4.01

ja siis sündisin mina. kusagil kella 23 ringis. tähtpäev eelkõige mu kalli sünnitaja jaoks. kui su sünnipäev on sellisel ajal, siis kõige viimasem asi, mille peale mõelda tahad, on selle tähistamine.

kirjutan uut lugu. aga ilmselt jääb see sahtlisse, sest see on kummaline segu the killersi dramaatilisematest akordidest ja tõnis mäe staatikast. ning sõnu jätkus ainult esimeseks salmiks... hopeless (but not topless!) !

the killersist rääkides. kuna saan rahulikult kodus lebotada ning televiisori mugavusi nautida, siis mtv two pealt tuleb mingi asjandus selle bändi teemal. minu väga-ammune lemmikbänd. hm. ja see hakkas mingit moodi mulle jälle meeldima. kõik bändid arenevad omamoodi. ja nemad arenevad kuidag nõnda, et tolle diskotamise ja mehhiko taustal on side loodusega kuidagi eriti...primaarseks saanud. võinoh see kumab igalpool välja. nagu eestlased oma metsavahelises maakodus wifiga. noh, nad praegu räägivad ka igasugu asju siin telekas, ja ma ei saagi vist täna dushi alla minna... (ega esseeeeeed kirjutada!!!! )

täna sõin saia

lisasin uue blogi oma linkidesse. karel ise ütleb nii:
Giraffe. says:
Ma ei näe täna-sõin-ma-saia-nagu-kõik-blogidel mõtet
Jaanuarilind says:

Jaanuarilind says:
pole jah
Giraffe. says:
Et sellest saab rohkem mu "filosoofiaõpik" neile, kes mind hindavad ja/või liiga targaks peavad

tegelt olen tahtnud peaaegu igast meie vestlusest viilusid lõigata ja siia peistida. sest neis on ainet. eetrit võimidagi.

miks ma sellest saiasöömisblogi kritiseerimisest end puudutatuna tunnen? :p

jaanuari kuus pole miski uus

aeg on ju nagu mustrid, mis ennast kordavad. mustrite sees on ka mustrid jne. ja kui tulebki kaos, on see lihtsalt selline muster, mida me esialgu ära ei tunne. ajalugu kordub mingite teiste nurkade alt, kurat ma ei teagi palju neid nurki on. ja mang ütles hoopis, et kui totalitarism ja kapitalism on ennast ammendanud, tuleb maailmalõpp (2012?). aga ma optimistlikult usun, et naturaalmajandus ehk. ja chalice saab oma plaatidega kõike kokku osta. näiteks. ja ma hakkan kartulimugulaid riisi ja hiina kastme vastu vahetama jne...

aasta vahetus okeilt.
kuna mu organism eriti alksilembene pole, esineb suuri raskusi enese pildituks joomisega. pole vajagi. aga tookord võib-olla isegi oleks olnud, kuna tähtedeseis sundis mind rahulikuks, antisotsiaalseks ja endassetõmbunuks. ja tegelt olin ma sellega rahul.
lõuna-eesti on talvevõlumaa: suure-munamäe kelguralli meenutas mulle, et see tüütu mäest üles ronimine on ikkagi kelgutamist väärt.ja märgi pükse, nohust nina, külmetavaid käppasid... ja oh mind sensitiivset inimest, kogu sellest trallist jättis sügavama mulje ka energiasammas otepääl mäe tänaval. külastage seda ja vähemalt simuleerige enda laadumist positiivse energiaga, kasvõi vastasmaja inimeste rõõmuks :)

ja kui ma juba jaanuari esimesel päeval jõudsin ahastada, et polegi jõudnud uueks aastaks lubadusi anda, sest vana aasta asjatamised on lükkunud uue varna, siis eile hilisõhtul leidsin end üht esseed alustamas. mõtteid oli paljupalju ja mu pisikesed näpukesed trükkisid teksti valguskiirusel, et kõik dokumenteeritud saaks enne kui mõtted peast lahkuvad (ei lahkunud nad kuhugi ja pärast voodis lakke vahtides kirusin, et arvuti kinni pannud olin ja muud kirjatarbed teispool tuba...). siis lugesin selle paar lehte läbi (ei saanud kauem üles jääda, sest homne päev vajab varakult ärkamist, kell 10 näiteks) ning avastasin, et kiirtrükkijat, ilma vigadeta ja grammatiliselt õigete lausete produtseerijat, minust ei saa. punnita aga. ürita vähemalt.
ühesõnaga. uue aasta lubadus on vana aasta teod ära tegutseda, LÕPETADA. kuigi kardan, et selleasemel vean hoopis laiskuse endaga kaasa. vean selle endaga hauda ka ilmselgelt.
kats juba alustas uut aastat oma lubaduste purustamisega ja 1.o1 lõunasöögiks olid kohuke ja krõpsud.

dets24.

meil on üle aastate üks kaunimalt kaunistatud kuuski (sel aastal tegi seda ema üksinda), pidev jõulumuusika elutoas mängimas (oeh...) ja mampsi "installatsioonid", aga mul pole ikka miskit jõulutunnet. nullilähedane. kindlasti on see tingitud loendamatutest muudest mitte-jõuludega-seotud asjadest ja seega ei saa ma kuidagi aru, kuidas mõned vanemad ja (loogiliselt võttes) targemad inimesed ennast pingutavad, et saada õige jõul nii enda kui teiste südametesse. rohkem materiaalsemal kujul. jõul kui armastuse ja ilu eksponeerimise püha... kuidas neil aastatega immuunsus ei teki? (et noh suva kas need kaunistused ja praed on või mitte)või on mul türoksiini tase liiga madal?
jõuluime sündis ka - tarkusehambad hakkavad ennast ilmutama.

kilpkonna armastajatele

selline reklaam
ma tean küll seda meetodit....

piparkoogivaht

saatus on olemas. ja pahatahtlik.
ta ei taha, et ma pastacat näeks. sajamiljonil pisikesel kokkulangeval põhjusel. juba kolmas kord segab ta end minu elusse vahele pastaca asjus. kui väga tahta sinna(juuksurisse) minna, oleks ma homme laip. ehk siis mõned asjad ei laabu ka parima tahtmise juures. true fact.

tahaks teada, mis viirus see on, mis sunnib inimesi kauboikaabudega tänavatel ringi tuiama?! loodan, et see pole nakkav...

rõõmsad pühad igal pool

ei ole rõõmsad.
tundeid nagu väga polegi.
igalpool on käimas soovitatavalt kohustuslikud jõulukoosviibimised. kõigile ei jõua. lasime katsi ja elluga oma kursapralled üle ja olime omaette (annni kaaa ja teised ühikaomad! - ta ei loe mu blogi, sest ma ei kirjuta temast kunagi midagi. aga ma tean et tema üks võtmesõnasid blogides on kindlasti villu, noh see kes oru sopaloigus maju müüb, on pastori miimikaga jne) koosviibimisel. kuidagi väga jõul. numps. süütunne tekib, kui midagi peale kange glögi pidukorraldajale pakkuda pole. elks-pelks on kõva käpp igas asjas, mis ette võtab. varsti loob oma viltehete firma ning kes teab veel millega hakkama võib saada, kulinaaria valda mõtlen siin eriti... aga hyggelig, ütleksin selle kohta :)
see on kuidagi selline jõul, et ma pole veel jõudnud reaalselt kingituste tegemiseni. raske on midagi teha, kui pole õigel lainel. kingitused on selline üsna formaalne värk nagu. aga kuulutan, et sel aastal saabuvad minu kingitusded lähedastele postiga ja peale jõululaupäeva arvatavasti. et olge siis valvel!

hjul

ma isegi ei kuulanud südame häält vaid lihtsalt kõmpisin jala bussijaamast baltasse. teepeal nägin niimõndagi:
suudlevad pompsid - armastus ei küsi aega ega kohta ega mittemidagi. keset kõnniteed nad seal õrnutsesid üle 5 min kindlasti, naisterahval sigarett näpus suitsemas, hallid puffaikad mõlematel seljas. jõuluaeg vist ja mittematerjaalsus...
eelmisel nädalal tv3 uudistes laineid löönud jõuluvana kostüümis kerjus oli ka täna platsis ning inimesed, eeskätt LAPSED viskasid talle sente ja münte...
jõululaat oli soomlasi ja muid välismaalasi täis. jõulupuu. hm. ma ei tea. mitmed ütlevad et tallinna oma on kenam kui tartus. aga ehk mulle meeldibki selline juudijõulupuu miskipärast rohkem. sel aastal. ja tallinn polnud täna üldse kuidagi kõhe ja kahvatu. kats nakatab mulle juba pealinnaarmastust. aiai.

muinasjutuline maskipralle möödus mõnusalt. ajaloolised majad lihtsalt panevad mul silmad särama ja õhtukangelase välimus oli eeskujulik...loodan et sünnipäevalaps jäi ka oma investeeringuga rahule(maja rent) ja et ta saab oma rahatu perioodi rafaellodest ja makaronidest ära elatud. ja ng'kad lihtsalt on nii armsad!!!

ahah, ellut kohtasin ka. minu tulevikuplaanide peale kostis ta elutargalt, et ükskord ma tulen niikuinii narva maanteele tagasi. fakt võimidagi taolist. eks näis. ta argumendid olid vägagi tõsiseltvõetavad. aga millal ma enne ratsionaalselt tegutsenud olen? ja eks peab ju kõik asjad omal nahal ära proovima. vot nii ütlesin issile ka ja tal polnudki midagi vastu öelda. kogu oma sentimentaalsuse jõudsin juba valada tulevasele elukaaslasele kraesse, ära pahaks pane. nüüd saab minna ainult edasi. tagasiteed vist pole. eksju?

preili silmakiri

mõne inimesega pole ammu trehvanud, eile aga nägime ja kvaliteetajatasime. võõrastesse seltsimajadesse sisse sadada on ju... lahe! sest ma jätkuvalt ei suuda ära imestada, kui palju erinevaid maailmu on meie pisikeses eestis peidus.
ja oh sa jumalanna-nikkuja, ma polegi ainus, kellel on probleemid. või pigem madalseis. tunnistan, et olen patune ja tunnen end märksa paremini, kui kuulen veel kellegi teise jamadest. või on asi selles, et siis hakkan neile kaasa elama, unustades enda jamad ning madalseis polegi nii madal. miks teiste jamad nii madalad ei tundu?

marimadal. jah, seline sõna on olemas. kasutage julgelt!

kõige lõpus trehv ja uskumatult halva lauljaga bänd (ma igaksjuhuks nime ei ütle. sest nad olid päris rõõmsad selle üle, mis nad tegid. või vähemalt need, kes mulle kõige vähem meeldisid). uskumatu on siinkohal täpselt see sõna, mida ma silmas pidasin.

lucia pidu. täna. eile meenus, et täna on ju juba 11.dets ehk see meie jõulupeo laadne pidustus. ainult et minujaoks on lucia-isik veel täiesti must auk. kõik räägivad erinevat juttu. kui lucia peaks traditsiooniliselt blond olema, kehastaks teda kaarel. soost pole keegi juttu teinud. miski naljajutt oli veel, et else tahab oma olemata luciadebüüdi täna õhtul teoks teha. kolmas ja igavaim ja tõenäolisim valguseingli kandidaat on katja.
nagu valimised. ng's olidki valimised. suur jõulupeavalu, sest kes kogu selles kingituste ja kontrolltööde virrvarris mingile blondi piffi valimisele viitsib mõelda(okei. poisid) pluss koogikesed ja riided ja laulude õppimine ning hirm, et midagi selle kõige käigus põlema või küünlarasvaseks ei lähe. oeh.

tere, kallis päevik!

palanhiuki choke'i vaatamisest arenes asi edasi niikauele, et noorhärra ei saanud rahva raamatust ilma snuffita tulema ning nädalavahetus möödus selle vaimus. asja pakendist lahti võtta oli juba kahju, ettevaatlikum oleks võinud olla ka selle kompromiteeriva kaantega üllitise kohvikulauale laokile jätmisega. sõjaväes saab ka see kindlasti hitiks. mõnus porr ja öfkoors siuke (seebika)põnev sisu, et alles lõpus selgub kõik. nagu peab.

muidu, mis ma vahepeal tegin? igast asju. logelesin. kuidagi nii, et see ei tundunud mõttetu ajaraiskamisena.

ma jah kadusin ära. virtuaalsuse avarast võrgustkust... aga mitte maailmast. enda omast mitte. vabam tunne hoopis. nagu ka telefoni ja arvuti rikki minnes. et...võtke vabalt. kes tahvad, saavad mind alati kätte.

toimunud on ka ööloomastumine. ma ei julge enam vara magama minna, kardan unetust! aga see läheb mööda.

ummmmmmmm.....see undamine ei olegi ainult minu peas. ta on terves toas. ainult et minuarvates tuleb see vasakult, tema arvates paremalt. olete kõik minu juurde undamist kuulama kutsutud. ta undab valjemini siis, kui te kuulate. kui tegelete millegi muuga(peale magama jäämise), ta teie kõrvu ei häiri.

unes nägin vahepeal, et ülikooli peahoone ruumideasetus oli väga muutunud ja kõik teaduskonnad ja osakonnad ühes majas koos. ja ma ei leidnud norra keele klassi üles. enne läbisin taani ja rootsi keele klassid kuni ükskõrd soovitud sihtpnkti jõudsin. siis tuli else ja käskis ukse tagant meil seitsmeks lugeda ja ritta astuda(mina olin kuues) ja pidime mingeid signatuure andma minema niimoodi reas. kuigi meid on kuus. vist. tunnis ei käi kunagi täisarv kursusekaaslasi, täna oli ses suhtes rekordiliselt palju kamraade. ja hea uudis veel, et töö, mille perseminekus olin kahtlusteta kindel, sain ikkagi parema tulemuse. vot, ja siukse seisuga lööd pead vastu seina ja mõtled, et miks ma siis juba seda ja toda ka ei kirjutand, oleks a saand! millegiga pole rahul...

ma nüüd siis olen edasi k arvutis ega lase tal netti tulla, sest ta peab psühholoogiat õppima ning mina miski ettekande valmis klopsima. powerpoint mai äässs seekord jälle.

vingupingu

pöff tuleb siis,
kui mul on kitsas käes. (üllatus missugune, eks?) 25% soodustus on mõnitamine. õnneks toimuvad ka skandinavistikute filmiõhtud, mis peale tolle norra nuku-kultusfilmi on maiuspalad. dear wendy oli vähemalt.
eile ma ei läinudki kohe koju. olin inimestega. igast kohtades. ja ma veel ei oska öelda, kas see on hea või mitte. noh, selles suhtes on hea, et 9. detsember on alles järgmine nädal :)
ja masendus on ka natuke. eks ma siis kulgen edasi...