Puhkus

Hommikupoolik. Elukaaslane on enda järel sulgenud ukse ja tööinimese päev on alanud.

Tema. Ta on joonud smuuti spirulina ja mingi teise ägeda seguga. Ta on nüüd tassikese kohvi võtnud. Teda piinab kaelavalu  juba mitmendat päeva. Öösel lahtise aknaga kuidagi vales asendis magatud?

Ta on jälle jõudnud vanade heade mantrade juurde. Rahustav ra ma da sa
ja ...ek ong kar ... (Jai-Jagdees või Snatam Kauri esituses)

Ja miks mitte ka kaitsemantrat ümiseda (aaad guray nameh jne)

Üürgab häbitult üle korteri tekitades videost tulevale häälele teise hääle, sest too on kehvasti kaasalauldavas helistikus.

Koer ohkab eriti raskelt ja pöörab külge.

See üle pika aja kundalini joogas käidud tund oli mega. Kaelavalu leevendatud nagu naksti. Kui sa tead, kui hästi on võimalik ennast tunda, siis ei tohiks ju laiskus niimoodi maad võtta. Ja kaelavalu naaseb sniiki bastard.

Ma tegelen sellega, märgib ta omaette ja rahustab end, et elu peab ikkagi teekond olema. Lonksab kollasest tassist viimast kohvilonksu ja hakkab rongipiletit ostma.