Unelauluke

kauguses uhavad üha vaid
autod mööda tänavaid/autoteid 
mitte ühtegi 
heiheid 
ega tere
ainult head ööd

sahisevat mustavat ööd

läbivad nagu vikatid
tuledega terasuürasklased tükati
tappes kõik ettejäävad putukad
ja mõne ulukigi uhh hull

nagu salatiks
need kes sõbrad pole alati

head ööd salapärase kindaga ööd
väikse musta kleidi ja kingaga 
amööb
toob 
üle savimuda lagedale
kaugtulede pimestavas vihus
kõige võika mis tema ihus
uhh hull

Kõige
võikam
võiku! 

nii palju kui on öid
nii palju on kihutavaid mõrvatöid
mööda igavesi autoteid

head ööd

Coworkers influencing

Coworkerid infuensivad. Pole väga kindel, et heas mõttes. Üks räägib, kuidas ta Red Chillist toitu tellis, sest külmad sügisilmad, üksikasjalikult informeerides, mida tellis ja kuidas (Wolt või Bolt), ja kui maitsev see kõik oli. Kõik kiidavad takka ning kommenteerivad, et uhh peaks kaaa,. üks lausa helistab peikale ja palub õhtuks hiinakat tellida, teine mainib, et läheb ka nüüd pärast tööd hiinakat tellima.

Hiljem kodus löön minagi lahti Wolti menüüd. Sisetunne väga ei taha hiinakat, aga ego või milleks-teda-kutsuda tahab! Teavitan elukaaslast sellest tellimuse-kavatsusest. Ta laidab maha: meil on makarone alles. Mu sisemus ohkab tänulikult. Seda ei olnud tõesti vaja. Olen õhtuga rahul. Paganama influenserid.

Teine töökaaslane mainib, et lumi võiks juba maha tulla, kirjeldab esimese lume erilisust. Lumekirme, eriline tunne, vaikselt jõululik, sisemine olemine ... eem... eriline tunne. Avasin passiivse pahameelega youtube, et mitte kuulata töökaaslaste mõjutamist, ma ei taha sügise hetke ilust väljuda ja siseneda premature talve ilusse, et sellest juba "täissöönud" olla, kui jõululaupäev kätte jõuab. Youtube soovitab Nils Frahmi uut albmit. Panen käima. See on kõige lumekirmetuslikum, sisemise kire ja hubasuse ja välise külmuse, hõrgu reserveeritusega. Esimene lugu meenutab ühte mu enda lugu. Kas ta on mind kuulanud? kas me elame sarnases infoväljas? Meil on sama algallikas. Väga võluv värk. Eelkõige hakkasin seda võluvust märkama, kui kusagile albumi keskele suure reverbiga veniva akordionipalani jõudsin. Nii ruumiline, ulatuslik. Kerget udu täis väljad kerkisid silme ette. UUuuhhh. Olin nii tööst endast kui töökaaslastest blokeeritud.

Musast veel rääkides. Südame tegi soojaks, et  C. Pihelgas jagas fesaris seda lugu, mis mind on vaimustanud nii loo enda kui vidjo poolepealt. Tahtsin teda lausa südamega kostitada, aga jäin tagasihoidliku laigi peale. Also, praegu käib Popkulturistid taustaks ning lõpux ometi keegi (uutest tuttavatest), kes ei tee õõõõ mis see DIIV veel on. Keegi, kes on sama lummatud uuesti Diivi albumist nagu minagi. Seal on midagi. No seal on midagi, mis vist ütleb nii minu kui Ashilevi psüühilise olemuse kohta. 

Life on Mars ja Metronomy 4eveeeeer!

Susver. Kuhu ma vahepeal kadusin. Et ei ole kuulanud Metronomy imehead albumit nimega Metronomy Forever, mis vist suvel välja tuli. Albumikaas väga ei sümpatiseeri. Aga küll lähevad praegusel momendil peale totakad sünditurtsatused ja noh ikka kogu attitude, mis neil on. Tahaks öelda, et Joseph Mount on nii minu vaibiga. Pisut kibestunud olekuga, aga humoorikas. Lihtne ja sügav korraga. Igaljuhul Lately on repeadi peal, easy listening. Ja seeeee va Upset my girlfriend, kus ei tulegi trumme sisse, kuigi laul on eks-trummarist. Aga see hädine-algeline kidrariffindus ja sünt kooskõlas on lihtsalt bueno. Ühesõnaga tööl taustaks väga tore album. 

Eile. Mis minuga eile juhtus. See oli veider. Ma olin hetkeks kusagil paraleelreaalsuses. Valmistusin viktorriniks, kuhu lõpuks ei läinudki ja lugesin kosmose "uudiseid". Sügava mulje jättis minusse Nasa ühe teadlase jutt, et Marsil võib täitsa kohe elu olla, oleme sellele lähemal kui kunagi varem, ja et ilmselt on elu planeedi pinnase alla kogunenud, sest pinnapeal ei ole väga sõbralikud elutingumsed. Aga kas meie inimkond on valmis selleks uudiseks ja nö paradigma muutuseks? Ilmselt pidas tema elu all silmas pigem pisivorme, igasugu baktereid ja sellelaadseid. Aga mina...

Coopis silmanurgast näinud oma kunagist crushi, võpatasin hirmsasti ja olin äkitselt tervest kehast halvatud. Iseteeninduskassas ei tahtnud ükski toode seda aksepteerivat "piipu" teha... põgenesin, jättes kurgi maha, vererõhk laes. Kuigi oleks võinud ju laialt naeratada, kõikumatult edasi liikuda.  Ilmselt on siin mängus selle nädala unegraafiku lappamaminek, st liiga vähe und, pealiskaudne hommikumeditatsioon, väsimus tööl, ja selline emotsionaalne musa, mida praegu kuulan. 

(Üks enesekindluse eesmärke on veel ühele aeglaselt musta vanemat sorti krantsiga jalutavale kutile, kes mulle kodujuures eneseteadlikult ja soojalt naeratab, vastu naeratada. See vajab millegipärast väga suurt... julgust? Miks ma silmad kohe ära pööran? Paremal juhul mingi jubeda pingutatud naeratusetaolise grimassi näole lükkan? Võõrastele meeldivalt (mitte pealetungivalt) naeratamise kunst võib teha kellegi päeva kohe palju kenamaks. Nagu see konkreetne härrasrahvas vahel minu päeva kenamaks on teinud.)

Sillal kodupoole. Pimedus ja neoonsed tuled. Kõigepealt möödub minust eriti kompaktse hoverboardi peal elegantselt kihutav pintsaklipslane, vihmajope seljas, kuid tuntavalt heal elujärjel. Kõmbin edasi. Süljelärakad maas. Vaatan jalge ette. Väldin süljelärakaid, miks neid nii palju on(?), ja teen slaalomit, et neist "terve nahaga" pääseda, tundes ülimat vastikust, ja see vastikus kandub kogu maailma peale. Ja siis tuleb jälle meelde see Marsi uudis. Kujutlen, kuidas meie ajalugu kirjutatakse ümber. Enne elu siiin Maal oli elu Marsil. Nüüd on sellest vaid nö jääknähud ning alles vaid litsamakoelisemad tugevad eluvormid. Molerats. Leitakse senitundmatute humanoidide kivistunud luid ning igasuguseid atribuute, millele seletuse leidmiseks on erinevaid teooriaid. Ja see kõik on reaalsus. Ja inimesed kõnnivad tänavatel, astuvad prügist ja süljest üle või vahel ka peale oma jalanõudega, iniemsed kuulavad valjult raadiot tänaval, sõidavad ennenägematute masinatega ringi. Vaatavad taevapoole vahel, aga mis seal ikka vaadata, kui nii suur valgusreostus on. 

Hetk hiljem kondasin Rosinaga õues. Kuu veel madalal. Ja punane. 

oktoober on insp

Veel viivuks jää
või õõvaks
ää
õõ
kuldseks vihmaks akna taga
erinevate tantsisklevate puulehtede kõduebeme kujul
kus mujal kui muuhulgas
hingamisteedes kuseteedes eluteede rägas
see süsteem on jooksutatud
õõnsasse hetke
aknende taga
ja ees
mingi mees
tot tot ot oot oktoober(kõrvitsasuppide)fest
pidin sulle laulma kastanitest sibulatest kõrvitsatest

väike feministlikku laadi slämmisobilik toode

See tunne
kui sul hakkavad päevad

arvatust varem
kesk poolunistkeskpäevast püha bussisôitu
riigi pikimal maanteel
halleluuja
olgu tänatud ribi
millest mind loodi
ebakorrapäraseks menstrueerijaks
ma olen ju ikkagi normaalne inimene

emakanimeline organ noogutab ja koogutab:
kratsib sisevoordilt harvesterina
irduma asujaid nagu kultuurmustikaid
ajab sest mônusast aiast välja nad saadanad
jee
ma olen naine bussis
jee ma pole rase
jee
mul on tohutu loomise potentsiaal
Inside out
Upside down
Odd man out

jeejee
ma palun rohkem aupaklikust
ja naiseks olemise palka
naisena ei tohiks mul olla kohustust
kontoris rassida seks otstarbeks
ega jääda keelepeksjaks koduseinte sisse
pakituna

mu sisemine maskulinne pool
karjub igasuguseid ôigusi taga vehib plakatitega
õigustab
et pole igaks eluhetkeks ette valmistunud
halleluuja
ma istun vaikselt bussis
kannatan
ikkagi naine
kui valite kedagi märtriks
siis pakuksin kõigepealt ennast

Tegelt tahtsin hakata luuletust kirjutama, otsisin taustamusa, miski ei sobinud ja siis sattusin vana hea Diivi otsa.

Muidugi on soe jatsmuusika eriti sügisene. Ja kõrvitsasiirupiga chai latte või midagi sellist, teate küll. Kõrvitsad ja kanarbik. Kollased ja punased lehed igal. pool. Enesesse süübimine, enese sisse, nagu suure sooja salli sisse, jääd sinna sossult jalutama ja mõtisklema kõigi oma viimase aja taipamiste kohta, mida on üsna palju. Nii palju, et vastumeelne on neist kirjutada. Aga aga. Aga on ka vana hia bändike Diiv nagu võrdusmärk sügisesele olemisele. Nende eksistents võib olla üldse meelest läinud...minul oli läinud. 

Oo nostalgiat ja melanhooliat kuubis, mida ma viimasel ajal nagu vältinud olen, sest vaadakem edasi, mitte tagasi, aga kui lasta nostalgia-melanhoolia lainetel peakohal lupsu lüüa, siis... kui sai oktoobris (või novembris?) Riias Diivi kontserdile mindud peaaegu, ja linnas ära eksitud. Coutchsurfing! Tollane peika, kes lootis minu peale (nagu ma siis oleks aru saanud) ja mina tema peale (nagu tema oleks aru saanud, duuh), ja käestkinni ja veidikene ka üksteisega õiendades - ainus viis olla ankurdatud siia reaalsusesse. Irrelevantne, aga meenutaks praegu, et käisin siis ainult seelikute ja kleitidega ning tõsi kah? mingite pikkade saabastega. Jahe oli igaljuhul. Vana hea nuppudega telefon. Kui kedagi telefoniga kätte ei saa ning see saab tühjaks. Okei, Diiv. Sümpaatne, et mehed on ka aastatega rahulikumaks jäänud, ei tümista enam päris nii (okei, mõnes loos ikka!) nagu Dopamini aegadel, aga oluline komponent - unistajalikkus - on jäänud. Ja postpunk või postrock või mingi selline mitte väga popp või siis lausa ultapopp.. grungelikkus, mida kohati ka (kohati!) Grimes jms kasutavad, rasked trummilöögid, pikad  ja rasked mõtted ja noh vaadake albumikaant. Ja okou, selline lugu nagu Like Before You Were Born kõlab veidi nagu mõni kodumaine Fuksi bänd... 

Hetkel tundub, et see on küll minu selle sügise album. 

oktoober

Meelde tuli!
Oktoobris on ju see hea ilus vihmailma valgus. Siis kui päikese asemel annavad valgust leegitsevad puuladvad ja teeääred. mitte literally! Ikka värvilahenduse mõttes.