Kodused lood

Niiii. Huhh. Palju asju on paika loksutatud. Edinburghi mineku plaan on jõudu kogunud. Lennupiletid check. Ööbimine check. To do list almost checkkk. 

Halliks värvitud köögiseinad ei tundu enam lillad. 

Interneti info, mida jälgin, on peaasjalikult mööbel, peaasjalikult kummutid.

Unine leitsak varju andvas rõdutoas. Meil on siin kohvi ja murelid ja ematoodud PEKIPIRUKAD, mis me Rosuga kahasse nahka pistsime. Ominvoorist peiks ei ilmutanud huvi sellise pealkirjaga saiatoodete vastu. 

Üks mõnus kohake päikese all on ka meie rõdu. Karvakerake peesitab päikeselaigus nagu ei oleks tal talvekarvag üldse palav. Võib-olla on tema talvekarv justkui villane rüü, et soojal ajal hoiab külma, külmal ajal sooja. Küll on aga sulav asfalt tema käpapadjakestele jätnud oma märgikesed, mis teda samuti ei paista morjendavat, aga mind küll. Ja tänaval ei saa ma talle ka öelda, et ei ära astu sinna tumedamale asfaltilaigule! 

Juubelid ja matused. Ei mina ega vanps pole jõudnud laulupeole keskenduda. Ma saan kogu peo netivahendusel järele vaadata, aga tema oma televiisori järelevaatamise funktsiooni eriti ei valda. Peab kedai asjapulgamat ootama. Not me, not asjapulk selles valdkonnas. Vanaema pommitati laulupeo ajal igasuguste telefonikõnedega. Helistasin ka mina sel põhjusel talle ja avaldasin kaastunnet. Kaastunnet peaks ka iseendale avaldama. Tegemist ikkagi lähisugulase parematele karjamaadele suundumisega. Aga mis siin ikka. Elu läheb edasi. Vanpsil oli oluline, et ma matusel oma need mustad laiad püksid jalga paneks ja OK välja näeks. Väljakutse vastuvõetud. Orienteerugem välimusele sel raskel ajal. 

Juubelite ja matuste raames sai kapis suuremat sorti sondeerimine läbi viidud. Leidsin mitu riideeset, mille kasutuskõlblikkus polnud kuidagi varem mu teadvusesse jõudnud. Üks nendest ema vana pluus, aga vist liiga läbipaistev ja ümberkeha. Vastukaaluks kandsin järgmisel päeval Lätist toodud Orwelli Loomade farmi teemalist notsu pildiga t-särki. 

Eilne juubel tekitas huvitavaid tundmusi jälle.  Juubilaride paar äärmiselt armas. Kõik need raskused, mis nad läbi elanud, ja selle kõrval ikkagi head nägu teinud. Teatav lihtsus olemise juures ja südamlikkus. Ja huumor. Kahju, et J kaasas polnud. Mina igaljuhul kõõksusin koguaeg. Vana lennuspets istus minu kõrval. Tema ametinimetuseks võib vist öelda leiutaja. Tegeleb masinainsenerlusega ja on hämmingus, et Raadi lennuvälja ei kasutata lennuväljana. Vaid et Ülenurme uus ehitati. Nii suurt lennuvälja nagu Raadil, pole kusagil Eestis. Miks miks miks, tekkis minulgi küsimus. Kui keegi blogilugejatest teab, miks Raadi lennujaam lennujaamana kasutusel pole, visake kommentaar! 

Juubilaridel 3 last ja neil omakorda 3 + 2+ 2  või uhh mul läks lugemine sassi. 

Ilmselt, kui oleksin sugulaste perekonda sündinud, oleksin ka mina arvatavasti juba vähemalt 2 lapse õnnelik ema. Aga mul ja minu vennal asjalood kuidagi teistpidi läinud. Ja isegi kui minul on perekonna loomise võimalus olemas, tunnen, et see oleks mingis mõttes vale. Aga see on pikem jutt. 

Enese aksepteerimise kohta veel põnev seik. A suutis vahepeal mulle öelda, et olen täielik sitapea ning mina suutsin seda kuidagi eriti südamesse võtta ja terve õhtu seda oma mõtetes hapendada. Well... eeskätt selles suhtes, et ma hilinen igale poole. Ei pea kellaaegadest kinni. See pole teps mitte uus inf tema poolt mulle, ega üleüldse midagi uut ja põhjapanevat minupuhul, aga olin vist kuidagi haavatavas meeleolus. Tõi meelde veel igasugu omadusi enese juures, mida mul on raske aksepteerida, aga ka muuta. Öeldakse ju et kui muuta saab ja ei meeldi, siis muuda. Aga mõned asjad mulle minu enese juures tunduvad sellised, mida muuta... tähendab muuta mind ennast. 

Mis ma tundsin; kogu mu raske mediteerimise ja enese akseptimiseks kulunud vaev lihtsalt lömastati. 

Samas, teisest vaatevinklist: kõiki neid enesehaletsuslikke mõtteid põdedes sean ma end justkui kolmandaks isikuks - nö räägin iseendast taga nagu kellestki vastikust inimesest. Well see ei ole teps mitte enese austamine ega armastus. Ideaalis ma lihtsalt akseptiks seda kõike endas. Nii lihtsalt on. Olen nagu olen. Mnjah... 

Pean mööndma seda ka: Õigete inimestega ei ole seda hilinemise probleemi mul kunagi muideks. 

Tegelikult üldse tahtsin kirjutada oma unenäost. Ärkasin sellepärast lausa kell 9 hommikul üles. Et see kirja panna. Nimelt. Hmm. Ei mäleta enam täpselt. Aga olin uppuval laeval. Jah. Oh seda inimeste mäsu ja teadmatust, ja iga infokilluga kaasa minekut. Mingihetk lihtsalt tabas teadmine, et okei - meil ei ole pääsu ja, nagu Alex Jonesi vidjo pealkiri kõlaks We all are going to die. Sellise teadmisega kondasin laeval ringi. Kuhugi minna ei ole. Mingi kamm käis seal veel, mida enam eriti ei mäleta. Sest une lõpp varjutas kõik muu. 

Evakueerusime ühelt laevalt teisele. Ja jõudsime selles suures veekogus mingisugusesse lüüsi. Lüüs  oli eraldatud ülejäänud maailmast massiivsete pruuniks kobrutanud betoonseintega, mis tipnesid okastraadiga. Aga. Me tegime seda. Me ronisime laevalt kuidagi seina juurde ja me ronisime lõpuks üle selle seina. Seda meeleheitlikku elutahet, mis nendes ronijates oli! Viimnegi kui jõuraas betoonsest okastraadiga ääristatud seinast ületamiseks kokku riisutud. See elutahe! See õnnetunne! Me olime päästetud! Me olime päästetud! Me ei surnudki ära! Aga millise hinnaga. Kogu see emotsioonide tulv ja möll. Ma olin ärgates lihtsalt üliõnnelik ja veidi väsinud ka. Ja arvasin et kell on juba 100, aga oli alles 9. jõudsime Rosuga kohvikooreotsingute käigus isegi võidupüha paraadile.