eelviimane päev

mul on nüüd ka oma isiklik toitumisspetsialist. kõhukas madrus.

clinique happy käes...et eesmärk tarvitseb abinõu.

ainukesed inimesed, keda tõepoolest vihata võin, on lõunamaalased(nt kreeklased, kes omas keeles muudkui seletavad ja seletavad) ning vintis ärimehed, kes teevad nalju nagu: mitu tuba on naisterahvastel? (neiu, sina ära kuula!) 1. pea - tühituba, 2. rinnad - mängutuba, 3. kõht - lastetuba, 4. jalad - külalistetuba.

unes nägin, et mu ema oli vahepeal tähtverre linnasauna ehitanud. kõpsutas asjalikult ringi ning näitas ja seletas, kus mis asub. selgus, et mõned kiviplaadid on aurusaunast puudu. murdsime siis ühte tühja majja sisse ning otsisime vajalikku alternatiivi nendele kividele. leidsime miski hauaplaadi, selle majast välja vedamisega(tont teab, miks ta teisel korrusel muu prahi sees lebas)oli tükk tegemist... naabritele ei paistnud meie teguviis eriti meeltmööda olevat. siis ärkasin üles.

hooaeg

viimase nädalaga on seltskonda siginenud kokapoiss kim, kes tahtmatult endaga kaasanud omajagu furoori. esialgu muidugi see tema töögraafik, et nelikümmend tundi üleval olnud ning teisel korrusel lihasulatamisruumi kõrval(kus lehkab imelikult) võileibu ja salateid ilma erilise abijõuta valmistanud. siis sebimine heleniga, mis viimase sõnul on nagu mäng. baari ja snäki tihedaks külastajaks nii töö- kui erariietes saanud ning eile liikvele ajanud kogu baari ja snäki naispere meeleheitlikult kurvastades oma sõbra huku üle. jube. see õnnetus.
ehk siis tegelikult, ettevaatust kallid kaasmaalased - on alanud mastaapne õnnetuste hooaeg. peale selle, et kats ja marjakorvike hääletades kraavi sõitsid ning eelmisel aastal oli just marju(snäkitädi) tütar see, kes tivoli atraktsiooni põlengus kõige enam kannatada sai (nägu oli kõik valge sidemega kokku lapitud)oli kimi hukkunud sõbra isa natuke aega enne poja õnnetust samuti autoavarii teinud, turvavöö kinnitamata jätmise tõttu pääsenud raskemate vigastusteta. auto olevat lömmis, kuid viinapudel kusagil autosisemuses terve mis terve. jube.
see kõik paneb siis mõtlema kui habras on elu. ja marju eilsete sõnade peale: elu on kingitus. hoia sellest kümne küünega kinni. sina pole endale seda andnud, niisiis ära seda endalt ka võta. sest iga hetk võib keegi teine ise selles sult võtta. iial ei või ju teada (noh, tegelt ma rääkisin talle, et ma küll ei suuda inimesi vihata kui keegi mulle midagi sitasti ütleb või keerab, pigem mõtlen suitsiidile)
veel üks paha uudis on, et üks soome onu kaotas oma raamatu Liza Marklund "Prime time" kuhugi istme peale. hea uudis vastukaaluks on, et kuna ta seda tagasi nõudma ei tulnud, sain selle endale mina, rootsi keeles ja puha, ning saan isegi aru, mis seal kirjutatakse (kriminaalromaan journalistist ja kuulsusejanust, milleks kõigeks mõni on valmis, et saada kuulsaks jne) :)

baarieluga võib harjuda ja see võib isegi meeldima hakata! eriti kui bulgaarlased mängivad su lemmiklugusid, lubavad oma süntekat näppida ning hoolimata pisiasjast, et nende hääled pole karma police'i laulmiseks piisavalt kõrged, teevad seda hetkel, mil nende laulmiselundid vähegi lubavad.

siin on nagu filmis - on olemas head ja pahad ja lihtsalt imelikud, keda võimatu täpselt kategoriseerida... mitmekesisus lokkab. kas mulle hakkab siin tõesti meeldima?

happy

ema saab mu üle uhke olla - tema väike sagrijuukseke on nüüd üle nädala ainult kõige korralikemate soengutega crew seintevahelt väljunud. muutused toimunud ka minus endas: ARMASTAN oma harvasid kiharaid!
täna seisan dilemma ees, kas julgeda hullult slobikaarti laenata, et omale kauaihatud happy lõhn poole odavamalt osta, või mitte. ta pakkus. mõnede inimeste jaoks on vabandamine nii raske. kui naljakas!

Break the surface don't break my bones

no ma ei saa oma mgmt vaimustusest üle, see voolab lainetena üle minu, minult ära ja siis mingiaeg uhub tagasi. meeliülendavad kõnekujundid/lugude teemad, meloodia ja poisid. no pöörfikt kompott.

aga tegelikult seda, et tahaksin siin ära mainida ühe maailma suurima mõnu, mis mul siin (loomulikult oma tuulepäisuse tõttu) puudub. käsitsi pastakaga kirjutamine märkmikusse või kuhuiganes.

jaan toomik selgeks nüüd ka koerale!

katsil on toomiku hullustus-vaimustus või lihtsalt temaline periood elus praegu.

a muidu veel üks pisitilluke junn mu vingumise kohta:
korra tsekkan kas pluus on kuivand juba, kuivatusmasinas teine
[22:38:46] Mari: ja siis peab triikima hakkama vist (puke)
[22:38:59] Mari: ma kuidgai pole jah väga naine, nende koduste majandamiste suhtes
[22:39:00] Mari: :(
[22:39:25] Toomas: ma ka pole, ära muretse :P

saate aru, miks ta on üks mu parimatest sõpradest? :)

ohver

kui mõnel inimolevusel on tentents sattuda igasuguste rahalunijate küüsi, siis minul on see sama asi psühhopaatide, aju-ja muude invaliididega.
minu viga on nimelt selles, et ma kangekaelselt usun, et inimesed on head ja et asju saab selgeks rääkida.rahulikult, viisakalt, kenasti. ega ikka ei saa. selle peale käratatakse:" kutsikaga räägid vä?" mis ajab mind sellisesse seisundisse nagu wtf? ega kõik pole ju sellised mõnitajad nagu antud psühhopaat(meie baarman nimelt). restorani-karin ütles küll, et ära tee välja, ta ongi hull. ja nüüd hakkan sellest juhisest sajaprotsendiliselt kinni pidama. aga kui midagi küsitakse, siis on kuidagi elementaarne ju vastata. oeh. suhtedraamad on ikka nii põnevad siin küll.

Chicago

jah, mul on igav. kümnendal tekil oli siis selline tuuline, kuid õnneks päikseline, aga ikkagi jahe olukord. päkkpäkkerid magasid(kell on 17.08) magamisikottides ning üks pildile mitte jäänud onu tuias ujukates ja märgade juustega ringi. taamal peaks kiviga visata olema saksamaa. mu telefon aga pole piisavalt pädev mingiteks ilupiltideks... ja siis räägin oma elust natuke detailsemalt jälle. seitsmendal võis nurgataga kokkade pandet suitsetamas näha.

tänane päev on alanud kurjaendeliselt.
dilldoll:"palume teil lukustada oma kajutid, kahtlustatakse vargaid." ja mitte ainult ei kahtlustatud, vaid üks pätt panigi ühe madruse riietega plehku. õnneks saadi ta kätte. kurikael rääkivat inglise keelt ja peale tema olevat neid veel kaks.
koridorides ruttavad personaliliikmed vadistavad murelikel, hirmunud, närvilistel häältel. kellegil võeti suitsud ära. üks buffeemutt mainis, et ta ei saanud kiiremini teha, sest neid oli ainult kolm. ma ei julge kajutist välja minna. tean, kuhu võtme peitma pean, aga kuratvõtaks, seda ei tea, kus see võti ise paiknema peaks (ma olen ju kajutis ja võti ei saa juuba peidupaigas olla).
niisiis pugin siin veel tobleronet ja kavatsen varsti pessu minna. allergia ägeneb ja kriimud ei parane. kuigi ma toitun(peale shoksi ja kohvi) laitmatult. stress?

krahmasin julguse kokku ning läksin siiski hommikust lõunatama - tuleb välja, et see varastajaskond on soome ajalehtedes tagaotsitud legendaarne perekond! (nimesid muidugi keegi ei tea, aga kui keegi teada saab, siis palun kommenteerige!) mingi ime läbi õnnestus neil baarist ka saia näpata. kajutit neil pole. hull lugu küll, kuidas ikkagi nii väikeses kohas(kus ma ennast lausa ahistatult tunnen) leidub nukatagusied, kuhu korrakaitsjate eest varju pugeda.

messis oli teemaks ka noorte vanaemade trend. näiteks minu ema vanune naisterahvas on juba 12 aastat vanaema. tuleks ka endale ikka võimalikult varakult järeltulija soetada. puudega lapse oht on väiksem ning võimalus neljakümneselt uhkustada oma lapselapse tempudega. noh, ma ootan mai kuuni, siis vaatab :) kuskuures olen märganud, et mul puudub inimestele omane moraal. peaaegu kõik on mulle normaalne, ja kõik, mis peaks olema normaalne, huvitab mind kui täheldused mäda inimsoo liigitunnustest. nojah. hea ja kurja tundmise vili on minu geneetikast kuidagi veidi mööda kukkunud ühesõnaga.
teine trend on geelküüned. võimalikult värvilised. ma peaks ka need omale muretsema(et mitte oma sugupoolt häbisse jätta võinii), kuigi juba eile alustasin agaralt jogurtikuuriga, et küünte katkiminekut tagasi hoida.

kirjutamata seadused

on ikka need ainukesed seadused, mis loevad,tuli jälle meelde.
õllekal on kats ja toms ja franz, mina pidin jaurama purjus kodanikega...oeh. arvan, et mul on nõudelõhkuja kuuslus. vähemalt kuulsus, mõtleks mõni :)

lõunauinakud on kujunenud sürrealismi keeristormideks. ses suhtes, et kui ärkad, tunned, et sinust on torm üle käinud. tänasel tudusessioonil peale selle, et kuulsin igasugu põnevusi, nägin daami diivanil lösutamas, üsna napp särk seljas. ja keegi lihtsalt võttis kusagilt ta kõhupealt nabapiirkonnast kinni ning avas kõhu nagu kastruli kaane. sees oli seljanka. see vist isegi lõhnas. midagi muud nägin ka, a ei mäleta...

beebid lehtlas

täna hommikusöögil oli arutamisel kõhulahtisus, kõhukinnisus, erinevad vesiklosetid ja kuivkäimlad ning lektüür, mida neis kohtades leida võib. mõned põgenevad perekonna eest vetsu ristsõnu lahendama näiteks. buffees on põnev, sest lõpuks hakkad pusletükkidest kokku panema iga töötaja eluloopilti.

hullumajapuhvet

mis ei tapa, teeb närvihaigeks. mind küll, ja üle oma varju ju ei hüppa, tee mis tahad.
sain omale uue isa ka vahepeal. ta on vist miskit lastepsühholoogia raamatut lugenud ja saab seda minupeal rakendada, sest ilmselt vastan ma sealsetele prototüüpidele nagu rusikas silmaauku. olen tänulik ja süümekates. sest tegelikult olen ma hea.
vahepeal tundub, et kõik, mis ma teen, isegi kõige paremate kavatsustega, kukub välja nagu kõige rängem kuritegu. ainult, et ma varsti ei viitsi enam vabandada. kellele neid vabandusi tegelikult vaja on, kui tulemus sellest ei olene. ja kedagi ei huvita, mida mina mõtlen ja et mul hakkab varsti tekkima vabatahtlik soov mõnusasti ära elada hullumajas.
viimasel ajal elan üle selliseid unenägusid, kus minuga räägitakse. nagu päriselt. ma igaksjuhuks ei avalikusta neid üksikasju, aga need laused on mul meeles. nüüd tean,mida tähendavad hääled peas. nad tunduvad usaldusväärsed. aga ma ei lase ennast lollitada!

your body believes every word you say

see on nii isegi siis, kui sa endale valetad. ma valetan, et ei saa asjadega hakkama. ütlen, et ei kritiseeri end vaid olen objektiivne. olengi ju. ää. tegelt ma ise ka ei tea, mida uskuda või siis oma kehale öelda...
tegelt on see postitus mõttetuse üks tippsaavutustest - eesmärk oli ainult see pildike siia üles panna. käisin siis õppusel või mingil sellisel asjal, liis sai päästepaati ronida ja mingeid nuppe juhtida, mille tulemusel paadist dushina vett nirises. me heleniga vahtisime päikesest kissis silmadega 7.tekile kogunenud crewd. kaks härrast olid lausa tuletõrjujakostüümides. meie sharmantset kokka(rahunege ta on minu jaoks liiga vana, a kes teab :D ) nägin erariietes ja veendusin, et ühele teisele kokale ei sobi erariietuses üldse ringi käia.
siis sain aja iseenda jaoks, loen vahelduseks raamatut mõttetegevuse ja füüsilise tervise seostest. intrigeeriv lause tagakaanel " iga tunne ja mõte on seotud teatava kehaosa ja haigusega", peesitasin päikesekäes, kuulasin enda lugu"the dog included" (elektrooniline kus vahepeal on koer) 101korda, nillisin tekil nagu tavaline turist ja saatsin igatsevalt silmadega eemalduvat tallinnat. alles neljas päev.