Aprillinaljad

Ärkan lumesajus, või õigemini hallis lörtsikevades. Tasane tihe sadu. Jälle tööpäev. Jälle ööpäev mööda läinud, nagu niuhi. 

Youtube pakub mulle Takashi Kokubot. See on sobilik, väga sobilik. Vaata allpool.

Pooleliitrine kohvikann on tühjaks joodud. Mis edasi?

Ootan oma rameneid Umamist.

Ootan igasugu asju.

Paremaid aegu?

Näiteks, on aeg lõpuks iseseisvalt juukseid värvida. Darkest brown. 

Tegin hommikul meditatsiooni. Joogaõps käskis päevikut pidada. Tegin nii lühidalt, et kusagil ära ma ei käinud. Aga mulle meenus, et meanwhile olen käinud siiski ära, kusagil hallide ja tehnokraatide maailmas. Ja siis mulle meenus jälle see hawai tänupalve. Olin siis natuke aega tänupalves. Annab rõõmsakstegeva kõksu vähemalt pooleks pävaks.

Vahepeal olid munadepühad. Loomulikult alustan igal munadepühal munade värvimist täiesti uuesti, tabula rasa, nagu teeks seda esimest korda elus. Üldiselt teen seda üldse ka veidi tänu sotsiaalmeedia mõjutustele. Tore ja ilus ja koks ja koks. J vaatab kõrvalt, et tubli-tubli - peab traditsioonidest lugu ja nii. Võib-olla tõesti. Midagi, mis hoiab igavikulises rattas... traditsioonid. 

Aga minu munadevärvimisest läbi aastate võiks dokumentaali vändata. Köök muutub laboriks. Mulisevad katlad, räbalad ja muud vidinad lebavad igal pool laiali. Käepärastest materjalidest käeulatuses kurkum, vähesed sibulakoored, kraamin kapist välja värviandva tumepunase padjapüüri. Teen sisselõikeid. Leian käsitöökotikese ammuunustatud kudumistööga. Mida ma teha tahtsin? Lõikan paberist südamekesi, mida munale kleepida ja pärast ära võtta: voila! Terve muna on roosa, aga tema peale jääb hele süda. Rapsin punast teed ja kirsse ja mõned sügavkülma jäänud mustikad potti, värviandev nõiajook muliseb. Muna tuleb hallikas. Pardimunahall. 

Kõik munad tulevad malbetoonilised. 

Kurkumimunad on perfektselt keedetud, tõden esmaspäeval lõunatades. Naudin koos tatraga täiuslikult keedetud muna. See on elu. Olen tänulik. Olen isoleeritud.