Miski on väljas

See on vana nunnuka uus limiteeritud album, millel on kift nimi.
Kehv, et aint 1 lugu tasuta kuulamiseks üleval.

Tahan juba tükimat aega alustada uut romaani, alustuseks lühemat novelli. Aga kui õhtul koju jõuan, jaksan vaid väheseid asju. Märksõnad: millise reaalsuse valid sina? 3 d prinditud ubrikud, hüpped dimensioonide vahel, mõnikord kogemata, totakate mõjutajatega (alateadvuse mõjutajate rühmitused, üliteadvuse lollitajate organiseeritud kuritegevus, hingekaubandus) hakkama saamine jne. Erinevates tõdedes elavate humanoidolevuste suhted. 

Teisipäev oli jälle põnev päev. Saime teada, mis Linnuteed tulevikus ootab. Miljardite aastate pärast on tulemas kokkupõrge või riivamine Andromeda galaktikaga. Kahjuks ei jäänud meelde, mitme miljardi pärast täpsemalt (Ma ei taha ka teha seda viga, et ajakirja Nature v Science tellima hakata - meie pööning on juba niigi kraami täis). Ilmselt on Päike omadega otsakorral ja Maad pole ka, inimolevused on ammugi lõimunud-põimunud-hübridiseerunud ning oma kosmoselaevades ja Maa X`idel hoitakse ootusärevusest hinge kinni. Andromedalastega (neid on ju nii palju erinevaid rasse, sest kamoon...loogiline) saadakse lõpuks kontakt nii nagu seda on nähtud Michelangelo maailma loomise maalil. Ja alguse saab sellest kollisioonist uus galaktika. Ja enne seda on suur kaos. Galaktika kogub veel jõudu. Kõik on hästi kerge. Tekkivates tähtedes on väga vähe metalli. Olemise ülikergus tekitab kaosliku olukorra, mida asutakse koordineerima sõna jõul. Sõna vibratsioonil on nii tugev manifesteerimise jõud, et luuaksegi uusi maailmu lauldes ja lobisedes. Nendesse maailmadesse on uusi eluvorme vaja. Nad peavad olema hingestatud. Lõhutud planeetide kodutud hinged transiidistatakse uutele planeetidele. Nad on nagu paadipõgenikud. Keegi on neile maailma valmis lausunud, nemad vaid peavad hakkama seal uues kehastuses elama... nii, kell hakkab palju saama ja ma väsima. Maailm on nii kompleksne, ma ei suuda seda kirjeldada, ma ei suuda isegi omaenda mõtteid kirjeldada. Kas pole veider.

võimalik Tartus

Kuulad raadiosaadet, kus üks tüüp figureerib päris edukalt ja näed ühte luuletajat lõunatamas koos temaga, seal restoran-baaris, kus sa ikka lõunatamas käid. Mõtled korra, kas komplementeerida raadiosaate tüüpi tubli töö eest, ta istub täpselt sinu taga, aga lõpuks ikka ei tee seda. Lähed siis pärast lõunaeinet raamatupoodi ja ostad selle tuttava luuletaja teose ära. Lõpuks (leiad selle raamatupoest üles, sest ega sa ju ei küsitle müüjaid, mkm)! Ja veel ühe luulekogu. Need luuletused/luulekogud on erinevad ja mõneti sarnased oma tugevate ja visiooneloovate kujundite poolest, kuidagi tekitavad kohe mingi tunde. Head "mökutamise" tooted, nagu hea vein. Ahjaa, ühte veini/jutusaadet hakkasin ka nüüd kuulama. Käisin kohe ka Selkus, kus ei leidnud üht huvipakkuvat veini. Aga leidsin gruusia Sassi, mida tarbisin 4 h teekonnal katkise aknaga marsakas.

Sel kuul ostetud juba lausa 4 raamatut. Ja ise tahan olla zerowaster. (Aga. Ma ei viitsi enam käia raamatukogudes ja pidevalt järksis passida, pidin seda endale hiljuti nostalgiahoos meenutama). 

Ja siis tuleb seal resto-baaris vastu veel üks tüüp, kellel nüüd on etv 2`s oma saade, mida sa just eile sattusid vaatama. Ja siis näed ühte vana tuttavat veel, kes praegu on näitleja, ja keda mingeid iidseid teidpidi tead ja mõtled, et oot, ma ju kunagi jälgisin ta blogi. Ja tema vist minu oma ka. Ja twitteris vist ka jätkuvalt? Kelle teisega nii selge tere alati tuleb, kuigi kunagi isiklikuks vestluseks ei lähe. Aga vist enam mitte pärast neid pikki aastaid. mulle meenus ta blogi nimi, see oli nii äge: Tagurpidi tema nimi kaks korda. Täiesti müstiline.

Kolm pikka tööpäeva olin oodanud, et lõpuks jõuaks kätte neljapäev. Ja ta tuli. Hea päev, nagu ka reede. Mul ei ole tegelikult oma praeguse töö vastu midagi, aga ma tahaks seda teha millal soovin ja kus soovin. Praegu on vist popp olla introvert, aga minul mõjutab teistega koos v üksi olemine väga palju alates fokusseerimisest tööle lõpetades seedehäiretega. St. koosoleine tekitab minus alati krampi. Isegi, kui ma ei teadvusta seda endale. Hästi väheste inimestega on täiesti chill ja siis ma pean neid ka teadma... ja ma ei tea, kuidas/miks see nii on. Lihtsalt on. Nagu minu vend on täielik vastand. Tema ei taha/saa üldse üksi olla. Ta teadvustab iseennast läbi teiste. Vähemasti töökaaslased on toredad. Kui me tööpäeva lõpus oma ühe coworkeriga kahekesi jääme (ta muidu armastab veini ja tundub veidi nö eliitlik) hakkame igasugu häälitsusi tegema ja mingeid totakaid sõnamängulisi nalju. Vabastav! 

Ja see hommikune ärkamine! See on piin. Coworkerid võrdlesid mind talveunne vajuva karuga ning K, kellega lõunatasin täheldas, et ma talveunne vajuva karuga äravahetamiseni sarnane. Vist kotid ka silmade all vms. (Muid asju sai ka arutatud, nt - linnuteemaga vist kõik, suundume edasi kosmosesse. Nüüd meie perforancduole vaja vaid vaba lava, sest me niisama midagi ei tee vaid ainult siis kui mõni vabalava ürrar kusagil on.)

Igaljuhul. Ma väga väärtustan neid lõunasööke neljapäeviti ja reedeti, vahel ka pikemal tööpäeval, kui jõuab. Vot.

Tahtsin siia ühe toreda bändi musa linkida, mida tööjuures kuulasin, aga nimi läks meelest ära. Keiu Virrol lähvad ka asjade nimed meelest ära (saade Vastuvõtt Idaraadios see mu uusim lemmik), niiet iz OK lol. 

vahel on nii

Mees ja koer

"Kas olete pereinimene?" küsib töötervishoiu arst. Ja mul tekivad jälle identiteediküsimused, millele tahaks pikemaid filosoofilisi vastuseid arutleda koos arstiga. Miks arst ei võiks ühtlasi olla hingearst? Miks ei olnud ühtegi psüühilise tervise testi selles tervisekontrollis... 

"Mina, mees ja koer, mu pere" vastasin vist, ja lisasin ruttu:" Sünnitanud ei ole"

Mulle tundus, et moment oli tsipake piinlik. Aga ei. Ta suunas mind audiomeetriasse, sest õde oli unustanud mind sinna varem saata. 

Sellal, kui mees ja koer oma põskedesse mustreid magavad, keskendunud nägudega unenägusid vaatavad, sibistab väljas igavest vihma, igivihma. Kõik on hall. Hall teisipäev. Ma katsun endas maha suruda kadeduse ja pahameele, et nemad saavad magada, mina pean ruttama, sest tööl ei ole öökull-inimesed vaid lõokese-inimesed. Lõõritada tuleb lõokestega koos. Aga väsinult. Sest kui sa tahad olla varajane ja samas hilja magama minna, sest su elukaaslane jõuab nii hilja koju, ja teil võiks veidi ühisaega ka olla, ja ta võtab veel sõbra ka kaasa, ja siis läheb tuliseks aruteluks küll filmide küll kokkamise üle, siis... 

Duši all. Vesi niriseb mööda mu põski, juukseid ja keha alla, nii, kus on shampoon. Mari. Ärka üles juba, ärka... miks sa nii pahane oled? Vaheta lihtsalt tööd?! Aga... ei miks mina pean, miks tema ei või hoopis ennast muuta minupärast, et minuga samal ajal üleval olla? Iga keharakk on pahameele puhangus. See voolab minu sees suht jubedasti, duši all võiks see minust sooja vee abil elimineeruda, aga ei. Kui ma saaks oma unetunnid täis, ei laseks ma sellistel tühiasjadele end üldse sandistada.

Kui oleks õigel ajal sängi saanud, oleksin ärganud täna mõnusasti kell 5, 5.30 olnud joogapesas sadhanal. 40 päeva ärkaks 5.30 ja hakkaks mantraid lugema, see oleks väga mõnna asi, mida teha. Trust me i know. Kell 8 oleks kenasti ja rahuliku meelega tööl, lust ja lillepidu. Aga ma elan paralleelreaalsuses, kus tuleb harmooniliseks kooseluks endast anda vahel nii suurena tunduvaid tükke. Öäk, lihtsalt, ma ütlen.

Suur piparkoogi teejuht 2018.

Valetan, suht väike tegelikult. Aga see pealkiri mulle meeldib.
Kolm nädalat olen puginud erinevaid piparkooke. Tervis kannatab, (magusa ületarbimine!) aga vajandus millegi ÕDUSA järele on praegusel "hooajal" suur. Grounding. Tunnen, et on vaja oma keha tajuda, kuidas öelda.... kogukamana, maalähedasemana. Aga nüüd olen juba tasakaalu ületanud ning piparkoogidieet on läinud üle igasuguse piiri. Õdususest saab vanglatunne.... võõrutusnähud, oeh. Nii, et kallid inimesed, kes te seda blogi loete - õppige minu ahnusest ja pidage piparkookidega hoogu!

Kolm nädalat olen puginud piparkooke. Minu ostukorvis:
1) Kalevi krõbedad piparkoogid (4. koht) - nagu sööks präänikuid, millel jõulumaik küljes. Väga head jõulutee sisse pistes.
2) Piparkoogisüdamed mandlitükkidega (3. koht) - võtad ühe ja ei saa pidama. Meeldiv mandlimaik. palju süües hakkab paha.
3) Pihlaka piparkoogid (2. koht) - toredad pisut nätsked ja meenutavad ammuseid maal lahtiselt ostetud (ma ei tea kust) v isetehtud piparkoogid, nostalgia. Aga. Midagi ikka jääb puudu, võiks olla törts rohkem vürtsi. Ei saa süües pidama ning pärast on paha olla.
4)RÕNGU pagar (1. koht) - Üsna kallis kotike glasuuritud piparkookidega. Koogid on värvilt tumedamad kui eelnimetatud suguvennad, sisult meeldivalt nätsked ning glasuur + kallis hind lisab neile justkui lisaväärtust. Seetõttu neid nii palju sisse ei ahmi (ilmselt seetõttu ka, et olen juba liigagi palju piparkooke manustanud ja sellest on tekkinud küllastumus). Ulatad südamekujulise piparkoogi peikale, ise ampsad kassikujulise, ja jätad jõuluvanakujulise, kõige suurema piparkoogi kaunistuseks vaagnale meenutamaks piparkookide esteetilist väärtust. Need on piparkoogid.

Energiavampiirlusest mardipäeval

Mul on vahepeal tunne, et olen energiavampiir. Oma väikeste puseriti hammastega nokitsen ja imen elujõudu meeldivatest miljöödest, kuhu aga hammas peale hakkab: otsin hubasust ja värskust, vaimuerksust, mida mul endal vist napib. 

Seda nt teatud tänavatelt linnas, vahin sisse akendest ja kujutlen, kuidas elatakse, raamatutest, artiklitest ja televisioonist. Eriti mõnusad on ERR kultuuri ja kirjanduse saated. Avanevad miljööd ja sõnad, tarkuseterad turgutavad mind. Muusikakuulamine turgutab ka.

Kui energia hakkab otsa saama, siis keeran Idaraadio peale! Vanasti oli Kohviraadio, aga see jäi unustuse tolmusesse hõlma. Vanasti ma ei teadvustanud omale selliseid asju üldse tegelikult.

Panen tähele, et tööjuures kuulan taustamusa enamasti siis, kui olen kehvalt maganud ja "energiatase" madal, uni peal, vaja mingit, tjah, turgutust.

Seetõttu olen taas hakanud hommikuti joogat tegema. Rosin on suurem, elu hakkab taas rööbastesse voolama. Saab siirduda kasulikku rutiini. 

Järelemõeldes olen vist kuritarvitanud lausa omaenda vanaema - temalt asju ja riideid napsanud. Tema nägi nendes nii šikk välja. Ta kandis kõik riided eriti mõnusasti välja, temas oli/on mingi uhkus ja enesekindlus, mis mu emas on hoopis teistsugusemal kujul. Vanps julgeb olla iseseisev. (Noh, selles on ka varjupooli.) Aga, olen tahtnud olla nagu tema.

Nõnda sain temalt üksord ühed eriti ägedad kingad. Nägin kingi, mu silmad läksid särama, küsisin, ja vanaema andiski mulle. Tema piiritu lahkus! (tema õmblemisvidinaid ja kaltse täis kapid ja vanad ajakirjad!) Ma ei ole neid kingi kunagi kandnud, sest nad on mulle natuke suured. Vanaema suured jäsemed on sümpaatsed. Minul jällegi on üsna väikesed jalad ja käed, mida olen õppinud aksepteerima (nagu ka palju muud endas, nt detailipimedust jms).

Ikka veel kripeldab, et need kingad temalt sain ja need koguvad lihtsalt tolmu mul riiuli peal sellal, kui tema oma muttide peole midagi selga otsib ja turult praktilisemad tagasihoidlikumad jalavarjud soetab. Olen talle maininud, et võin kingad talle tagastada, aga ta arvab, et on nii vana, et ei sbi nendega enam kõndima. Kõik need aastad, mis need kingad minu riiulis on seisnud....

Muudkui tema kingi ja riideid omale kappi kogudes ja enda seljas nähes ei ole enam üldse nii tore. Kaob ära riiete sarm. Tema energia. See oli ikkagi vanaema ise, ja tema olek, mis riided ilusaks ja stiilseks tegi. Ma saan sellest alles nüüd aru. Vanaemal meeldiv energia. Enesekindel, rahulik. Mõne jaoks kindlasti (ema) ka võimukas ja eemalolev. Aga nii see elu juba läinud on. Kõigile ei saa meeldida ka, tõdeb vanps rahulikult ja on veendunud, et temal on kõiges õigus. 

Head ja halvad asjad

Naudin prg seda momenti, kus ma ei tea.

Ei tea, ei ole kuulanud Julia Holteri uut albumit. Muusikanõukogus juba läksid arvamused lahku - kas on edasiminek või on tagasiminek. Needledropi kutt jäi ka kahetiste tunnetega. Muid asju pole viitsinud lugeda.

Sellest videost ei oska midagi arvata, aga see Holteri õrn muigvel aura sobitub minu maailma igaljuhul.



Muude asjadega on nagu on. Vahepeal läks elumotivatsioon ära ja tuli siis tagasi pärast ühte pühapäevast joogaskäiku, kus suutsin tunda hästi suurt tänulikkust. Kohe hakkas ka ümbrus peegeldama toredamaid asju: huvitavad kohtumised ja slämmivärk. Tendentsiks kipub saama see, et niipea, kui avardan oma teadvust ja saan nö energiat juurde, tuleb teiseltpoolt kogu sotsiaalsusega kaasa alkoholi tarbimine ja rämpstoit. Ja siis on vaja jälle veidi taastuda.

Hakkan saama aru, milline joogastiil mulle sobib ja mis resoneerub minuga. Sellest saab aru nii, kui lähed mõnda teise joogasse, kus on ka tore, aga lähed siis "oma" joogasse tagasi ja tunned teatavat joovastust ja äratundmist, see teine ei olnud päris see.

Suurt tänutunnet tekitab ka selline väike asi nagu MUUSIKA. Selle olemasolu ja mõju. Hea muss lifts you up!

Tjah. Paistab, et ka üks mu coworker, suur conspiracysõber, leidis vahepeal oma tee. Hakkas kristlaseks!

Mul on tunne, et jeesuse usku pöörduvad enamasti inimesed (mõtlen poole oma elu pealt, kes ei ole sündinud selle usu sees), kes kipuvad maailma nägema kahes vastandlikus värvitoonis. Ühest küljest on see maru lihtne, see ongi oma elu lihtsaks ja konkreetsemaks tegemine: Hea ja halb.  10 käsku jne.

Aga mind veidike morjendab, et halvaks vb tembeldatakse nähtusi, mis esmapilgul mõistmatuks jäävad ja keerulisemat definitsiooni nõuavad. Mul on tunne, et kristlus just seda teeb. Nagu ma aru olen saanud, siis okultismiks ja mustaks maagiaks peetakse kõike seda, mis ei ole usk jumalasse. Seega, ka budism ja taoism (minule sümpaatsed) on nö halvas kirjas.

Aga niipalju, kui ma mõnda kristlast tunnen, siis ei mõtle nad selliste hallide tsoonide peale nii palju, vaid keskenduvad suhtlusele jumalaga. Nad lihtsalt räägivad jumalaga. ja väidetavalt tunnevad mingit väga erilist ja suurt tunnet. Või siis tunnevad end hästi, et saavad kuhugi kuuluda, sest inimesel on vajadus kuhugi kuuluda.

Well, ma tundsin oma meditatsioonis väga head ja tänuväärset tunnet, suurt armastust. Ja mul ei olnud vaja selleks piiblit lugeda ega mõnda kogudusse astuda.

Ma ei tahaks arvata, et sellist head tunnet saab tekitada deemon (nagu kristlased arvata võivad). Inimesel on intuitsioon+mõistus. Kui sa nende kahe kombot ei arenda, siis sa võidki kõike uskuma jääda. Ainult mõistuse kasutamisega võib ka orki lennata. Jah! Vaja on mõlemat. Mediteerides õpid kuulama iseennast, mis on sinu tõde, millist valikut tasub teha, millist ei. Nonii, nüüd ma siin kuulutan oma usku, või kuidas, hehe.

Igaljuhul, igaühele oma, aga palun olla salliv ja aupaklik üksteise suhtes.

Hinge müsteeriume (hingedepäeva lulla)

vaim on väsinud

hõljumast linna kohal

kodutänava vahel

pargis

kirjutuslaua sahtlis

kas kogud templeid ka?

jah

võtan rohelise ökopoe kaardikese ja

ulatan müüale

ta tempeldab 

vaim tahab templisse

keha on tempel

ta laskub vuhinal

ta võiks olla kus iganes

teha mida iganes

aga kui ei ole keha

siis

mida sa ikka ära teed 

laskub 

lohistab ahelais kogemusi

tänavatelt

pargist

kirjutuslauasahtlist

ja siis sündisid sina

ja sündis veel igasugu

indigo kristalli ja vikerkaarelapsi

nad asusid usinalt  maailma muutma

tegusid tegema

mida varem poldud nähtud

sa asusid tööle

ökopoes

asi seegi