Mu elu on kohati suht naljanumber. Nuta või naera selle peale?
Tegin meditatsiooni eile õhtul. Loodetud kergusetunde asemel tuli hoopis tõsisem olek peale. Uurisin, mis minust saab aastatel 2020-2021. Kindlad sõnalised vastused olid, et teen veel ühe tätoka ja kohtun maavälistega. Oeh. Oleks võinud ju midagi asjalikumat olla, näiteks, et lähen õppima midagi uut või et kolin ägedasse kohta või nii... aga. Sellised asjad/otsused on enda kätes. Mulle vist öeldi nagu, mis most likely gonna happen, kuhu mu praegused mustrid mind viiks, mis kõige lihtsamini võib juhtuda, kui ma ennast ei arenda, midagi uut ei tee.
Tulnukatest rääkides, miskid olevused veidike segasid mind küll meditatsiooni ajal (tundub, et ma vaikselt harjun nendega nii, et kui mingi reaalsem kohtumine aset leiaks, on mul kuidagi nagu et tere kahh teie seal). Aga ma ei tahtnud nende peale fokusseerida väga. Ühed voolujooneliste nägudega hallikad, ja üks ritsikataoline, kes muideks külastas mind ka enne silmaoppi. Selline mitte otseselt kehv negatiivne tunne nendega seoses, aga intensiivne. Mul hakkaski pea huugama-valutama lõpuks, nagu oleks ülemäära kohvi joonud. Ühel hetkel, kuna ma nii mugavasti istusin diivanil, muutus teadvus une ja ärkveloleku vahepealseks. Mingi tegevus toimus ümberringi. Kõige reaalsem kogemus oli, et keegi pani käe mu õlale. Liigutasin end üles vasakule vaatama, kes see oli. Ei saanud hästi aru, pruunikas pehme suur käsi, tahtes mind nagu kõnetada või tõmmata endaga kaasa, aga väljusin sellest seisundist ruttu.
Pea huugas ja valutas, kuni hommikul vaatasin, et meil ei ole midagi mõistlikku süüa (peale krõpsude ja teekonnakommide, marjad on sügavkülmas) ning uhasin pool pakki kaerapiima. Olemine läks koheselt värskemaks, motivatsioon ja hea tuju imbusid mu olemisse.
Hilisõhtul märkasime veel, et ETVs on üleval Mees, kes tappis Don Quijote. Vaatasime. See oli pea sama deliirinine kui mu olek, sobis õhtusse üsna hästi.
Teine mõte, mis mul sellest kõigest tekkis - kodukontor, üksindus ja nii aksepteeriva elukaaslasega koos elamine on natukene isiklikku arengut (isiksusena) pärssiv. Jääd oma käitumismallidesse nii kinni, et mõne aasta pärast võib-olla oledki veidrik valmis (elukaaslane ütleb, et ma juba olen veidrik, aga see on palju parem määratlus kui basic bitch). Ja ma olen teoorias tugev, et seda kõike märgata, kuid... kuidas oleks asjade reaalselt ärategemisega? Enese arendamisega?
Kolmas mõte, mis tekkis kaerapiima juues: kui keegi seda blogi loeb, siis palun kommenteerige, milline on teie lemmik kaerapiim! Mul siin see popp Oatly praegu. Aga miskid Oddly good barristatooted ka head... aga kindlasti on midagi veel.
Veel üks mõte, mis haaras. Ärkvelolek ja keskkond, kus liigub mõjutab unenägusid, ja vastupidi. Unes olen sageli kusagil veidralt eklektilise arhitektuuriga paigas, kuigi ka vanalinnas ja araabialiku heledast kivist tahutud heledal kivipinnasel asetseval maastikul. Täna sattusin Rosinaga hommikukäigul Annelinnas ühte imeliku aruaga paika. Annelinna eklektiline nõukaaja lõpu tunnetus, kaheksakümnendad kuidagi eriti, turgatasid hästi tugevalt, kogum sellest, mis mõeldi ja tehti. Ja mul tekkis väike hirm, et kui sellise tundega end kuidagi seon, rohkem seon, siis saab see osaks minust ja mu unenägudest. Kas ma tahan seda? Tahaks midagi positiivsemat ehk?
Huvitaval kombel ei jäänud tänane uni meelde. Kirjutan siis siia üles ühe natuke varasema. Seal ei juhtunud nagu midagi hullu, aga tunne oli hull. Läksime sõprade kambaga vaatama mingisugust spordiala. See meenutas uisutamist, aga jääl see ei toiminud, ning uisud olid veidi teistsuguse ehitusega: tera oli hästi pikk ja tahapoole kaldus, inimesed, kes neid kandsid, nendega sõitsid, meenutasid natukene metskitsi. Natukene. Ei saand hästi aru ka, mis pinnas see oli, kus sõit käis. Sõberid läksid ühel hetkel korraks ära, snäkke hankima või midagi sellist. Aga nad ei tulnud kunagi tagasi. Siis haaraski mind see täiesti imelik tunne. Minu sees oli mingisugune kompass, läksin tunde järgi neid otsima. Suundusin sinnapoole, kus tunne õudsemaks läks. Kõndisin ringi, jäin ühe kinnise ukse taha seisma, sinna mind justkui juhatus viis. Prõmmisin uksetaga. Ei midagi. See pleiss oli suletud. Aga polnud ju. Tundsin, et elu seal sees kees, ja see oli mingi kahtlane elu. Koputasin veel. Kuni uksele tuli keegi Paavo Matsinit meenutav meesterahvas. Üleoleva olekuga. Küsisin vihaselt, kus mu sõbrad on, ja ta muigas. Ja hakkas siis kutsuma: "a tule üles, tule, liitu meiega" ja ma teadsin sisimas, et kui ma sinna lähen, siis sealt tagasipääsu enam ei ole. Sõltuvuse tunne tuli mu sisse. Neile antakse midagi sõltuvusttekitavat? ja nad ei taha sealt enam kunagi ära minna... mingi mängurlusega seotud paik. Lõpuks, kuna mu sõpsid ju olid seal, suundusin kivist keerdtreppipidi üles sõltuvuste maailma, ja enne kohalejõudmist ärkasin üles.
No comments:
Post a Comment