Unenäod ja päriselu

Pean veel rääkima paarist unenäost, mida vahepeal nägin. Ühte nendest nägin lausa just mõned tunnid tagasi. Teist vist eile v üleeile. 

Vahepeal olin õhtuti nõnda väsinud, et ei jõudnudki unenägusid näha. See oli nädala alguses. Olin kimbatuses - mis juhtus? Miks unenäusid ei näe? Ilmselt mõjutasid Terrace House, Prima Vista ja metsa istutamine niiske ilmaga, mille järelnähte (kael valus, pea valutas, silmad valusad) mitu päeva jutti põdesin.  Kõik tore ja vajaks omaette kajastamist. Vajaks kajastamist ka minu roosad küüned praegusel hetkel. Aga jah, tulles tagasi unenägude manu: Küsisin eneselt, et mismis, miks unenägusid enam ei näe? Ja nad hakkasid uuesti tulema.

Sõjaväe unenäod jätkuvad. Tähendab ainult üks unenägu. Sellest mäletan niipalju, et mina ja üks teine tüdruk saime seal kokku ja rääkisime koos kellelegi, et me käisime kusagil koos oma eksidega. Ma ei tea, kas kinos või lausa reisil. Ei mäleta. Aga mingi eksiteema. Ja siis tuli mingi peaohvitser vms meie juurde ja käskis meil mingile missionile minna, millest ma ka midagi eriti ei mäleta, kuidas ta seda ütles, aga mul ei olnud vormirõivastust, see tuli jutuks. Ma vist oli ainult külla tulnud sinna või üldse eriväelane või liiga ruttu/alguses. Enivei, mu sõbranna oli natuke captain Marveli moodi, selline pealtnäha karm, aga ikka muhe inimene. Rõivastusime, leidsin muud sobilikud riided, mis vormi asendasid.

Patseerisime siis linnapeal ringi. Enam ei mäleta täpselt, aga linnas oli mitu sellist puiesteed, kus puude võrad üleval kokku puutuvad, moodustades kenad okslikud võlvialused. Vaatasin imetlusega ühte neist "jälle selline!" Vahepeal arutlesime sõbrnna Marveliga, kust sõiduteed ületada ja kust saab lühemat teedpidi sinna, kuhu meil vaja minna. Kuhu meil oli vaja minna? Kuhu??? 

Täna nägin hoopis sellist unenäondust, mis võis saada väikese nükke sellest, et neljapäeval käisin Stiiliharjutusi vaatamas. Tegevuspaik Pariis. Ja see Koffi lõpujutustus, kuidas ta selles omalaadses päriselt ringi sõitis buss number ma ei mäleta millega, ning mida nägi, kuidas tajus. Prantsusmaal on nii oma biit, millega minul isiklikult vastakad tunded tekivad. Peaks selle Õnnepalu Pariisi raamatu ka ära lugema... ja vahel kipub mul meelest minema, et olen isegi selles linnas ise käinud ja näinud. Louvre mastaapne. Ilm: kole vihmane. Palju meeleavaldusi. "See ongi Champs-Elysees?" (tore oli mount martre ja poeke, kus Amelie filmitud oli, ja see baar, kus Amelie toimetas, oli nii väike) Õhtul Metropoli tummfilm ja kõik seksuaalsed ihad läksid ära. Pärast reisi kevadel läksimegi suvel lahku. Oh raskeid aegu. Aga kindlasti soovitan Eia Uusi Minu Prantsusmaad, mis mind sellele kultuurile naudisklevas olekus lähemale tõi. Mulle meeldivad naudisklevad raamatud. Koledust meie ümeber on niigi palju ja sellele keskendumine minumeelest ei aita väga kaasa maailma parandamisele. Jajah, et märka probleemi. Aga kas pelgalt märkamisest midagi paraneb? Jajah, siis on see et vaheta keskkonda/tegutse vastavalt. Jajah, siis on see, et okei ma ei loe raamatuid, millega parasjagu ei resoneer ega vaata otsa ka maailma koledustele, sest - see on pigem nagu silma kinni pigistamine, kahjuks mitte parendamine. Ups, läksin kuidagi vist hoopis keskkonnakriitiliseks ja lappama ära.

Nii. 

Unes sattusin nimelt Pariisi. Midagi toimus seal ja minagi olin seal, juba enam ei mäleta, milleks ma seal olin. Aga kuuldes, et Sirel ka seal, oli et tavai saame kokku. Olin jalgrattaga parasjagu jõudnud sellele ühele väljakule, mis suht Eiffeli torni juures. Oli õhtu, puud raagus, pilvine ja tumesinine taevas. Ja ma siis katsusin rattaga vurdada sinna, kus Sirel. Aga ta oli üsna kaugel. Toredad tänavakesed. Autoliiklus siiski päris elav. Pöörasin mingilt tänavalt sisse ja vaatasin, et mida helli - autokross vms siin toimumas. Kaesin lähemalt. Siis selgus, et lähedalasuvas korteris on midagi toimumas, kodugalerii või midagi säärast. Äge. Aga kui trepikojas trepist üles rühmasin, tammus inimeste parv mulle seal vastu - üritus oli lõppenud või hakkas lõppema. Okei, läksin vooluga kaasa, tagasi alla, kust olin tulnud. Kuid vahepeal oli selline moment, kus ma ei teadnud, kas alla või üles minna ja astusn jalapeale ühele inimesele ja ütlesin hästi eesti päraselt SORRI. Ja ta vastas midagi stiilis "pole midagi". Eesti keeles. Ma olin jahmunud, oi, sa oled eestlane, milline rõõm siin kohata teisi eestlasi. Ta katsus mu üllatust pisut sordiini alla lükata, et see pole ju nüüd nii suur üllatus ka vabas euroopas ja et jah... unustasin Sireli kus seda ja teist ning ajasime eesti neiuga juttu ja mingil hetkel olime tema imepisikesse korterisse jõudnud. Siin ta siis elas. Ühetoalises, aga hea asukohaga ning kõrgete lagedega ubrikus. Vana maja renoveeritud, vaatasin aknast: see maja oli veel renoveerimisel, mõned aknad lausa kilede all veel. Ja aknast paistis pargike tiigikesega. Olin elevil. Lahe, pargivaatega korter on ju täielik luksus. Meenus, et keegi veel, keda isiklikult ei tunne, aga tean, elavat samas piirkonnas. Neiu rääkis veel oma vennast, kes motokrossiga tegeleb. Et tahtvat tema mingit teist kingitust vennale teha sünnipäevaks, aga vend vastanud nii, et kui ta saab motikaga mäest alla sõita, siis tal on siin hea olla - zestikuleeris kätega südame peale. See oli armas moment, ja mul ei tekkinud küsimustki, miks keegi peaks või ei peaks motokrossi nautima täiel rinnal. 

Siis nägin akna alt möödumas tuttavlikku peanuppu. Keiu Virro? Mida tema siin teeb? 

Elab vist ja ajab asju. Ja sealt tuli ka küsimus, et mida see eesti neiu siin Pariisis teeb. Vastas, et õpib maalikunsti. Ja Virroga ka mingi konneksõn. Ja paberimajanduse asjad olevat lihtsamad kui igal pool räägitakse. 

Mingil hetkel pidin edasi liikuma. Liikusingi. Ühel hetkel olin mingisuguse poe eest ja kavatsesin jäätist osta. Vihma hakkas sadama. Langes piisku pea peale ja kaelale jne. Ja kusagil lähedal platsipeal tegid inimesed tantsuproovi. Väga ebasoodne aeg tantsuprooviks, arvustasin, ja ärkasin giüles. 

Aga kogu selle prantsuse asja juures tõdesin ühte asja: kui keegi jagab mõnda infot mis minujaoks kauge või mida ma tahan paremini mõista, kipun seda infot läbi tunnetama. Et ma ei kuula kõrvadega, ma nagu tunnetan asja läbi ja tahan jõuda selle tuumani. kus tekib mingi füüsiline aisting selle info vastu. Ma ei tea, kas teistel inimestel see ka on, äkki on, aga nad ei teadvusta seda enesele. See on üsna huvitav. 

Siukest asja tööl taustaks kuulanud. Kodus panin ka ükshetk peale. Bf arvas, et imelik musa.
Pärast ühte pikka väsitavat tööpäeva, silmasin möödudes, et Klickis asjatab üks tuttav luuletaja, pühib parasjagu harjaga põrandat. Midagi mõtlemata astun ligi ja ütlen tsau, ja mainisin, et ta meenutab ühte musaviodeot. Ja tema siis küsib, et kas Angus ja Julia Stone`i Jetplane`i. Ma imestunult et woah jah.  Cool, et tead. Ja siis rääkisime veel asjadest ja musast, ja mainisin ka et seda Still Cornersit ma viimasel ajal kuulanud, ja ta kohe jälle teadis seda, et jajaa hea. Mis ma tahan sellega öelda? Tore on approvalit saada. Ei pea tulema see ainuisikuliselt ühelt inimeselt, kellega koos elad.

Prima Vistal oli ka tore. Sõbrad. Inimesed, kellega on asjadest ühine arusaam. Ja eile Karlova päevadel Mirjamiga. Selliste hetkede nimel vist elangi. Kahjuks ei mingeid karjääritõusu unistusi. Lihtsalt seda head tunnet tunda.