Spirituaalne postitus, botaanilise kallakuga

Pildil iluad lilled. Nendest ma ei räägi. Räägin ühtedest putuktolmlejatest.
Pildil nt sarikalied, tilli sugulane, kelle teised sugulased max mürgised
rändim pilt siit

Märka ennast!

Tegelen aktiivselt märkamise ja teadvustamisega.

Teadvustasin ükspäev momenti, kui fb toataimede grupis (v oli see sukulentide grupp?) sattus minu feedi pilt STAPEELIAST. 

Kuidas ma ennast siis tundsin? Tundsin kohutavalt ebamugavalt. (Palun guugeldage ise, ma ei suuda seda pilti/pilte sellest taimest kaua vaadata.) Ometi ma vaatlesin seda tol hommikupoolikul kaua. Praadisin end oma ebamugavustundes ja küsitlesin ennast, et miks?! Mis selles taimes nii ebameeldivat saab olla, et see minus lausa füüsilise reaktsiooni esile kutsub.

Taim on punakas v lillakas, ühe lopsaka õiega, tal on isegi karvad! 

Vahelepõige. Ükskord botaanikaaias nägin ühtesid huvitavaid sinakaid taimi, nad olid nö tugeva energiaga, mu pähe tuli susin "ssssssss" nad rääkisid midagi, susistasid, see on jälle see, et kuhu sina end asetad, kas see susin sümpatiseerib v võõrastad seda. mina võõrastasin esiti, aga katsusin jälle mõtleda olukorra üle neutraalselt. Anyway, ma vist tunnetan taimede energiat mingil määral, mis on nö tugevama energiaga, mis nõrgemaga, kuidas nad käituvad energeetiliselt. Raske seletada.

Kui taimel on karvad, siis oleks ta justkui loom. Kui ta on sellise "näoga" nagu oleks tal ainult üks suur suu, mille ümber sinna suunavad kombitsad ehk kroonlehed, siis "tavalises" inimeses tekitab see tahestahtmata väikese ohutunde. Ellujäämise instinkt - hoia kõrvale sind süüa püüdvast tegelasest  (vaata ka "Väike õuduste pood", mis minusse on suht jälje jätnud kunagi Nukuteatris + teatri enese psühhedeeliline sisustus)

Siis mulle meenus mu esmane kokkupuude. Guugeldasin hirmuga, ja sain teada, et ta on RAITLILLE sugulane. Ja see on tõeline õuduste lill! Mäletan, kui ta kunagi pisikesena mulle Tähekesest vastu vaatas. Maailma suurim lill. Lihasööja! Parasiittaim. Sööb kärbseid peamiselt, aga ei ütle ära ka muust heast-paremast, mis tema hiigellõuna vahele satub (väiksemate loomade ja lindude laibad). Levitab rämedat raipehaisu. 

Guugeldasin, ja kraaksatasin jubedusest + ehmatusest, sest guugel vanaraisk, laeb ju kohe pildid ka ette, kuigi otsid wikiteksti. 

Rosin jooksis minu juurde, eeldas, et see häälitsus on kutse mängule. Mängisime veidike, aga mõttes mõlkus mul ikka see hirmus lill. 

Teiseks ja enesele hirmutavaks mõtteks, on juba iseenesest see hirmu tekkimine. Kui juba mingisugune lill, kes tundib ohtlik, aga seda ju tegelikult minule ei ole, suudab mind rööpast välja viia, siis mis saab võikamana tunduvate vaatepiltidega?

Ma ei suudaks neurtaalsena töötada näiteks abivajavate inimestega, kes näevad teistmoodi välja (mõtlen ikka väga teistmoodi). Peab harjuma vaatepildiga. See kõlab totakalt, aga ma ei suudaks kanaldada ega kolmas-silm-avatuna vaadata mingeid teisi olevusi teistest "dimensioonidest", sest ma prolly flipiks ära. 

Hirm, siin maapeal tekitab ju nt rassisimi ja üleüldse ERALDATUST. Räägitakse, et armastuse vastand ei ole mitte kurjus vaid on hirm. Hirm ei lase meil teist näha osana endast, võtta nö neutraalselt ja aksepteerida seda sellisena nagu see on.

Miks ma peaks aksepteerima midagi, mis mind võimalusel ära tahab süüa? Noh, aksepteerid, lased tal olla omamoodi ja tead lihtsalt, et sinule ei ole tema ligiduses olek kasulik, hoiad eemale. Sest kusagil on teda kindlasti vaja. Jaa, adventure time`i üks osa oli v illustratiivne seda näitamaks: Kusagil "ökosusteemis" on vajalik ka üks igavene ülbik ja agressaator. 

Anyway, arutu hirmu tundmine ei lase rahulikult mõelda ja asjalikult reageerida. Vahel ja teatud kogustes hea, aga sageli tagasihoidev jõud. Ja sellega pean ma vist terve elu tegelema. Mingites minu kihtides on sellised hirmulademed, et õudne kohe. Tuleb need ära põletada. Purgeeeee!