jäin siin juutubi vidjosid vaatama. Erinevatest maadest ja nende kultuuridest. Praegu selline. 

Prantslased on nii pessimistlikud! Ja kriitilised! Peaaegu nagu mina. Vahel kompleinin ka mina toredate asjade üle nagu puhkus ja mingid head asjad, et ääh oli nii ja naa kehv ka see asi. Ma arvan, et see on sellest, et kuulajal ei tekiks pahameelt, et näe kui tore temal on. 

Teatud mustrid selles valdkonnas hakkavad muutuma.

A`ga Genis vetsus, tema hädaldab oma juuste üle kui ta nokaka peast võtnud on. 

Mina vastu, et oii nii ägedad juuksed sul ikkagi, sul vähemalt on neid! Mitte nagu minu hõredad tuustid. Tema vastu, et vaata, su juuksed nii kenad ju. Mina muheldes: Tegelt on jah!

Mida siit välja lugeda - sellise hädaldamise põhjuseid on mitmeid, ja osalt on need sellised mängulised. Mulle tundub, et põhjused on:

1) jää sulatamine jututeemana v jutujätk

2) heakskiidu kinnituse leidmine

3) vihjamisi kinnitamine, et isegi kui teine inimene peab sind megatoredaks jne, ei ole see elu sul midagi nii roosiline ja teine inimene ei ole oma ebaroosilise eluga ainus inimene siin maamunal. Mingisugune ühtehoiduvuse/lohutamise soov

Tol hetkel hädaldasin ma peamiselt selleks, et juttu edasi viia. Aga kukkusin ka kohe sisse, sest noh, ma olen oma juuste olukorrast ammu üle saanud, leppinud ja õppinud neid aksepteerima.

Vana Euroopa olevat energiast tühi. Kui nad jätkavad taolist hädaldamist, mis on a la kultuuriline sport, siis ega neil pikka pidu enam ei olegi. Sest asjadel on kombeks manifesteeruda. Ja nüüd juba kiiremini kui varem... Maakera muutub, kõik on muutumises...