Peegeldused ja energiad

Ouje, ei peaegi youtube`is sisekujunduse ja arhitektuuri teemalistes videotes niipalju sobrama. Leidsin Netflixis hea sarja. Tõeline silmakomm. Mulle meeldib ka saatejuhtide mahlakas sõnavara. Kas mingit majade Top Geari ei ole välja mõeldud ka?

(Nägin muideks unes ka hästi huvitavat konstruktsiooni, keegi oli oma rõdust elutoa ehitanud, see oli nagu klaasist talveaed.... mitte tavaline klaasist asi, vaid natu keerulisem konstrui..)

Eile luuleprõmm. Päris lõpuni seal ei olnud, aga võitja igaljuhul võtab kodumaa olemust kenasti kokku. Tahaks hirmsasti, et see üks eestlaste luuletus ja ka nutitelefoniga laugastes lulla inglise keelde tõlgitaks ja saaksin oma teispoolmaakera-päritoluga coworkerile tutvustada. Eih, ise prg ei viitsi tõlkimisega tegeleda.

See töökaaslane tutvustas mulle india filme ja musa. Pole jõudnud kõike läbi hekseldada. Aga ühe filmi tunnusmeloodia kummitas mind küll tükk aega.

Mulle tundub, et olen nagu teise inimese peegelpilt. Sellise olekuga nagu ta on, ma kuidagi ka vastan ja olen vastu, nii nagu minu olemus laseb. Mõni teine inimene on jälle veel nõrgema sisemise leegiga (oi, Aliisil oli ka hea enesearmastuskirja luuletus!) ja peegeldab tagasi mind. Nojah, igaljuhul uus töökaaslane on nunnu ja asjalik, kiirgab rahulikkust.

Aga üks teine inimene näiteks - tunned kohe mingit dissonantsi talle lähenedes. Ja selguski, tal ei ole kõik korras ja siis ta on ka ise kuidagi haavatavam ja kaitsepositsioonil, kui üritad mingeid teemasid avada, samas max vaeva nähes delikaatsuse ja muhedusega.

Uhh. Eile lõunatasime ühiselt, ja seal oli ka üks meestöökaaslane. Ta ei tunneta personal space`i või tunnetan mina tema "energiat" (see kõlab liiga mangilikult vist, nii et lets say "olekut/olemist/kohalolu")  liiga tugevalt - istus mulle liiga lähedale minumeelest, ja ma kohe tundsin ka mingit teistsugust õhustikku, mis mind pingesse ajas. Eelminekord kui sama asi juhtus, siis ta lausa ehmatas mind vestlusega, milleks ma valmis ei olnud... Mõningate inimestega lähen kuidagi pingesse ja kaotan vahel isegi võime mingeid lihtsaid asju teha, jõle imelik tundub endale kahvliga kormat suhu kühveldada. Üritasin chillilt võtta ja asusin teise coworkeriga vestusesse, millesse tema ka sekkus. Ta on nagu jäämäe tipp. Tal oleks kindlasti veel niipalju küsida ja öelda, pealispinna all mega intensiivsus. Coworker, kellega vestlesin, on ka intensiivne ininene, aga tal ei ole mingeid sala-asju, ta laob kõik kaardid lagedale, mis teeb temast lihtsasti kommunikeeritava kaaslase. Vestlusteemax muidugi Tartusse Ermi katusele esinema tulev Metallica! No mitu korda nad siis Eestis lõpuks käinud on?! Oleks nagu miljon. R, selle uusmajade rajooni elanik, kuuleks konzerti oma koju ära, aga ta ütles, et tema ostab kindlalt pileti. Seda võimalust ei saa käest lasta.  Ma olen ise pisut meh, sain oma elamuse 2006 kätte.

Tardumapanevaid inimesi on veel. Üks kunagine kursaõde näiteks. Ikka alati oli tunne, et oled tal pinnuks silmas, lihtsalt sellega, kuidas oled. Ja seda teades hakkavad kõik asjad iseenesest viltu minema ja kaotad teovõime ja iga asi, mida ütled, kumiseb su enda peas hästi irratsionaalselt. Siis ei osanud ma seda teadvustada. Aga tagasimõeldes...

Aga on veel üks töökaaslane. Kes on ka nunnu, nagu mu teiselt poolt maakera töökaslane. Ja kes ütleb, et mina olen armas. Sest ma käin turul ja ta tabab mind enamasti mõnda tervislikku pala nosimas. Tean, et ta tegeleb reikiga. Tema juuresolekul on selline pehme ja korrektne ja armas energia, teatud harjutustega saab oma energiat nunnumaks teha, jajaa. Ja seda on tunda, et ta sellega tegeleb, kuigi seda välimusest näha ei ole.

On veel inimesi, kellega end hämmastavalt mugavalt tunnen. Noh, mu enda elukaaslane nt, kunagi see üllatas mind väga. Nüüd olen liiga harjunud, oleks vaja vahepeal väikest distantsi, et seda endale uuesti teadvustada. Siis üks mu koera sõbranna omanik! Ja siis veel üks mu majas elav luulekutt, kellel on ka lahe vidjo väljas, varsti ilmub kogu. Temaga võib lihtsalt majaees tänaval lobisema jääda. See on huvitav. Ei ole sellist tardumapanevat energiat.

Inimeste jälgimine on huvitamam kui töö ise. Ma ei ole kunagi tahtnud peale kirjaniku või muusiku kellekski teiseks saada, ahjaa moeloojaks ka, v mingiks disaineriks. Mingid tööd ja detailid mind ei uvita niivõrd, huvid on yin poole kaldu. Kui ma viitsiks klaverit harjutada ja üleüldse nokitsda, siis oleksin ilmselt ikka korralikku muusikakooli läinud. Oleksin proper muusik. Aga jumal ei anna kõigile kõiki häid omadusi. Ja enese piitsutamine nii vastukarva...

näe, üheksakümnendate india  ja kohalik jim carrie släshh dicaprio aka dream guy 



Eilsel ürraril tabasin ka selle, et mida enam veini kurgust alla voolas, seda joviaalsemaks muutus kogu kava. Enesepeegelduste värk... Lõpuks suutsin seal isegi veidi finalistidega minglida ja tervitada edu puhul (see on minuarvates oluline anda tagasisidet toredatele inimestele, et neil vahel mõnel halval ajal meenuks, et nad on ikkagi vajatud ja nad lähevad teistele korda) aga õnneks ka õigel ajal koju tagasi naasta.

Vahva oli see, et kõik esinejad olid väga erinevad, kõigil oma vimka, ütleme siis popilt supervõime. Igaüks rikastas õhtut meeldival moel. Ja kui enivei oli teada, et Silver Sepp on võidumees, siis ega teistest väga kehvemini ei arvanud. Ja kui mõtlesidki hetkeks, et no millega see Ungari slämmitsempion üllatada võib siis - oh jah! seal oli huumorit, nostalgiat, äratundmisrõõmu... vist riimi ka. Natukene nagu üks räppar-poetryslämmar Watsky :p