Maagiline realism kõikjal minu ümber

 August. Ümbrus muutub. Kokkupuude ämblikega jätkub. Pärast meeleolukat luuleõhtut otsustasin oma ratast enam mitte sirelipõõsasse parkida vaid see trepikotta viia. Teen ukse lahti ja hakkan ratast tõstma ja mida ma näen - tema seal: Suur lihav paksu keskosa ja võimsate jäsemetega ämblikloom otse keset uksepiita, justnagu midagi öelda tahtes või nii, maru imposantselt. Ta oli steitment. 

Pisut veinisena ja tühja kõhuga hilisõhtul minu mõtlemisvõime üsna pärsitud. Passin talle otsa ja panen ukse uuesti kinni, äkki ta liikumise peale liigutab ennast sealt minema. Liigutaski. Hästi kiiresti! Kuhu ta kadus? Ega ometi ämblikmehe kombel minu otsa hüpanud? Tegin ukse lahti ja seal ta jälle oli, pisut uksepiida varju pugenud, aga ikka keset teed nii, et ma ei saanud temast mööda - ei taha ju otsa ka teisele sõita. Ühe käega tuleb ust lahti hoida ja teisega ratast veeretada, nii et... helistasin korra üles, et elukaaslane tuleks ka seda ilmaime-looma kaema ning ehk aitaks temast kuidagi mööda saada. Helistan üles. Sealt tuleb imelik krabin. Ütlen tere. Krabin jätkub. Uks juhitakse avatuks, aga mul pole seda vaja, on vaja kutsuda abiväge. Paar korda sarnast hirmuäratavat krabinat ja annan alla. Mis toimub? Mis reaalsuses ma viibin küll? Räägin ämblikuga, palun tal kõrvale minna, kui ta ei taha lömastatud saada. Nope, ta ei võta kuulda. Passib seal. Nonii. Sätin siis lõpuks ratta nii ukse äärde kui saan ja ennast teisele poole äärde ja püüan ta ellu jätta. Edasi ma ei tea, mis sai. Igaljuhul öösel ei tulnud üldse und ja vastu hommikut oli mul max väsimusega uni, milles rebane põllupeal piilus mind. Meil oli piev pilkkontakt. Tahtsin edasi minna, aga kartsin, et äkki ta tuleb mind maha murdma või mine tea - marutaudikandjad nad ju. Teen paar sammu ja rebas-poiss tuleb minu poole, aga siis... mul kaob nägemine ja läheb halliks. Midamida? Katsun fookust hoida, aga ei saa, hall kae katab nägemise täielikult, rebane on üsna lähedal, avan silmad augustikuu jahedasse päikesepaistesse oma voodis. Voodis on mulda. Rosin kannab seda isegi kui jalad on pestud. Püherdab voodis linadel. Ilmselt ei lasnud mul öösel magada mõte mikroorganismidest voodis. Vahest ka mõni ämbliku-beebi on linadevahel? Korjasin niipalju muru ja mulla osakesi ära kui sain, aga midagi nagu ikka... Oeh, ja siis ei saanud selili magada kuigi selg seda oma kangeolekuga rangelt nõudis. Muidugi olin ühest raamatust lugenud, et hallidel maavälistel on kerge inimest röövida just siis kui ta on seliliasendis. Vot. Nojah. Proovisin igas asendis aga mitte selili olla. Hommikupoole ööd andsin alla ja jäin selili oma rebaseunne. 

Wabisabi saatest avastasin hea artisti, mis kogu selle maagikaga hästi kokku sobib:

(ahjaa, ja slämm jah, sellest peaks vast eraldi postituse tegema)