Mida arvan arvustamisest ja endast ja ups jälle veidike life coachi jutuks kisub

Raamatuarvustusi (ja noh, üleüldse arvustusi) lugedes hakkab silma kurvavõitu (ent mitte kurb, see on juba liiga dramaatiline sõna. ka tüütu on siinkohal liiga äraseletav adjektiiv) tõik. Nad on sageli )aga mitte alati) kuivad ja igavad, infot ja seoseid pritsivad, küll tundlikke järeldusi tegevad, aga ise oma kirjutamises justkui mitte nii tundlikud. Ma vajan mingit teatavat mahlakust tekstis. Kas mingi arvustus iseeneses ei võiks ka olla omaette kunstiteos? On seda palju palutud? Jah, ilmselgelt. Ja täiesti arusaadavatel põhjustel ka.

Üleüldiselt, raske on end sundida lugema midagi, milles minujaoks jääb hinge väheks või ei resoneeru. Üldse on raske teha asju, millega ma ei resoneeru. Mis võib-olla vajavad liiga palju pingutamist. Sellest johutuvalt on mul sageli dilemma - kas ma peaks rohkem pingutama (konfuutsius) või alla andma mõttega, et ju see pole siis minu jaoks (pigem taoism - on nagu on). Kui nüüd maru relevantselt astroloogiale toetuda, siis selles kaanonis öeldakse, et kaljukits on töörügaja ja distsipliinilemb. Kustotsast ma see olen? Mulle see distsipliinijüngri mentaliteet meeldib iseeenesest ning tunnen vajadust küll, aga näiteks india astroloogiat uurides selgus, et mu juhtplaneet  (saturn) on nõrgestatud olekus (amburis), mis muudab mu parajaks plähmerdiseks ja optimistlikuks, kuid abstraktseks unistajaks. Meeldigu see siis mulle või mitte. Tuleb püüda see omadus kuidagi šarmiks muuta! 

Sellega meenub - hakkasin vahepeal püüdma mõningate sõprade muidu negatiivsena näivaid/mulle vastunäidustatud omadusi vaatama teises valguses - mingil määral on need nende trumbid või need-miskid, mis nad omaette väärtuslikuks ja šarmikaks muudavad. Elu läks kohe toredamaks selliseid mõtteid mõeldes! Niisiis imetlen oma sõpru-tuttavaid, kui nad teevad või ütlevad midagi, mida mina ei teeks. Jah, tõsiselt imetlen. Vahel jällegi, mõni sõber on minujaoks nii sümpaatne ja šarmikas, ning hiljem selgub, et see on tingitud mingitest tema sisemistest ajavoogudega pealekasvanud kompleksidest. 

Aga vahel, vahel degradeerun mingile tasandile, kus ma jällegi ei salli ei ennast ega teisi. Siin sobib vist ka see õlalepatsutus endale - on nagu on. Midagi pole valesti. 

Kas ma saan imetleda teksti, millega ma üldse ei resoneeru, millega peab punnitama, mida üldse ei suudagi seedida? Õnn ja tõrvatilgad meepotis jälle. Nendeta lihtsalt poleks mittemidagi.